Waterloo lahing

Waterloo lahing
Osa Waterloo kampaaniast
"Waterloo lahing". William Sadleri maal
Toimumisaeg	18. juuni 1815
Toimumiskoht	Belgia, Brüsseli lähedal 2 kilomeetrit Waterloo linnast 50° 40′ 49″ N, 4° 24′ 42″ E
Tulemus	Koalitsiooni otsustav võit
Osalised
Prantsuse Keisririik Seitsmes koalitsioon: Ühendkuningriik Preisimaa Madalmaad Hannover Nassau Braunschweig
Väejuhid või liidrid
Napoleon I Wellingtoni hertsog Gebhard von Blücher
Jõudude suurus
Kokku: 73 000 50 700 jalaväelast 14 390 ratsaväelast 8050 suurtükiväelast ja pioneeri 252 suurtükki Kokku: 118 000 Wellingtoni juhitud liitlasväed: 68 000 Ühendkuningriik: 25 000 britti ja 6000 Kuninga Saksa Leegionist Madalmaad: 17 000 Hannover: 11 000 Braunschweig: 6000 Nassau: 3000 156 suurtükki Preislased: 50 000
Kaotused
Kokku: 41 000 24 000–26 000 langenut või haavatut 6000–7000 vangivõetut 15 000 teadmata kadunut Kokku: 24 000 Liitlasväel: 17 000 3300 langenut 10 200 haavatut 3300 teadmata kadunut Preislastel: 7000 1200 langenut 4400 haavatut 1400 teadmata kadunut

Lahingusse liikumise skeem

Waterloo lahing toimus 18. juunil 1815 Prantsuse ja Seitsmenda Koalitsiooni ühendvägede vahel, mille moodustasid peamiselt Briti, Madalmaade ja Preisimaa väed. See jäi Napoleoni viimaseks lahinguks. Briti vägesid juhtis Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog ning nendega liidus olevaid Preisi vägesid feldmarssal Gebhard Leberecht von Blücher.

Lahingukoht asub tänapäeva Belgias, 2 km kaugusel Waterloo linnast ja 15 km kaugusel Brüsselist ning see toimus väikesel, umbes 10 km pikkusel alal Brüsselisse suunduval maanteel.

Waterloo lahingut loetakse küll eraldiseisvaks lahinguks, ent tegelikult on see seotud manööverdamise käigus toimunud mitme eellahinguga, mis suuresti määrasid ka pealahingu lõpliku tulemuse. (Vaata kaarti "Lahingusse liikumise skeem")

Eellugu

Pikkade ja raskete sõdadega oli Prantsusmaa keiser Napoleon I üle pingutanud ja kaotas Leipzigi lahingu, mistõttu pidi 1814. aastal troonist loobuma ja kuningas Louis XVIII pagendas ta Vahemeres asuvale Elba saarele, kus ta pidi elu lõpuni elama riiklikust pensionist.

Mõne aja möödudes jõudsid endise keisrini kuuldused rahutustest ja ta lahkus väikese armee eesotsas Elbalt. Jõudnud 1. märtsil 1815 Prantsusmaale, marssis ta Pariisi. Kuigi tal oli nüüdseks isegi Prantsusmaal juba arvukalt vastaseid, olid tema endised sõdurid nõus tema eest võitlema ja nii oligi tema käsutuses peatselt 280 000-meheline armee.

Samal ajal kogunesid aga Euroopa liidrid Viinis ja kuulutasid ühehäälselt Napoleonile (mitte Prantsusmaale, vaid konkreetselt Napoleonile endale) sõja. Moodustati koalitsioon Napoleoni teistkordseks mahasurumiseks. Seda nimetatakse Seitsmendaks Koalitsiooniks, kuhu kuulusid Suurbritannia, Venemaa, Preisimaa, Holland, Rootsi, Austria, Hispaania, Portugal, Sardiinia ja veel mitu Saksamaa riiki, mille armeede koguarv ei andnud Napoleonile tegelikult erilist võiduvõimalust.

Ainuke võimalus mingitki edu saavutada oli asuda kohe rünnakule ning kuna Belgias asuvad väed olid hetkel parim sihtmärk, asus juuni alguses 120 000 meest teele Brüsseli suunas. Seal asusid kaks armeed: Briti, Hollandi, Belgia, Hannoveri, Nassau ja Braunschweigi armee Wellingtoni hertsogi juhtimisel ja 117 000-meheline Preisi armee feldmarssal Blücheri juhtimisel.

Strateegiline seis ja manööverdamine lahingusse

Napoleon oli 2:1 vähemuses, kuid kuna ta oli vähemuses võitnud ka varem, siis ta sellele asjaolule suurt tähelepanu ei pööranud. Tema strateegilist käiku võisid liitlased aga ette aimata, kuna see oli alati olnud sisuliselt sama – keskpositsiooni hõivamine.

