Valge mänd

Valge mänd
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 2.3)
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Paljasseemnetaimed Pinophyta;
Klass	Okaspuud Pinopsida;
Selts	Okaspuulaadsed Pinales;
Sugukond	Männilised Pinaceae;
Perekond	Mänd Pinus;
Liik	Valge mänd;
Binaarne nimetus
	Pinus strobus; Linnaeus (1753)
	; ; Pinus strobus;
Sünonüümid
	Leucopitys strobus (L.) Nieuwl. (1913); Pinus nivea Booth ex Carrière (1855); Pinus tenuifolia Salisb. (1796); Strobus strobus (L.) Small (1903); Strobus weymouthiana Opiz (1854);

See artikkel räägib liigist; põlispuu kohta vaata artiklit Valli valge mänd

Valge mänd (Pinus strobus) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv puu.

Valge mänd kasvab looduslikult Põhja-Ameerikas.

Teda on introdutseeritud Euroopasse, kus kasvab peamiselt ilupuuna.

Kirjeldus

Valge mänd kasvab 40–50, harva 60 m kõrguseks.^[3] Kõigi aegade kõrgeim valge mänd oli 63 meetri kõrgune, kuid ta kaotas oma ladva 1995. aasta orkaanis Opal, mis oli selle aasta kõige võimsam orkaan Atlandi ookeanil. Tänapäeval on kõige kõrgem puu, 56 meetrit kõrge. Rahvajuttude järgi olevat olnud ka 70-meetrisi puid.

Tüve läbimõõt on kuni 1,6 m, mis tähendab ümbermõõtu 3,1–5 meetrit. Sellegipoolest on tüve läbimõõt üle 1,45 m väga haruldane. 40 hektari männipuistu kohta tuleb sageli kõigest paar-kolm puud, mille tüve läbimõõt on 1,2–1,4 meetrit.

Suurte puude fotosid analüüsides on järeldatud, et ühes puus võib olla kuni 28–34 m³ puitu. Pole välistatud, et mõnes hiiglases on seda veelgi rohkem, 37–40 m³.

Juurestik on üldjuhul hästi arenenud. Sügavapõhjalistes muldades moodustub võimas peajuur koos rohkete külgjuurtega. Puu on sellistel muldadel üsna tormikindel.^[3] Jaapanis on registreeritud valge männi juurestiku ulatumine liivmullas 2,8 m sügavusele.^[4]

Okkad on 7–13 cm pikad, 5-kaupa kimpudes, kolmetahulised, peensaagja servaga. Puul püsivad nad 1–3 aastat, tavaliselt 18 kuud. Käbid kasvavad üksikult või 2–3 kaupa, õitsemisel punakad, hiljem rohelised, valminult hele- kuni punakaspruunid, pikkus 8–15 (20) cm, läbimõõt 2–3 (4) cm, sageli vaigused. Seemned on 5–6 mm pikad ja saleda tiivaga (15–20 mm). 1000 seemne mass on 16–18 g.^[3]

Valge mänd õitseb juunis, seemned valmivad septembris ja varisevad pärast valmimist. Seemneaastad korduvad 2–3 aasta järel.^[3]

Valge mänd on noores eas üsna kiire kasvuga. Aastane kõrguse juurdekasv 10–30 aasta vanuselt on sageli 1 m aastas. Viljakandvus algab varakult: üksi kasvades 15–20 aasta vanuselt, puistus 30–35 aasta vanuselt. Ta talub hästi varju, eriti viljakatel kasvukohtadel.^[3]

Täiskasvanud puud jõuavad kergesti vanuseni 200–250 aastat. Vanimad puud lähenevad 500 eluaastale.

Levila ja ökoloogia

Valge mänd kasvab Põhja-Ameerika kirde- ja idaosas, Kanada ja USA territooriumil, 0–1220 m kõrgusel üle merepinna.^[5]

Valge mänd eelistab kuiva pinnast ja niisket jahedat kliimat, aga ta kasvab ka soos ja kaljustel mägismaadel. Segametsas on ta domineeriv puu, mis kasvab teistest kõrgemaks. Ta pakub toitu ja kaitset paljudele lindudele, näiteks kuuse-käbilinnule, ja pisiimetajatele, näiteks oravatele.

Kliima

Valge männi levilas valitseb jahe ja niiske kliima. Juuli keskmised õhutemperatuurid tõusevad kuni 18...27 °C, ning jaanuaris-veebruaris langevad keskmised miinimumtemperatuurid kuni –8...–18 °C. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 5...12 °C. Aasta keskmine sademete hulk on alates 510 mm USA Minnesota osariigis kuni 2030 mm Georgia osariigi kirdeosas. Lund esineb aastas keskmiselt levila lõunaosas vähem kui 15 cm ning kirdeosas üle 250 cm. Suhteline õhuniiskus on küllaltki kõrge kõikidel aastaaegadel.^[5]

Valge mänd talub talvel külma, mis ei ületa –34...–40 °C.^[6]

Kasvupinnas

Valge mänd kasvab väga erinevat tüüpi muldadel, alates kuivadest liivmuldadest ja kivistest mäeseljandikest kuni rabades esinevate märgade turvasmuldadeni. Muldade reaktsioon on enamasti väga happeline kuni neutraalne ning nende lähtematerjaliks on üldjuhul liustikujõesetted, moreen või murenenud kivimid. Lähtekivimiteks on tavaliselt graniit, gneiss, kildad ja liivakivi. Harvem esineb fülliiti ja lubjakivi. Parimat kasvu näitavad puud, mis kasvavad viljakatel, parasniisketel ning vett hästi läbilaskvatel liiv- või saviliivmuldadel, mille pH on vahemikus 4,0–7,5.^[5]

Tunnuspuu

Valge mänd on USA Maine'i ja Michigani osariigi ning Kanada Ontario provintsi tunnuspuu. Tema käbi koos oksatutiga on Maine'i tunnuslill. Valge männi võsu oli Vermonti sümbol Vermonti vabariigi ajal, see on kujutatud Vermonti lipul ja Massachusettsi mereväelipul. Valge männi oksad on kujutatud Vermonti osariigi parlamendihoone klaasimaalinguga kaetud aknal.

