Prantsusmaa kuningriik

Prantsuse kuningriik (Royaume de France) oli riik Lääne-Euroopas. See oli üks kõige võimsamaid riike Euroopas, suurriik ja varajane koloniaalriik. See põlvnes pärast Verduni lepingut (843) Karolingide impeeriumi lääneosast kui Lääne-Frangi riigist (Francia occidentalis). Karolingide dünastia haru jätkas valitsemist aastani 987, kui Hugues Capet valiti kuningaks ja ta asutas Kapetingide dünastia. Prantsusmaal jätkasid valitsemist Kapetingid ja nende kõrvalliinid – Valois'd ja Bourbonid – kuni monarhia kukutamiseni aastal 1792 Prantsuse revolutsiooni ajal.

Keskaegne Prantsusmaa oli detsentraliseeritud feodaalriik. Bretagne'is ja Kataloonias (nüüd Hispaania osa) oli Prantsuse kuninga võim vaevu tuntav. Lotring ja Provence olid Saksa-Rooma riigi osariigid ja mitte veel Prantsusmaa osa. Algselt valiti Lääne-Frangi kuningaid ilmalike ja vaimulike suurnike poolt, kuid valitseva kuninga vanema poja regulaarne kroonimine isa eluajal kehtestas meessoost esmasündinu põhimõtte, mis seadustati Saali tavaõiguses. Hiliskeskajal nõudsid Inglismaa kuningad Prantsuse krooni, mille tulemuseks oli rida konflikte, tuntud kui Saja-aastane sõda (1337–1453). Seejärel püüdis Prantsusmaa laiendada oma mõju Itaaliasse, kuid alistati Hispaania poolt järgnenud Itaalia sõdades (1494–1559).

Varauusaegne Prantsusmaa oli üha tsentraliseeritum, prantsuse keel hakkas amatlikust kasutusest tõrjuma teisi keeli ja monarh valitses peaaegu absoluutse võimuga. Usuliselt jagunes Prantsusmaa katoliikliku enamuse ja protestantliku vähemuse (hugenottide) vahel. Pärast mitmeid kodusõdu (Hugenotisõjad) (1562–1598) anti hugenottidele Nantes'i ediktiga mitmeid eriõigusi. Prantsusmaa nõutas ka suuri alasid Põhja-Ameerikas, mida koos tunti Uus-Prantsusmaana. Sõjad Suurbritanniaga viisid enamuse nende territooriumide kaotuseni aastal 1763.

Ajalugu

Karolingide pärand

Pikemalt artiklis Karolingide impeerium

Karl Suure valitsemise lõpuaastail edenesid viikingid piki Frangi riigi põhja- ja läänepiiri. Pärast Karl Suure surma aastal 814 olid tema pärijad võimetud säilitama poliitilist ühtsust ja impeerium hakkas murenema. 843. aasta Verduni leping jagas Karolingide impeeriumi kolmeks osaks ja Charles II Paljaspea valitses Lääne-Frangi riiki, mis jämedalt vastab tänapäeva Prantsusmaa territooriumile.

Viikingite edul lubati kasvada ja nende kardetud pikkpaadid sõudsid Loire'i ja Seine'i jõge ning teisi veeteid pidi ülesvoolu, rüüstates ja hirmu külvates. Charles III Lihtsameelse valitsemisajal (898–922) asusid normannid Rollo juhtimisel Norrast alale Seine'i jõe mõlemal kaldal, Pariisist allavoolu, millest sai Normandia.

Kapetingid

Pikemalt artiklis Kapetingid

Karolingid jagasid oma eelkäijate saatust: pärast vahelduvat võimuvõitlust kahe dünastia vahel ja Prantsusmaa (Lääne-Frangi) kuninga (986–987) surma lõppes Prantsusmaal Karolingide dünastia. Frangi magnaadid valisid uueks valitsejaks, Prantsusmaa hertsogi ja Pariisi krahvi Hugues Capeti, Hugues Suure poja, kes pani aluse aastal 987 Kapetingide dünastia. Koos kõrvalharude Valois'de ja Bourbonidega valitses see Prantsusmaad rohkem kui 800 aastat. 956. aastal, pärast oma isa surma, sai Hugues'st Pariisi krahv ja seega mõjuvõimsaim ülik Prantsusmaa kuningriigis. Et ta polnud aga veel täisealine, siis valitses tema eest esialgu Kölni peapiiskop Bruno. Täisealiseks saanuna sai Hugues'st peagi Prantsusmaa kuningriigi tegelik valitseja, kuigi keskvõimust sõltumatud olid nii Bretagne, Normandia kui ka Burgundia, viimases valitsesid alates 956. aastal küll Hugues' vennad Otto ja Henri. 986. aastaks oli Hugues koos oma liitlastega saanud sisuliselt Prantsusmaa kuningriigi valitsejaks ja kui senine kuningas, Lothaire, järgmisel aastal suri, valisidki riigi ülikud Hugues' kuningaks.