Napoleoni keskpositsiooni hõivamise strateegia oli ehitatud kahele strateegilis-taktikalisele trikile. Idee üks osa oli see, et asudes kahe läheneva liitlasväe vahele, saab kiiresti purustada ühe liitlastest, rünnates teda suhteliselt agressiivselt. Seejärel pöördutakse teise vastase poole, kasutades ära muuhulgas ka võiduväe moraalset üleolekut. Keskpositsiooni hõivamise teine osa on see, et liitlased, kelle varustusteed jäävad vastassuundadesse, tõmbuvad rünnaku all teineteisest eemale, andes sellega selge strateegilise üleoleku enda ründaja(te)le.

Et asuda strateegilisele keskpositsioonile, ei hakanud Napoleon minema Brüsselisse mööda peateed, mis oleks liitlased kohe üksteise kõrvale surunud, vaid ületas Belgia piiri Charlerois, Belgia pealinnast, lõuna suunas. Plaan oli väga hea ja kaval – see oleks kohe löönud liitlased kaheks ja tabas Wellingtoni täieliku üllatusena. Ka andis see prantslastele head võimalused manööverdamiseks ning viis nad kiiresti lahingusse preislaste vastu, keda nad üritasid keskpositsiooni saavutamiseks brittidest lahku lüüa.

Seetõttu vaadeldaksegi Ligny-Quatre Bras' kaksiklahingut Waterloo lahingu põhimõttelise osana, kuigi tegu on täiesti eraldiseisva lahinguga. See oli Waterloo eellahing, mille põhjustas Napoleoni keskpositsiooni hõivamise plaan, kui ta püüdis liitlasi eraldada.

Selles lahingus hoidis üks prantslaste tiib Wellingtoni tagasi niikaua, kuni Napoleon üritas peajõududega preislasi purustada, kuid Preisi väejuht Blücher ei lasknud prantslastel oma paremat tiiba ümber haarata ja taganes. Sellel kaotusel eellahingus oli hiljem määrav mõju prantslaste kaotusele Waterloo pealahingus.

Nüüd, kui Napoleon brittide vastu pöördus, ei olnud ta suutnud täita keskpositsiooni strateegia peamist nõuet – hoida vastased lahus. Seega oli ta juba ette preislasi alahinnanud.

Blücher, kellele Wellington ei olnud appi tulnud (Wellingtonil oli õnnestunud veenda Blücherit Ligny all võitlema, lubades talle appi tulla, ehkki ta oli hästi teadlik, et selleks tal tegelikult võimalused puuduvad), otsustas nüüd riskida, jättis enda ühendusteed lihtsalt maha ja alustas teekonda Wellingtoni kõrvale. Kohe, kui ta kuulis suurtükipauke, kogus ta kokku oma mehed (jättes marssal Grouchy vastu ühe korpuse) ja alustas marssi lahingukära suunas. See teekond oli tema sõduritele ääretult raske ja seda iseloomustatakse kui kokkuvõtet eduka sõjapidamise vastastest teguritest: muda, liikumine kitsastel kõrvalteedel, plahvatavad laskemoonavankrid – kõik see, mis pidurdab suurte armeede liikumist. Pealegi kahtlesid preislaste staabiohvitserid, kas Wellington ikka astub lahingusse, ning liikusid seetõttu ettevaatlikult ja kiirustamata, oodates järele oma kõige tugevamaid väeosasid. Tagantjärele võib öelda, et Blücher riskis küll suurelt, kuid seda otsustavam oli see rännak kogu lahingu seisukohalt. Preislaste ilmumine prantslaste tiivale Waterloo lahingu hilises faasis otsustas sisuliselt kogu Euroopa saatuse.

Tagatipuks olid Napoleoni väed lahknenud. Ta ise jälitas 73 000 mehe eesotsas Wellingtoni. Ülejäänud 33 000 meest Grouchy juhtimisel ründasid Blücherit, üritades preislasi muidugi lahinguga siduda, hoidmaks neid niiviisi Wellingtonist eemal. Loomulikult jättis kaval Blücher Grouchyt kinni hoidma vaid ühe korpuse, ülejäänud väed aga viis pealahingusse.

Niisiis oli Napoleon Waterloo alla jõudes sunnitud ründama. Ilma Brüsselit võtmata oleks Belgia alistamine olnud võimatu ning uuesti manööverdamisele kaotatud aja jooksul oleks liitlased kogu teda ümbritseva ala kiirelt armeedega täitnud. Tema selgeks eesmärgiks oli Wellingtoni purustamine enne, kui Blücher appi jõuab.