Kasvatamine Eestis

Eesti kliima ja pinnas sobivad valgele männile, kuid suur probleem on männi-koorepõletik, mida põhjustab roosteseen (Cronartium ribicola). Selle vaheperemeesteks on sõstra- ja karusmarjapõõsad. Haiguse tagajärjel tekib tüvel vaigujooks, okkad muutuvad punaseks ja kuivavad. Rohkem kannatavad puhtpuistud toitainevaestel muldadel. Kultiveeritud puudele sobivad värsked, viljakamad, sügavapõhjalised saviliiv- või liivsavimullad.^[3]

Eesti metsakultuuri toodi valge mänd 19. sajandi lõpul ning ta on siin säilinud üksikute rühmade ja üksikpuudena, kasvades segus kohalike puuliikidega. Seda leidus Karula, Sagadi, Lodja, Kariste, Tubala (Hiiumaa), endises Vigala metskonnas, Järvseljal ja mujal. Valged männid jäid siin mõõtmetelt alla harilikele mändidele. Metsakultuure kahjustasid tugevalt jänesed, metskitsed ja põdrad. Praegu võib valget mändi leida Karula rahvuspargis Valgepalus (27 110-aastast puud), Antsla metskonnas (25 25–35 m kõrgust puud), Tihemetsa metsas ja Järvseljal (34–35 m kõrgused) ning Kuigatsis Pedajamäe talu maal (tüve ümbermõõt 1,5 meetri kõrgusel 3,8 meetrit). Eesti suuremaid valgeid mände (ümbermõõt samuti u 3,8 m) kasvab ka Jädivere metsapargis.^[7]

Kasutamine

Valge männi puit on väga väärtuslik. See on levinud ja seda on lihtne töödelda. Sellepärast olid koloniaalajal paljud majad koos põranda ja mööbliga valgest männist valmistatud. Suured plangud, milles pole ühtegi oksakohta, olid pigem reegel kui erand.

Valge mänd oli ka metsalangetajate lemmik, sest langetatud puitu ei pidanud kohe töötlema, vaid selle võis saata saeveskisse alles aasta aega või kauemgi pärast langetamist. Näiteks kirsipuu, vaher, tamm ja saar tuleb lõigata tollipaksusteks laudadeks vahetult pärast langetamist, vastasel juhul tekivad tüvesse laiad praod, mis muudavad puidu väärtusetuks.

Valgest männist värskelt lõigatud lauad on kreemikasvalged või kahvatut õlekarva, aga aastate jooksul kipub puit tumenema ja muutuma sügavpunakaspruuniks. Vahetevahel kohtab helepruuniks tõmbunud laudu kuldse või punaka varjundiga. Kõnekeeles kutsutakse sellist puitu kõrvitsamänniks. Arvatakse, et ürgmetsas, kus männid aeglaselt kasvavad, kogunevad tüvesse värvained, aga seda võivad soodustada nii geneetilised tegurid kui pinnasetingimused.

Kuigi valgest männist põrandad olid Ameerikas levinud, ei ole valge mänd kulumiskindel. Pikaajalise käimisega kulub põrandasse käimise kohalt süvend ja üldiselt kõik valgest männist põrandad on aja jooksul ebatasaseks kulunud.

Valge männi okkad sisaldavad 5 korda rohkem C-vitamiini kui sidrunid ning neist saab head taimeteed.

Valge männi säsi on söödav. Indiaanlased sõid seda nälja ajal ja need hõimud, kes ei söönud, nimetasid oma naabreid puusööjateks. Linné märkis, et veised ja sead sõid seda meeleldi, aga talle enesele säsi maitse ei meeldinud. Ka seemned kõlbavad süüa, ehkki mõnel teisel männiliigil on need maitsvamad.

Männivaiku on kasutatud korvide, ämbrite ja paatide veekindlaks muutmiseks. Puumahlast aeti tärpentini ning ühtlasi oli see nii vägev antibakteriaalne aine, et indiaanlased ravisid sellega isegi gangreeni, rääkimata muudest haavadest.

Vaata ka

Valli valge mänd

Viited

↑ "Conifer database: Pinus strobus". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 06.06.2010.
↑ Conifer Specialist Group (1998). Picea strobus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
↑ J. Canadell, R. B. Jackson, J. B. Ehleringer, H. A. Mooney, O. E. Sala and E.-D. Schulze. "Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale", Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549.
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
↑ Endel Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.

Välislingid

Valge mänd andmebaasis eElurikkus

[catalogue-1] "Conifer database: Pinus strobus". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 06.06.2010.

[2] Conifer Specialist Group (1998). Picea strobus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.

[dendro-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.

[roots-4] J. Canadell, R. B. Jackson, J. B. Ehleringer, H. A. Mooney, O. E. Sala and E.-D. Schulze. "Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale", Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549.

[pines-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.

[hardiness-6] Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.

[okas-7] Endel Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.

[2]

[1]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]