Vana kord jättis uue dünastia vahetu kontrolli alla veidi rohkem kui Seine'i keskjooksu ümbritsevad territooriumid, samas võimsad maaisandad, nagu 10. ja 11. sajandi Blois' krahvid, kogusid endale suuri valdusi abielude kaudu ja kokkulepete kaudu väikeaadlikega kaitse ja toetuse eest.

Esimeste Kapetingide kuninglik domeen oli algul piiratud osaga Île-de-France'ist, Pariisi ja Orléansi vahel, mis olid tema peamised linnad. Kapetingidele suguvõsamaad, mille keskmes asus Île-de-France, olid Lääne-Euroopas ühed jõukamad ning paiknesid peamiste kaubateede ristmes: Seine’i, Marne’i ja Loire’i jõestikud ühendasid piirkonda idas Reini, Maasi ja Madalmaadega, läänes Atlandi ookeaniga, põhjas La Manche’iga ning lõunas Saône’i–Rhône’i koridori ja Vahemerega. Mujal olid suurisandad, kes rakendasid oma võimu, eriti kuus ilmalikku Prantsusmaa peeri: Akvitaania, Bretagne'i Burgundia ja Normandia hertsogid, nende kõrval Champagne'i, Flandria ja Toulouse'i krahvid.

Pikemalt artiklis Bretagne'i hertsogkond, Normandia hertsogkond, Akvitaania hertsogkond, Burgundia hertsogkond

Pikemalt artiklis Flandria krahvkond, Toulouse'i krahvkond, Champagne'i krahvkond

Seine'i alamjooksu ala sai erilise mure allikaks, kui Normandia hertsog William võttis enda valdusse Inglismaa kuningriigi seoses Normanni vallutusega aastal 1066, tehes ennast ja oma pärijaid kuningaga võrdseks väljaspool Prantsusmaad (kus ta oli veel nimeliselt Prantsuse krooni alam).

Ristisõjad

Pikemalt artiklites Ristisõjad ja Esimene ristisõda

1095. aasta novembris kuulutas Prantsusmaal kirikukogul Clermont-Ferrandis, Rooma Katoliku Kiriku paavst Urbanus II, välja ristisõja. Paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud palverännakul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm. Eesmärgiks oli moslemitest seldžukkide väljatõrjumine pühalt maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. Piacenzas 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst Urbanus II-le kristlaste probleemidest Idas, kes ilma Lääne abita kannatavad muslimite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning ühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.

Üleskutsele liituda 1096. aasta 15. augustil algavasse ristisõtta moslemitest seldžukkide vastu, järginud Euroopa ülikud koondusid 4 põhilises piirkonnas: Põhja-Prantsusmaal, Provence'is, Lotharingias ja normannide kontrolli all olnud Lõuna-Itaalias.

Inglismaa kuningas 1154–1189 ning Anjou krahv ja Normandia hertsog, Henry II kes oli Inglismaa kuninga (1100–1135) Henry I tütre Matilda, Anjou krahvinna ja Anjou krahvi Geoffroy V poeg päris Normandia hertsogkonna ja Anjou krahvkonna Prantsusmaal ning abiellus aastal 1152 äsjalahutatud Prantsusmaa endise kuninganna, Akvitaania ja Gascogne'i hertsoginna Akvitaania Eleanoriga, kes valitses enamust Edela-Prantsusmaast. Pärast Eleanori ja tema kolme poja (neljast) juhitud mässu mahasurumist vangistas Henry Eleanori, tegi Bretagne'i hertsogi oma vasalliks ja valitses tegelikult Prantsusmaa lääneosa suurema võimuga kui Prantsuse kroon. Akvitaania hertsog (1086–1126) Guillaume IX oli nõudnud Toulouse'i linna oma naise, Guillaume IV tütre Philippa õigustes, kuid ei suutnud seda kaua hoida. Guillaume IX pojatütar Akvitaania Eleanor kutsus algselt oma esimest abikaasat Louis VII toetama tema nõudmisi Toulouse'ile sõjaga. Pärast lahutamist Louis'st ja abiellumist Henry II-ga läksid Eleanori nõuded Henry II-le, kes viimaks aastal 1173 sundis Raymond V andma Toulouse'i krahvi vasallitõotuse.