Lahing Mount Saint Jeani kõrgendikul. Jacques François Joseph Swebach-Desfontainesi maali repro

Lahingu eel

Arthur Wellesley, Wellingtoni hertsog

Liitlaste positsioonid

17. juuni ränga vihmasajuga õhtuks oli Wellington Waterloo lähedal Mount Saint Jeani kõrgendikul võtnud sisse kaitsepositsiooni, asudes Napoleoni ja Brüsseli vahele.

Positsioon oli valitud hästi. Rinne oli lühike, võimaldades vägede paigutamist sügavasse kaitsesse. Reservväed jäid eemalduva kallakuga mäenõlva varju, mis kaitses neid sihitud tule eest ja võimaldas lahingu ajal vägesid vastase nägemata ümber grupeerida. Kasuks tuli ka see, et Wellingtoni tagalat läbisid korralikud teed, mis olid samuti mäenõlva varjus, võimendades nõnda reservi võimalusi kiirelt liikuda.

Vägede ees paiknesid hooned, mis killustasid vastase rünnakut, sidudes ründajad hästi kaitstavatesse positsioonidesse ja millest saidki lahingus väga tähtsad sõlmpunktid. Paremal asus väikese puuviljaaiaga Hougoumonti loss: suur ja hästiehitatud maamaja, peidetud puudesse ning seega ideaalne kaitserajatis. Vasakul äärel asetses Papelotte'i külake. Mõlemad kohad võtsid britid kaitserajatistena kasutusse ja tiibade kaitsepositsioonid asetati nende järgi. Papelotte'i positsioonilt oli võimalik ühtlasi ka kontrollida Wavre'isse suunduvat teed, mida mööda Preisi armee võis läheneda ja abijõude saata.

Kesksel positsioonil, Wellingtoni tsentrit läbivast maanteest lääne poole teed, asus La Haye Sainte'i farm, mille kindlustasid 400 kergejalaväelast Kuninglikust Saksa Leegionist. Teisele poole teed seati 95. laskurrügemendi täpsuskütid – snaiprite eelkäijad. Need laskurid kasutasid kaugemale laskvaid ja täpsemaid, kuid aeglasemalt laetavaid vintpüsse. Kokku nägi Wellingtoni vägede asetus välja pigem ründaja kui kaitsja moodi. Iga katse rünnata Wellingtoni paremat tiiba takerdunuks Hougoumonti kaitsepositsioonidesse; igasugune rünnakukatse paremtsentrisse tähendanuks, et ründajad satuvad risttulle Hougoumontist ja La Haye Sainte'ist. Vasaktsentrit kaitsesid La Haye Sainte ja vasaktsentri ees laiuvad liivased pinnad ning ründaja tiivale jääv Papelotte. Seega oli kindlustatud punktide hõivamine prantslaste jaoks paratamatu ja sidus nende vägesid.

Suurtükkide positsioon oli lausa eeskujulik: kogu inglaste tsentri ette jääva rünnakuala sai võtta põiktule alla, mis tegi hiljem prantslaste elu vägagi kibedaks.

Prantslaste positsioonid

Napoleon, kes ei näinud Wellingtoni kõiki positsioone, paigutas oma väed Plancenoit' küla ette, üle Brüsselisse suunduva tee. Paremale paigutati I korpus d'Erloni juhtimisel, 16 000 jalaväelase ja 1500 ratsaväelasega. Selle reservi jäi 4700 ratsanikku. Vasakule paigutati II korpus Reille' juhtimisel, 13 000 jalaväelase ja 1300 ratsaväelasega ning selle reservi jäeti 4600 ratsanikku. Keskele, mööda teed, asetusega enda tagala suunas, jätsid prantslased reservi marssal Lobau VI korpuse 6000 meest, 13 000 jalaväelasest koosneva Keiserliku Kaardiväe ja 2000 mehest koosneva ratsaväereservi.

Paremale äärele prantslaste positsioonide sügavusse jäi mets ning parema tiiva tagalasse Plancenoit' küla. Napoleon juhatas alguses lahingut Rossomme'i farmist, mis asus kaitse sügavuses ja kust ta ei näinud lahinguvälja. Pärastlõunal läks ta aga prantslaste positsioonide keskele. Otsesed lahingu juhtimise ülesanded olid delegeeritud marssal Michel Neyle, kellel oli olukorrast parem ja selgem ülevaade, sest ka oma teises positsioonis jäi suur osa lahinguväljast Napoleoni nägemisulatusest välja. Pealegi vaevasid Napoleoni pidevad kõhuvalud ning ka seetõttu oli marssal Ney sunnitud lahingu alguses juhtimise oma õlule võtma.

