Psalmus idioticus
Ilme
Psalmus idioticus 'eraisiku [kirjutatud] psalm', mitmuses psalmi idiotici, oli nimetus, mida kasutati kristlike kirikuhümnide kohta, mis olid 2. ja 3. sajandil kirjutatud Vana Testamendi heebreakeelsete psalmide eeskujul või neid imiteerides ning polnud otseselt pärit pühakirjast.[1] "Eraisikute psalmid" tunnistati 4. sajandil regionaalsel Laodicea kirikukogul jumalateenistustel kasutamiseks sobimatuteks[2], kuid mõned neist elasid hukkamõistu ajad üle ning jõudsid jumalateenistustekstide hulka:
- "Phos hilaron" ehk valguselaul, mida lauldakse õigeusu kiriku igal õhtuteenistusel;
- Suur austamislaul, mida lauldakse õigeusu kiriku hommikuteenistusel, ja selle variant "Gloria in excelsis Deo", mis on roomakatoliku missa ordinaariumi osa;
- "Exsultet jam Angelica turba" ehk Praeconium paschale, mida lauldakse läänekirikus paasaküünla protsessioonil ülestõusmispühade vigiilial;
- "Te Deum laudamus", õigeusu kirikus Ambrosiuse kiituslaul, mida lauldakse mitmesugustel pidulikel jumalateenistustel
- "Te decet laus", benediktlaste kloostrites matutiinil lauldav lühike hümn, sisult doksoloogia
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ E. Foley, M. P. Bangert. Worship Music: A Concise Dictionary. Liturgical Press, 2000
- ↑ On early Greek Christian poetry. - De unione ecclesiarum