12. sajandi teisel poolel oli Flandria krahvkonnas suure õitsengu periood, kui Elsassi Filipsil õnnestus oma naise pärandina liidendada Flandriaga Vermandois´i krahvkond. Tema kontrollitavad territooriumid ulatusid nüüd 25 kilomeetrini Pariisist ja olid suuremad kui tema süseräänisanda, Prantsuse kuninga otsekontrollitavad territooriumid. Saint-Omerist sai 12. sajandil kõige tähtsam transiitsadam Prantsuse veinile. Need olid Flaami kaupmeeste läbimurdesajandid, koos oma kaubavahetusega Inglismaa, Baltimaade ja Edela-Prantsusmaaga, samuti kaubateedega Reinimaale ja Itaaliasse, kuigi hiljem vaid Champagne'i aastalaadad. Flandria õitsvad kaubalinnad tegid sellest ühe kõige linnastunuma Euroopa osa. 13. sajandi algusest peale kuulus Brugge flaami rõivalaatade ringi. 13. sajandil oli Gent Euroopa suurim linn Pariisi järel. Keskajal oli Gent tähtsaim rõivatööstuse linn, sest linnalähedaste jõgede lammid olid lambakasvatuseks väga sobivad. Villatööstus tekitas Genti ümber Euroopa esimese tööstuspiirkonna.

Kuningliku domeeni laienemine 13. sajandil

Prantsusmaa kuningas (1180–1223) Philippe Auguste võitis John Maatalt Normandia Château Gaillard linnuse vallutamisega Pariisist ülesvoolu (1204). Selle provintsi vallutamine oli väga oluline, kuna see suurendas märgatavalt Prantsuse krooni tulusid. Philippe Auguste oli tegelikult esimene kuningas, kelle võim laienes Île-de-France'ist kaugemale. Tema tegevusvälja ulatust ja tema võimu tõhusust parandati. Kuningas rahustas märkimisväärselt Vermandois krahvkonde, Touraine'i ja Auvergne krahvkonna võtmeosi. Viimane oli usaldatud mitmele kuningliku saatjaskonna isandale enne ametlikku tagastamist kuninglikule domeenile aastal 1531. Philippe Auguste'i edu kinnitas tema võit Saksa-Rooma keisri üle Bouvines lahingus aastal 1214. Pärast Prantsuse võitu Bouvines' lahingus aastal 1214 säilitasid Inglise monarhid võimu ainult edelapoolses Guyenne'i hertsogkonnas.

Prantsusmaa kuningas (1223–1226) Louis VIII Lõvi kasutas ära Albilaste ristisõda Lõuna-Prantsusmaa katarite vastu oma võimu kehtestamiseks Toulouse'i krahvkonnas (1229). Uuest vallutusest sai Languedoc'i provints kuni revolutsioonini, selle piires on oluliselt kaheksa tänapäeva Prantsuse departemangu Lõuna-Prantsusmaal. 13. sajandil alustasid Prantsuse kuningad abielude kasutamist oma mõju laiendamiseks Prantsusmaa lõunaosas. Kuningas Louis VIII "Lõvi" üks poeg, Poitou krahv Alphonse abiellus Toulouse'i krahvi pärijanna Jeanne'iga. Teine poeg Louis IX Püha (1214–1270) abiellus Marguerite de Provence'iga. Louis VIII noorem poeg Anjou krahv Charles abiellus aastal 1246 Provence'i pärijanna Béatrice'iga. Provence'i sai seotud Anjou dünastia ja Napoli kuningriigiga.

Aastal 1278 sai Flandria krahviks Gui Dampierre'i dünastiast. Prantsusmaa kuningas tahtis Flandriat lõplikult vallutada ja käivitas Flandria vabadussõja (1297–1305). 12. sajandil territooriumi üha võimsamad autonoomsed linnkeskused aitasid Prantsuse invasioonikatset tõrjuda, võites prantslasi aastal 1302 Kuldkannuste lahingus. Kuid lõpuks olid prantslased edukamad Mons-en-Pévèle lahingus ja järgnenud Athis-sur-Orge lepinguga (1305) kaotas Flandria Lille'i, Douai ja Orchies Prantsusmaale ja pidi maksma ülisuuri trahve, kuid säilitas oma iseseisvuse Prantsuse kuningriigi läänina.

Kuningas (1285–1314) Philippe IV ühendas Lyoni taas oma riigiga (1312). See oli gallide endine pealinn ja Euroopa kaubateede tähtis ristumispunkt. Philippe IV tuntuimad teod on Templiordu likvideerimine ja generaalstaatide kokkukutsumine. 1284. aastal abiellus Philippe IV Jeanne de Champagne'iga ja aastatel 1284–1328 oli Navarra kuningriik personaalunioonis Prantsusmaaga. Champagne'i krahvid olid 1284. aastal omandanud Navarra kuningriigi pärimise teel. 1336. aastal loovutas Jeanne II oma õigused Champagne'i krahvkonna üle kuningas Philippe VI-le ja 1361. aastal ühendati Champagne'i Prantsuse krooniga.