Nii Napoleon kui ka Wellington olid teadlikud, et lahingu tähtsaim strateegiline positsioon on La Haye Sainte – kes valitseb seda, võidab ka lahingu. Lahingu kulgu jälgides võib näha, millele ehitas Napoleon üles oma strateegia: ta üritas Wellingtoni Hougoumonti all ja tsentris kurnata, sundides teda sinna oma vägesid kulutama. Seejärel oli tema eesmärk saada kätte La Haye Sainte, et ta võiks end võitjaks kuulutada.

Armeed

Kirjeldus ja peamised taktikalised erinevused

Liitlasväed olid taktikaliselt tegutsemiselt väga erinevad. Britid kasutasid ikka veel eelmisest sajandist pärinevaid põhimõtteid ja võitlesid joonrivis. Nende, kohati üsna napis koosseisus jalaväeüksused, olid normaalkoosseisu komplekteerimiseks mehitatud paljuski vabatahtlikega. Samuti olid brittidel abiks palju välismaised üksusi, mis kohati tekitas sidepidamisel tõrkeid, kuigi aja jooksul oli koostöö siiski hästi laabuma hakanud.

Gebhard Leberecht von Blücher

Preislased seevastu kasutasid kõige rahvuslikumat armeed üldse. Üle kolmandiku Preisi vägedest moodustas Landwehr ehk maakaitsevägi. Nemad kasutasid prantslaste taktikat, keskendudes pataljonikolonnide agressiivsele kasutamisele. Ka eelistasid nad vastase nägemist ning otsekokkupuudet, mistõttu tõmbasid paratamatult prantslaste suurtükitule endale. Seetõttu võiks prantslaste ja preislaste taktikalist tegutsemist sarnaseks lugeda – brittide Hispaania-kogemuse kasutamine Waterloos tekitas Napoleonile palju segadust. Ta ei olnud harjunud sissitehnikale omase vägede massilise varjamise ning ohtra täpsusküttide kasutamisega.

Briti taktika üks tähtsamaid osi oli oma vägede varjamine ning see tingis ka selle, et Quatre-Bras' eellahingus ei julgenud prantslased iseenesest väga nõrgalt kaitstud, kuid strateegilises plaanis tähtsaid ristteid rünnata enne, kui saabusid täiendavad väed. Samal ajal sai Wellington aga manööverdada ja samuti väed kaitseks koondada.

Relvad

Tänapäeval tuleb arvestada tolleaegsetest lahingutest arusaamiseks sellega, et põhiliseks relvaks oli ränilukuga musket. See aga võimaldas teha uuesti laadimata ainult ühe lasu ning sedagi suhteliselt lähedalt, et lasku oleks võimalik enam-vähem sihtida ja et lask oleks tappev, sest kuuli algkiirus ei olnud tänapäevasega võrreldav. Et sellise relva tuli efektiivne oleks, seisid sõdurid kõrvuti: nii lendas rohkem kuule ja oli suurem võimalus kedagi tabada. Nii kujunesidki välja ründamisel kasutatavate kolonnide ja viirgude formatsioonid. Kahes või kolmes viirus üksteise taga seistes andsid sõdurid viirgude kaupa tuld, niiviisi võisid nad, ajaga mis kulus vastasel marsisammul viimase 75 meetri läbimiseks, tulistada neli kogupauku.

Paar sajandit tagasi leiutatud vintrauaga relvad aga olid vaid täpsuslaskurite kasutuses, sest nende laadimine oli veel aeglasem. Kuigi ka Waterloo lahingu peamiseks relvaks olid ränilukuga musketid, oli oma koht ka püstolitel ja musketitest kergematel ning lühematel karabiinidel. Just Waterloo lahingust on teada Briti suurtükiväe kapteni Alexander Merceri kirjeldus sellest, kuidas "prantslased saatsid välja terve parve kütte, kes rappisid meid rängalt karabiinidest ja püstolitest, tulistades kõigest 40 jardi kauguselt".

Paljud ratsaväelased astusid lahingusse vöö vahele pistetud kahe püstoliga ning lasid need enne otsest kokkupõrget vastase pihta tühjaks. Ratsavägi aga kasutas peamise relvana mõõka, kuigi tragunid, kes võitlesid sageli ka jalaväelastena, tarvitasid enamasti ainult karabiine.