Templiordu ehk Templirüütlite ordu oli usulis-sõjaline rüütliordu asutati Palestiinas Jeruusalemma linnas 1118/1119. aastal kuningas Balduin II otsusega ning tema tegevuse peatas reedel, 13. oktoobril 1307 kuningas Philippe Ilus ja lõpetati 1312. aastal paavsti otsusega. Templirüütlid olid moodustanud peaaegu kogu Euroopat katva kindlustuste ja sadamate võrgustiku, mis aitas palveränduritel liikuda kodu ja Jeruusalemma vahel. Lisaks füüsilisele kaitsele võttis ordu hoiule ka rändurite raha ja andis välja esimesi ametlikke tšekke ehk paberraha, mille eest maksti rändurile mündid välja ordu kindluses, mis asus ränduri sihtkohas. Lisaks kinkisid paljud aadlikud ja muud isikud ning samuti kirik ja mõned riigid ordule maad, mis pandi tulu tooma või anti rendile. Kingituste hulgas oli näiteks Malta saar. 1307. aastal arreteeriti kuningas Philippe Ilusa korraldusel kõik templirüütlid Prantsusmaal ning teiste monarhide kaasabil ka paljud templirüütlid teistes riikides. Kuningas Philippe ei leidnud oma üllatuseks ordu lossidest peaaegu mitte midagi väärtuslikku. Oma viha ja pettumuse valas kuningas välja vangistatud ordu suurmeistri Jacques de Molay vastu kelle ta saatis aastal 1314 tuleriidale. Pärast seda daatumit saadeti ordu laiali.

1328. aastal suri Prantsusmaa (1322–1328) ja Navarra kuningas (1322–1328) Charles IV ilma meessoost pärijatata. Charles IV lesk Jeanne d'Évreux oli enne kuninga surma siiski temast rasedaks jäänud. Kuna sündis siiski tütar ning naissoost isikutel polnud võimalust troonile asuda, krooniti Valois' krahv Philippe I, Philippe VI-na 1328. aastal Prantsusmaa kuningaks (1328–1350).

Pikemalt artiklis Valois'de dünastia

Saja-aastane sõda

Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda (1337–1453)

Charles IV surm aastal 1328 ilma meessoost pärijateta lõpetas Kapetingide pealiini. Saali tavaõiguse järgi ei saanud kroon minna naisele (Philippe IV tütar oli Isabella, kelle poeg oli Inglismaa Edward III), nii läks kroon Charles de Valois pojale Philippe VI-le. See, lisaks pikaajalisele vaidlusele Gascogne'i üle Lõuna-Prantsusmaal ning suhetele Inglismaa ja flaami villalinnade vahel, viis Saja-aastase sõjani aastatel 1337–1453. Järgnenud sajandil toimusid laastavad sõjad, talupoegade rahutused (Žakerii aastal 1358 Prantsusmaal) ja rahvusluse tõus mõlemal maal. Prantsuse armee kandis raskeid kaotusi Crécy (1346) ja Poitiers' lahingutes (1356). Hiljem kanti kolmas tõsine kaotus Azincourti lahingus (1415).

Philippe VI ostis Saksa-Rooma riigilt Dauphiné piirkonna 30. märtsil 1349, Romansi lepingu järgi. Peamine tingimus oli, et Prantsusmaa troonipärija saaks tuntuks kui le Dauphin, mis kestis sellest ajast kuni Prantsuse revolutsioonini; esimene Dauphin de France oli Philippe'i pojapoeg, tulevane Charles V.

Olles ajutiselt kaotanud territooriumi Brétigny lepingu (1360) tulemusena, jagati kuningriik taas Toursi lepinguga (1420). Kuid uus vaim oli sündinud Jeanne d'Arci näol, kes sundis Inglise kuningat lõpetama Orléansi piiramist (1429). Pärast kroonimist Reimsis tuli Charles VII tagasi Pariisi ja kindlustas lõpuks oma võimu edelas, Akvitaanias, võttes Inglise kuningalt Bordeaux ja Bayonne'i (1453).

Sõjasajandi kaotused olid tohutud, eriti katku tõttu (must surm, tavaliselt peetakse selleks muhkkatku puhangut), mis saabus Itaaliast aastal 1348, levides kiiresti Rhône'i orgu pidi üles ja sealt peaaegu üle kogu maa: eeldatavasti vähenes rahvastik (18–20 miljonit tänapäeva Prantsusmaa piirides 1328. aasta maksuandmetes) 150 aastaga 50% või enam.

Burgundia liidendamine

Burgundia hertsogi Philippe de Rouvres surma järel läks kontroll Burgundia hertsogi ema, Auvergne'i ja Boulogne'i krahvinna Jeanne I ja selle teise abikaasa, Prantsusmaa kuninga Jean Heale. Prantsusmaa kuninga Jean II ja Burgundia hertsogina – Jean I Hea oli juba sujuvalt hertsogina vastu võetud. 28. detsembril 1361 sai ta enne oma Prantsusmaale naasmist Burgundia aadelkonnalt truudusvande, jättes Tancarville'i krahvi oma esindajaks, kuid Burgundia seisused olid oma kohtumisel umbes truudusvande ajal kindlalt esitanud mitmeid avaldusi. Nad kuulutasid, et hertsogkond on mõeldud jääma hertsogkonnaks, et see pole mõeldud saama kuningliku domeeni provintsiks, et seal ei toimu halduslikke muudatusi ja et see ühendati Prantsusmaaga tänu ühe mehe õigustele (personaalunioonina), aga see ei neeldu kunagi sinna. Kõige tähtsam, kuulutati kindlalt, et ei ole toimunud ja ei toimu ka kunagi Burgundia annekteerimist Prantsusmaa poolt, lihtsalt kõrvuti – kuningas oli ka hertsog.

Kuningas nimetas noorem poja Philippe Julge 1363. aastal Burgundia kuberneriks ja lõpuks, Jean Hea valitsemise lõpukuudel nimetati Philippe Julge Burgundia hertsogiks. Valois hertsogite ajal Burgundia hertsogkond õitses. Klapp Philippe Julge ja Marguerite de Dampierre'i – Philippe de Rouvres'i lese – vahel mitte ainult ei taasühendanud taas kord hertsogkonda Burgundia krahvkonnaga, samuti Artois' krahvkonnaga, vaid tõi ka rikkad Flandria, Nevers'i ja Retheli krahvkonnad hertsogite kontrolli alla. Aastaks 1405, pärast Philippe Julge ja Marguerite de Dampierre'i surma ning hertsogkonna ja enamuse muude valduste pärimist nende poja Jean Kartmatu poolt oli Burgundia vähem Prantsuse kuninga lään ja rohkem sõltumatu riik. Sellisena oli see suur poliitiline mängur Euroopa poliitikas. Burgundia riiki arvati kuuluvat mitte ainult Burgundia hertsogkonna algne territoorium, kus praegu on Ida-Prantsusmaa, vaid ka põhjapoolne territoorium, mis tuli Burgundia hertsogitele Philippe Julge ja Marguerite de Dampierre'i abielu kaudu.

Philippe Hea ajal (1419–1467) oli hiliskeskaegse Burgundia hertsogkonna õitseng, tänu edukale välispoliitikale sai ta Prantsusmaast sisuliselt sõltumatuks ning samas säilitas sellega ka suhteliselt head suhted. Tema poliitika oli suunatud Burgundia kuningriigi loomise suunas, ent kuna ta riigi osad jäid lõhestatuks ning Prantsusmaa kuningriik seisis sellele sammule otsustavalt vastu, siis see ei õnnestunud. Philippe sai troonile peale seda, kui ta isa, Jean Kartmatu, Burgundia hertsog Jean II (1404–1419) mõrvati.

Bretagne'i liitmine kuningriigiga

Prantsusmaa kuningas (1483–1498) Charles VIII vallutas Bretagne'i hertsogiriigi, Prantsusmaa loodeosas ning sundis selle valitsejanna Anne'i endaga abielluma. Sellega liitis ta Bretagne'i sisuliselt Prantsusmaaga ning tegi seega lõpu Prantsusmaa killustatusele.

Bretagne'i hertsog Frañsez II pidas kaks sõda Prantsusmaa Charles VIII vastu, mis mõlemad kaotati. Sõjad Prantsusmaaga maksid lõpuks Bretagne'i hertsogkonna iseseisvuse. Frañsez II ainus pärija oli tema tütar Anna, Prantsusmaa kuninga positsioon domineeris neis sündmustes läbi kahe sõja. Pärast esimest sõda vajas Frañsez II ainsa elusoleva järglase Anna abielu Sablé lepingu järgi luba Prantsusmaa kuningalt.

Suhted Bretagne'i ja Prantsusmaa vahel halvenesid ja Frañsez II sunniti viimasesse Prantsuse-Bretooni sõtta, mille ta kaotas. Teise sõja, niinimetatud Hullumeelse sõja lõppedes Frañsez II ja Prantsusmaa Charles VIII vahel kuulutati Bretagne'i hertsoginna Anna esimene abielu Maximilianiga ebaseaduslikuks selle põhjal, et Prantsuse kuningas ei olnud vastavalt Sablé lepingule luba andnud. Anna abiellus Prantsusmaa Charles VIII-ga tseremoonial, mille kinnitas paavst Innocentius III. Pärast abiellumist ei lubanud Charles Annal Bretagne'i hertsoginna tiitlit kasutada.

Pikemalt artiklis Bretagne'i hertsogkond#15. sajand

Itaalia sõjad

Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Pärast Saja-aastast sõda sõlmis Prantsusmaa Charles VIII kolm täiendavat lepingut Inglismaa Henry VII, Saksa-Rooma keisri Maximilian I ja Aragóni Fernando II-ga vastavalt Étaples'is (1492), Senlis'is (1493) ja Barcelonas (1493). Need kolm lepingut vabastasid Prantsusmaale tee läbi viia pikad Itaalia sõjad (1494–1559), mis tähistasid varauusaegse Prantsusmaa algust. Prantsuse jõupingutused ülemvõimu saavutamiseks kasvatasid vaid Habsburgide Saksa-Rooma keisrite võimu.