Lahing

Kogu keerulisest manööverdamisest (ja preislaste õnnestunud taganemisest eellahingutest Wellingtoni tiivale) hoolimata oli Napoleonil siiski veel võimalus astuda ainult Wellingtoniga lahingusse ja võita, kuid ta otsustas eelmisel päeval sajust mudaseks muutunud maapinda veidi kuivada ja taheneda lasta, et ratsaväel ja ka jalaväel oleks parem lahingu ajal manööverdada. Eriti visalt nõudsid seda suurtükiväe ülemad, sest muda kippus nende liikumist päris tõsiselt takistama. Napoleoni otsuses ei ole seega midagi erilist kui arvestada sellega kui palju sõdureid korraga ühel väikesel alal lahingusse marsib. Kui lisada sinna juurde kahurite poolt segipaisatud pinnas, siis jalaväe liikumine ongi pidurdunud ainuüksi muda tõttu. Selleaegsetes lahingutes, kus ühtlane kiirus ja täpne liikumine olid ühed peamised taktikalised vahendid, et vastasest üle olla, pidi ilmaga paratamatult palju arvestama.

Lahingu võiks peamiste (ajaliselt osaliselt kattuvate) momentide järgi jaotada üheksaks osaks:

1. Hougoumont

Hougoumont oli ümbritsetud müüridega koos tallide, küünide ja majadega. Sellel oli massiivne värav lõunas, millest pääses eesõue.

Kell 9 hommikul saabusid sinna liitlaste väed, 1. Nassau pataljon kindlustas kogu kompleksi ning üks kompanii sellest jäeti reservi metsa. Hiljem lisandusid sakslaste pataljonile mitmed kompaniid Briti jäägreid.

Napoleon andis kindral Reille'ile hommikul kella 10 ajal käsu asuda ründama Hougomonti farmi. Reille'i patareid avasid tule ning järgnes Napoleoni käsk ka Kellermanile, kes saatis 12 ratsakahurväe üksust lisaks eesliinile, suunaga Hougoumontile. Farmi asus tulistama 18 12-naelast suurtükki, 42 6-naelast suurtükki ja 20 haubitsat.

Paar esimest tundi ei olnud prantslaste suurtükitulel erilist mõju liitlaste jalaväe vastu, sest Briti jalavägi asus nõlva taga. Need aga, kes asetsesid nõlva ees, käsutati lamama, mistõttu oli see hiljem prantslastele täielik üllatus, kui rünnakule minnes nende ees äkki britid püsti tõusid ja avasid lähidistantsilt tule.

Hougoumonti põhjavärav

Eelmise päeva sajust pehme pinnas ei võimaldanud prantslastel lasta kahurikuule rikošetiga. Kuiva maapinna puhul lendasid kahurikuulid nagu viskaks mööda vett lutsukive, kuid mudases pinnases vajusid nad maapinda ja ei teinud piisavalt pahandust. Seegi oli üheks põhjuseks, miks kahurväelasest Napoleon käskis hommikul oodata maapinna tahenemist.

Prantsuse ratsaväe ilmumine nägemisulatusse sundis aga osa liitlaste jalaväest püsti tõusma, sest ratsavägi oleks muidu jalaväe minutitega laiali ajanud. Nüüd aga seisid terved üksused jalaväge keset avatud välja tegevusetult ja karreedesse seatult, lastes end Prantsuse kahurväelastel pommitada nagu lihtlabast liikumatut sihtmärki. Sõjaajalugu ei teadnud enne ühtegi sellist juhust, kus jalavägi ei püüdnudki, niimoodi sihtmärgiks olemise ärahoidmiseks, midagi teha.

Leitnant Wray Lamberti jalaväebrigaadist kirjutas: "Meie kolm kompaniid pommitati peaaegu tükkideks, üks lask tappis ja haavas 25 meest 4. kompaniist, teine samasugune lask tappis vaese Fisheri, minu kapteni ja veel 18 meest meie kompaniist. Ma parasjagu rääkisin vaese Fisheriga, kui tema pea lõhkes tükikesteks ja tema aju lendas mööda mind laiali."

27. jalaväekompanii kaotas kõige rohkem – 19 ohvitserist sai surma või haavata 16, kolmandik sõdureid olid samuti rivist väljas. Prantslased tulistasid ka Briti 15. husaarirügementi. Lõpuks käsutasid trompetihelid rügemendi pikali pärast seda kui kaotused hakkasid minema ohtlikult suureks. Mehed lebasid oma hobuste kõrval, samal ajal kui kahurikuulid lendasid üle nende peade, tabades maha kukkudes hobuseid ja mehi.

7. husaarirügement liikus väljakul küll ühte, küll teise kohta, kuid prantslased suunasid oma tule neile pidevalt järgi. Samal ajal seisid Cumberlandi husaarid kogu möllu keskel kontrastina täiesti liikumatult sadulas.

Kuid hoolimata kogu sellest kahurite kanonaadist ei suutnud prantslased tulistada piisavalt kiiresti, täpselt ja ka palju, et tekitada vajalikku kahju ning nende tuli ei murdnud Briti kaitseliine.