Varauusaegne Prantsusmaa

Pikemalt artiklis Varauusaegne Prantsusmaa

Umbes aastate 1500–1550 ja revolutsiooni (1789) vahelisel ajastul.

Hugenotisõjad

Pikemalt artiklis Hugenotisõjad

Vaevalt olid Itaalia sõjad läbi, kui Prantsusmaa sukeldus sisepoliitilisse kriisi, millel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Vaatamata sõlmitud konkordaadile Prantsusmaa ja paavsti vahel (1516), mis andis kroonile piiramatu võimu kõrgemate vaimulike nimetamisel, oli Prantsusmaa sügavalt puudutatud protestantliku reformatsiooni püüetest lõhkuda katoliku ülemvõim Euroopas. Kasvav linnadeselav protestantlik vähemus (hiljem hugenottideks kutsutud) seisis silmitsi üha karmimate repressioonidega François I poja Henri II valitsemise ajal. Pärast Henri II surma turniiril valitses riiki tema lesk Caterina de' Medici ning tema pojad François II, Charles IX ja Henri III. Uuenenud katoliiklik reaktsioon võimsate Guise'i hertsogite juhtimisel kulmineerus hugenottide veresaunaga (1562), mis käivitas esimese hugenotisõja, mille ajal sekkusid Inglise, Saksa ja Hispaania väed rivaalitsevate protestantide ja katoliiklike jõudude poolel. Absoluutse monarhia vastastena jutlustasid huguenottide monarhomahhid sel ajal õigusest vastupanule ja türannimõrva seaduslikkusest.

Hugenotisõjad kulmineerusid Kolme Henri sõjaga, milles Henri III lasi mõrvata hispaanlaste toetatud Katoliikliku Liiga juhi Henri de Guise'i ja vastuseks mõrvati kuningas. Pärast nii Henri de Guise'i (1588) kui ka Henri III (1589) mõrva lõppes konflikt Navarra protestantliku kuninga troonileasumisega kui Henri IV (esimene Bourbonide dünastiast kuningas) ja tema järgnenud protestantismist loobumisega (1592), mis jõustus aastal 1593, tema heakskiitmisega enamuse katoliiklike valitsejate (1594) ja paavsti poolt (1595) ning tema poolt sallivusseaduse Nantes'i edikti (1598) väljaandmisega, mis tagas eraldi jumalateenistuste vabaduse ja kodanike võrdõiguslikkuse.

Koloniaal-Prantsusmaa

Pikemalt artiklis Uus-Prantsusmaa

Prantsusmaa rahunemine Henri IV ajal rajas pinnase Prantsusmaa tõusule Euroopa hegemooniks. Prantsusmaa laienes, väljaarvatud 17. sajandi lõpul: prantslased hakkasid kauplema Indias ja Madagaskaril, asutasid Quebeci ning tungisid Põhja-Ameerikas Suurele järvistule ja Mississippile, rajasid istandusi Lääne-Indias ja laiendasid kaubandussidemeid Levandis ning suurendasid kaubalaevastikku.

Kolmekümneaastane sõda

Henri IV poeg Louis XIII ja tema minister (1624–1642) kardinal Richelieu kujundasid välja poliitika Hispaania ja Saksa-Rooma keisri vastu Kolmekümneaastase sõja ajal (1618–1648), mis oli Saksamaal puhkenud ning liitusid sõjategevusega 1635. aastal, peale Hispaania vägede poolt Trieri piiskopkonna hõivamist. Pärast nii kuninga kui ka kardinali surma tagas Vestfaali rahu (1648) Saksamaa poliitilise ja usulise killustatuse üldise tunnustamise, kuid Austria Anna ja tema ministri kardinal Mazarini regentlus koges rahvaülestõusu Fronde (1648–1653), mis laienes Prantsuse-Hispaania sõjaks (1653–1659). Pürenee rahu (1659) vormistas Hispaania territooriumi Roussilloni hõivamise Prantsusmaa poolt (1642) pärast üürikese Kataloonia Vabariigi purustamist ja juhatas sisse lühikese rahuperioodi.