Ka britid tulistasid kahuritest, kuid neile oli antud käsk tulistada vastase jalaväge või ratsanikke, kuid mitte kahureid, mis poleks põhjustanud piisavalt kaotusi elavjõus.

Keskpäeval (arvatavaks ajaks pakutakse 11.30, kuid on väidetud ka veidi varasemat aega) alustasid prantslased rünnakuid Hougoumontile. Waterloo lahing oli alanud.

Prantsuse imperaatori venna Jerome Bonaparte'i juhtimisel alustas rünnakut tema käsutuses olev diviis. See oli Jerome'ile esimene tõsiseltvõetav lahing kui mitte arvestada paari äpardunud katset Venemaa kampaania ajal. Armees oli Jerome kuulsam pigem oma ameeriklasest naise tõttu, keda muide keisrist vend keeldus Prantsusmaale lubamast.

Enne rünnakukäsku oli sobiva koha juba aegsasti sisse võtnud 1. kergejalaväerügement, üks kogenumaid tavajalaväe üksustest prantslaste väes üldse (läbi käinud suurtest lahingutest nagu Ulm, Jena, Friedland jne). Prantslased ründasid metsa ja pargi suunal, kuid Hougoumounti taga asuval kõrgendikul olevad Briti patareid avasid tule ning lõid esimese rünnaku tagasi.

Jerome saatis seejärel teiseks rünnakuks järjekordse rügemendi; 2. kergerügemendi kolonel Maigros' juhtimisel, metsa ära võtma. Nüüd ründasid koos nii 1. kui ka 2. kergejalaväerügement brigaadikindral Pierre-Francois Bauduini juhtimisel. Viimane sai tihedas tulevahetuses surma. Britid vedasid eesliinile haubitsad ja lõid nende abiga järjekordselt liitlaste kaitsesse murdnud prantslased tagasi. Samal ajal saatis Jerome lahingusse veel kaks oma diviisi rügementi. Nendest formeeriti brigaad parun Soye juhtimisel ning moodustati kaks liini. Esimest liini juhtis kolonel Cornebise, teist liini kolonel Trippe. Neil õnnestus sundida Briti ja Saksa jäägreid taganema osadest hoonetest ning aeda ümbritsevalt vallilt.

"Umbes kella ühe ajal tulid prantslased uuesti rünnakule, tormates majade ja aedade suunas, üritades ronida aeda ümbritsevale müürile, kasutades selleks pargipuid. Kuid tihe laskmine nende suunas ajas nad minema ning nad taganesid kõikidest positsioonidest. Selles rünnakus süütasid nad ka hekikuhjasid ja üritasid neid tuua farmini, kuid see neil ei õnnestunud." (major Busgen)

Prantslased üritasid veel. Nad üritasid rünnata Hougoumonti tiibadelt, kasutades ära patarei kattetuld. Soye mehed liikusid parki ning taas algas tihe tulevahetus. Prantslased tõid parki enda järel ka kahuri. Neil õnnestus lõpuks tungida eesõue, kuid sattunud risttulle, tapeti nad kõik maha, välja arvatud väike trummarist poisike, kes ainukesena ellu jäeti.

Wellington otsustas leevendada olukorda ning saatis kaks pataljoni kaitsjatele appi ründajaid tagasi lööma. Prantslastele tuli abivägede saabumine lahingusse halva üllatusena, nad taganesid ja lõpuks jäi ainult käputäis mehi lühikeseks ajaks liitlaste vasturünnakule vastu seisma. Hougomount ja selle ümbrus oli täis surnuid ja haavatuid ja kuna osad hooned olid lõpuks kahuritulest, süütamistest ja ka püssitulest põlema süttinud tõusis taevasse tume suitsusammas.

Lõpuks olid prantslased rakendanud kolm diviisi II korpusest sellesse sektorisse, see oli kokku 33 pataljoni umbes 14 000 täägiga. Nende vastu oli ainult Byhngi, du Plati, Adami ja Hew Halketti brigaadid, viis Braunschweigi pataljoni ning üks Nassau pataljon. Kokku oli liitlastel seda kaitsnud 21 pataljoni: 6 Briti ja 15 Saksa 12 000 musketiga. Prantslased kasutasid ära hulga ressursse üheainsa, lahingu seisukohalt suhteliselt tähtsusetu, positsiooni vallutamiskatseteks.

Kuigi surve Hougoumontile oli osa Napoleoni plaanist, nõrgestamaks liitlasi Hougomounti all ja kulutamaks nende ressursse, juhtus hoopis vastupidi – liiga palju kulutas vägesid hoopis Napoleon ise.

Prantsuse jalaväe rünnak

Aeg jooksis ja Napoleon oli närviline. Tema eesmärk – Brüssel, jäi eesseisva Wellingtoni tsentri taha. Tee, mida mööda saaks kiirelt edasi, tuleks sõna otseses mõttes vabaks vallutada. Ta andis käsu rünnata tsentrit. Seal asus tähtsaim punkt – La Haye Sainte.

Lahingu skeem. Punane – Wellington; sinine – Napoleon; roheline – Blücher

Kella 13 ajal nägi Napoleon esimest Preisi kolonni liginemas Saint Lamberti küla suunast, umbes nelja tunni marsi kauguselt. Ta saatis kohe Grouchyle sõna, et too hoiaks kinni enda lahinguliinilt lahkuvaid Preisi üksusi, kuid Grouchy üksused olid takerdunud Preisi kaitseliinidesse ning see andis Blücherile vaba võimaluse Preisi peajõududega lahkuda Waterloo lahinguvälja suunas.

Veidi pärast kella 13 algas Prantsuse I korpuse rünnak Wellingtoni liinidele. D'Erlon, nagu ka marssal Ney, oli kokku puutunud Wellingtoniga Hispaanias ja oli teadlik Briti väejuhi lemmiktaktikast – kasutada musketeid väga lühikese maa pealt, et tungida vastase kolonnidesse. Tavaliselt liikusid taganttulevas kolonnis marssivad sõdurite read eesoleva, vastasega kokku puutunud kolonni tiibadele või nende taha, formeerudes ümber pataljoniliinideks, moodustades nii aina laiema või sügavama rinde. See võimaldas neil küll koondada tuld, kuid liinist tagasi teistesse formatsioonidesse ümber formeerimiseks läks vaja rohkelt aega ja ruumi ning väga laia liini puhul oli viimast enamasti keeruline tagalast leida.

Kuid nüüd kasutatav massformatsioon oli aeglase efektiga. Paremal äärel ründav Donzelot' diviis edenes pikkamisi La Haye Sainte'ini. Kui esimene pataljon oli hõivatud kaitsjate eesliiniga, siis järgnevad pataljonid liikusid lehvikuna mõlemale äärele ja, kahe kürassiiride (raudturvistega raskeratsaväelased, kelle turvis võis pidada kinni ka musketikuuli) brigaadi toetusel, saavutatigi lõpuks farmi isoleerimisel teatavat edu.

Oranje vürst saatis murduvale kaitsele äralõikamise vältimiseks abiks Hannoveri Lünebergi pataljoni. Kürassiirid sattusid neile peale ning kuna jalaväelased ei jõudnud ennast karreesse kaitsesse seada, hävitasid selle minutitega. Seejärel ratsutasid kürassiirid La Haye Sainte'ist mööda peaaegu Briti põhikaitseliinil asuva mäeharjani, kust nad katsid d'Erloni vasaku tiiva rünnakut.

Umbes kell 13.30 alustas d'Erlon liikumist kolme ülejäänud diviisiga (14 000 meest) üle välja, umbes kilomeetri kaugusel asuva Wellingtoni nõrga vasaku tiiva vastu, milles oli kaitses 6000 meest. Kõik kaitses olevad väeosad olid kandnud suuri kaotusi Quatre-Brasi eellahingus. Peale selle, et nad olid suures vähemuses, asusid nad ka Prantsuse suurtükkidele avatud väljal. Pealegi ei olnud nad saanud mingeid edasisi käske ning seetõttu olid jäänud oma esialgsetele positsioonidele. Kui prantslased ründasid, lahkusid Bijlandti brigaadi sõdurid lahinguväljalt, jättes sinna 7. Belgia pataljoni. D'Erloni mehed hakkasid kallakust üles ronima, samal ajal aga belglased, kes lamasid kahuritules surmasaanute vahel, tõusid üles ja hakkasid ründajaid tulistama. Prantslased tulistasid vastu ja liitlaste kaitse oli sisuliselt kokku kukkumas.