Louis XIV, Päikesekuningas

Pikemalt artiklis Louis XIV

Enamuse Louis XIV valitsemisajast (1643–1715) oli Prantsusmaa domineeriv jõud Euroopas, millele aitas kaasa Richelieu järglase (1642–1661) kardinal Mazarini diplomaatia. Kardinal Mazarin juhtis Prantsuse laevastiku loomist, mis võistles Inglismaa laevastikuga, suurendades selle 25 laevalt peaaegu 200 laevani. Ka armee suurust kasvatati märgatavalt. Taaspuhkenud sõjategevus (Devolutsioonisõda 1667–1668 ja Prantsuse-Hollandi sõda 1672–1678) tõi täiendavat territoriaalset kasvu (Artois ja Lääne-Flandria ning Burgundia vabakrahvkond, mis jäi keisrile aastal 1482), kuid rivaalitsevate võimude kasvava vastasseisu ja tohutu riigivõla hinnaga. Kuningate jumaliku õiguse teooria pooldajana, mis propageerib jumalikku päritolu ja monarhi valitsemise ajalise piirangu puudumist, jätkas Louis oma eelkäijate tööd pealinnast valitsetava tsentraliseeritud riigi loomisel. Ta püüdis kõrvaldada Prantsusmaa osades säilinud feodalismi jäänuseid ja sundides aadlieliiti elama tema pillavas Versailles' lossis õnnestus tal rahustada aristokraatiat, mille paljud liikmed olid osalenud Fronde mässus Louis alaealisuse ajal. Nende vahenditega konsolideeris ta absoluutse monarhia süsteemi Prantsusmaal, mis kestis kuni Prantsuse revolutsioonini.

Kuningas püüdis kehtestada riigis täielikku usulist ühtsust, tühistades aastal 1685 Nantes'i edikti. Kasutusele võeti kurikuulus tragunaadide tava, millega pandi karmid sõdurid korterisse protestantlike perekondade eluruumidesse. Hulk protestante põgenes Prantsusmaalt, mis maksis riigile palju haritlasi, käsitöölisi ja muid kasulikke inimesi. Tagakiusamine laienes mittetraditsioonilistele katoliiklastele nagu jansenistid, grupp, mis eitas vaba tahet ja oli juba paavstide poolt hukka mõistetud. Louis ei olnud teoloog ja mõistis vähe jansenismi keerukaid doktriine, rahustades ennast sellega, et nad ohustasid riigi ühtsust. Sellega pälvis ta paavsti sõpruse, kes varem oli olnud Prantsusmaale vaenulik selle poliitika tõttu, mis võttis kogu kiriku vara riigis riigi võimu alla, mitte ei jätnud Rooma võimu alla.

Novembris 1700 suri vaimselt alaarenenud ja jõuetu Hispaania kuningas Carlos II, lõpetades selle riigi Habsburgide liini. Louis oli seda hetke kaua oodanud ja plaanis nüüd panna troonile Bourbonide sugulase, Anjou hertsogi Philippe'i. Peamiselt pidi Hispaaniast saama Prantsusmaa kuulekas satelliit, mida valitseb kuningas, kes täidab Versailles' korraldusi. Mõistes, kuidas see rikub jõudude tasakaalu, olid teised Euroopa valitsejad nördinud. Siiski oli enamus alternatiive võrdselt soovimatud. Näiteks veel ühe Habsburgi troonile panemine võis lõppeda Karl V keisririigi taasloomisega, mis rikuks samuti jõudude tasakaalu. Pärast üheksat aastat kurnavat sõda oli veel üks konflikt viimane asi, mida Louis soovis. Siiski ei seisnud ülejäänud Euroopa tema ambitsioonide eest Hispaanias ja nii algas Hispaania pärilussõda , ainult kolm aastat pärast Suure Alliansi sõda.

Prantsusmaa kuningas (1715–1774) Louis XV, Hyacinthe Rigaud, 1730

Teisitimõtlemine ja revolutsioon

Louis XV valitsemine (1715–1774) nägi algul rahu ja õitsengu tagasitulekut Philippe II regentluse ajal (1715–1723), kelle poliitikat jätkas suures osas (1726–1743) kardinal Fleury, peaminister kõiges peale nimetuse. Euroopa kurnatus pärast kahte suurt sõda põhjustas pika rahuaja, mida katkestasid vaid väikesed konfliktid nagu Poola pärilussõda aastail 1733–1735. Suurem sõjategevus taastus Austria pärilussõjaga (1740–1748). Kuid liit põliste vaenlaste Habsburgidega ("Diplomaatiline revolutsioon" aastal 1756) tõusvate jõudude Britannia ja Preisimaa vastu viis kulukale nurjumisele Seitsmeaastases sõjas (1756–1763) ja Prantsusmaa Põhja-Ameerika kolooniate kaotamisele.

Üldiselt nägi 18. sajand kasvavat rahulolematust monarhia ja korraga. Louis XV oli väga ebapopulaarne kuningas oma seksuaalsete liialduste, üldise nõrkuse ja Kanada brittidele kaotamise eest. Tugev valitseja nagu Louis XIV parandas monarhia positsiooni, samas Louis XV nõrgendas seda. Filosoofide, nagu Voltaire, kirjutised olid selge rahulolematuse märk, kuid kuningas otsustas neid eirata. Ta suri aastal 1774 rõugetesse ja Prantsuse rahvas poetas mõned pisarad tema lahkudes. Kuna Prantsusmaa ei olnud veel kogenud tööstuslikku pööret, mis Inglismaal oli alanud, pettus linnade kasvav keskklass üha enam süsteemis ja valitsejates, kes näisid rumalad, kergemeelsed, endassesulgunud ja iganenud, isegi kui tõelist feodalismi Prantsusmaal enam ei olnud.

Pärast Louis XV surma sai kuningaks tema pojapoeg Louis XVI. Algul populaarsena hakati teda ka 1780. aastatel ulatuslikult põlgama. Ta abiellus Austria ertshertsoginna Marie Antoinette'iga. Prantslaste sekkumine Ameerika iseseisvussõtta oli samuti väga kulukas.

Kui riik oli sügavalt võlgades, lubas Louis XVI Turgot' ja Malesherbes' radikaalseid reforme, kuid aadli vastuseis viis aastal 1776 Turgot' vallandamiseni ja Malesherbes' tagasiastumiseni. Nad asendati Jacques Neckeriga. Necker astus tagasi aastal 1781, ta asendati Calonne'i ja Brienne'iga, kuid ta taastati aastal 1788. Selle aasta karm talv viis ulatusliku toidupuuduseni ja sellega oli Prantsusmaa püssirohutünn valmis plahvatama.

Prantsuse revolutsiooni eelõhtul aastal 1789 oli Prantsusmaa sügavas institutsionaalses ja finantskriisis, kuid ühiskonna haritud klassid olid hakanud levitama Valgustusajastu ideid.

3. septembril 1791 sunniti absoluutne monarhia, mis oli Prantsusmaad sajandeid valitsenud, piirama oma võimu ja saama ajutiseks konstitutsiooniliseks monarhiaks, mida tunti kui Prantsuse kuningriik. Siiski ei kestnud ka see kaua ja 21. septembril 1792 kaotati Prantsuse monarhia tõhusalt Prantsusmaa Esimese Vabariigi väljakuulutamisega.

Pikemalt artiklis Prantsuse kuningriik (1791–1792)

Restauratsioon ja tagajärjed

Pikemalt artiklites Bourbonide restauratsioon ja Juulimonarhia

Monarhia taastati lühikeseks ajaks pärast Prantsuse revolutsiooni (1789–1799) ja Prantsuse esimese keisririigi (1804–1814/1815) järjestikusi sündmusi – kui Euroopa riikide koalitsioon taastas aastal 1814 relva jõul monarhia Bourbonide pärijatele. Siiski tuli kukutatud keiser Napoleon I maapaost Elba saarel võidukalt Pariisi tagasi ja valitses Prantsusmaad lühikest aega, mida tunti kui Sada päeva.

Kui seitsmes Euroopa koalitsioon kukutas Napoleoni pärast Waterloo lahingut aastal 1815, taastati Bourbonide monarhia taas kord. Siiski kujunes monarhia ebapopulaarseks ja 1830. aasta Juulirevolutsiooni rahvaülestõusud lõpetasid Bourbonide monarhia, mis asendati Louis-Philippe I konstitutsioonilise monarhiaga.

Louis-Philippe I ise tõugati võimult 1848. aasta revolutsiooniga, kui kuulutati välja Prantsuse Teine Vabariik, mille presidendiks sai Napoleon I vennapoeg Louis-Napoleon Bonaparte. Louis-Napoleon algatas coup d'état ja kuulutas end keisriks kui Napoleon III. 1848–1870 kestis Prantsuse teine keisririik.

Kui Napoleon III pärast kaotust Prantsuse-Preisi sõjas troonilt tõugati, oli Rahvusassamblee suuresti monarhia taastamise poolt, kuid lahkhelid Legitimistide (Bourbonide toetajad), Orléanistide (Orléansi dünastia toetajad) ja Bonapartistide (Bonaparte'i dünastia toetajad) vahel viisid Prantsuse Kolmanda Vabariigi põhiseaduseni.

Haldusstruktuurid

Pikemalt artiklis Ancien Régime

Ancien Régime, prantsuse mõiste "vanale valitsusele" või lihtsalt "endisele režiimile", viitab peamiselt aristokraatlikule, sotsiaalsele ja poliitilisele süsteemile, mis loodi Prantsusmaal (jämedalt) 15.–18. sajandini hilise Valois' ja Bourboni dünastiate ajal. Ancien Régime'i haldus- ja sotsiaalsed struktuurid olid aastatepikkuse riigiehitamise, seadusloome (nagu Villers-Cotterêtsi määrus), sisekonfliktide ja kodusõdade tulemus, kuid need jäid segadusttekitavaks seguks kohalikest privileegidest ja ajaloolistest erinevustest kuni Prantsuse revolutsioon tõi kaasa halduslike erisuste radikaalse mahasurumise.

Vaata ka

Varauusaegne Prantsusmaa