Enne kella 14 alustasidki neli jalaväediviisi d'Erloni korpusest liikumist. Igas diviisis oli kaks brigaadi nelja kuni kuue pataljoniga. Esimesed viissada meetrit ei marssinud nad suures kolonnis vaid rivina, moodustades justkui pika niidi mööda teed, vedades ühtlasi enda järgi laskemoonavankreid 80 kahuriga. Kui nad jõudsid Prantsuse suurtükiväe liinini, lõpetasid need tulistamise ning jalavägi moodustas pataljonikolonnid ja iga pataljon saatis ette jäägrid ja täpsuslaskjad. Täpsuslaskjate järel marsis terve pataljon. Iga diviis formeeris ühe kolonni (ruudukujuline formatsioon) 8–10 pataljonist. Pataljon koosnes umbes 500 mehest. Tegelikult moodustati lahinguväljale ainult kaks diviisikolonni suurust formatsiooni, mitte neli. Kaks ülejäänud olid küll samuti kolonnis, kuid brigaadisuuruses kolonnis. Vasakul üks brigaad Allix'/Quiot' diviisist ründas La Haye Sainte'i, samal ajal kui teine brigaad ületas heki ja tee selle taga. Donzelot' diviis ületas samuti heki, samal ajal kui Marcognet' diviis oli 50 meetri kaugusel mäeharjal.

16 000 mehest koosnevad hiigelsuured kolonnid jätsid ohtlikuma mulje, kui neil tegelikult lahinguvõimet oli. Liinides seisvad mehed saavad liinide kaupa lasta, misjärel tavapäraselt oleks eesliinile liikunud järgmised liinid. Kuid kolonnis oli meeste laskmisvõimalus piiratud, rääkimata millegi nägemisest. See oli nagu hiiglaslik sõduritest koosnev kuubik mille keskel asuvad mehed ei saanud asetuse tõttu lahingust tegelikult üldse osa võtta. Kolonnis ründamise eesmärk oli vastane murda lihtlabast arvulist ülekaalu kasutades. Napoleon oli kolonnis rünnakut kasutanud ka Borodino lahingus ja ka seal oli selle taktika kasutegur olnud väga küsitav.

Briti raskeratsaväe vasturünnak

"Uppunud tee Waterloos." Autor Stanley Berkley

Üksused: 1. ratsaväebrigaad (Household Brigade; juhiks lord Somerset) (1. ihukaardiväe rügement, 2. ihukaardiväe rügement, Kuninglik ratsakaardiväerügement, 1. kuninglik tragunivahtkonna rügement) ja Sir Ponsonby juhitud 2. Uniooni ratsaväebrigaad (1. Kuninglik tragunirügement (inglased), Kuninglik Põhja-Briti "Šoti Hallide" tragunirügement (Scots Greys, šotlased), 6. Inniskillingi tragunirügement (iirlased)).

Lord Uxbridge, kes kamandas Wellingtoni ratsaväge, saabus parajasti siis kui Prantsuse kürassiirid oma hävitustööd tegid, Hougoumonti juurest ratsaüksuste kontrollilt ning nägi Prantsuse ratsaväe ohtlikke rünnakuid liitlaste jalaväele. Ta andis lord Somersetile, kes kamandas Briti 1. ratsaväebrigaadi, käsu valmistuda rünnakuks, seejärel ratsutas Sir Ponsonby Uniooni brigaadi juurde ja andis ka neile käsu olla valmis vasturünnakuks.

Nende rünnak oli ajastatud väga hästi. Kui Briti 1. ratsaväebrigaad kürassiire ründas, olid nood parasjagu Lunnebergi pataljoni puruks löönud ja ajasid taga Rossi püssimehi, olles seetõttu hajutatud ning võimetud korralikku formatsiooni seatud ratsaväerünnakule vastu pidama. Loomulikult jäi neil üle vaid taganeda. Olles surutud Briti jalaväelaste ning ratsaväe vahele, pidid paljud lõksupüütud kürassiiride rühmad end sõna otseses mõttes vastasest läbi raiuma. Nende eeliseks lähivõitluses oli väga vastupidav raudturvis ja raske ning tavalisest pikem mõõk. Lahingus olnud Briti jalaväelased ütlesid hiljem, et prantslaste saablihoobid kostsid nii nagu kusagil läheduses raiuksid lihunikud lihakehi lahti.

Kürassiirid lasid aga neid taga ajavatel Briti ratsaväelastel ootamatult ilmuda Aulardsi jalaväebrigaadi (Donzelot' diviisist) tiivale. Olles igasuguse ettevalmistuseta ratsaväe rünnakuks (ainus võimalus oli rivistuda karreesse, mis võtab aega ja vajab täpset juhtimist), lagunes nende üksus liitlaste ratsanikke nähes kiiresti laiali ning põgenes peaaegu vastupanuta. Siiski tulistasid mõned grupid allesjäänuid prantslasi neist möödunud ründajaid selja tagant ning võtsid sealjuures ka mõningaid vange. Britte, kes jõudsid La Haye Sainte'i lähedusse, hakkasid tulistama ka seal rünnakul olevaid jalaväekolonne saatvad prantslaste täpsuslaskurid. Pataljon Schmiti jalaväebrigaadist (Donzelot' diviisist) moodustas karreed La Haye Sainte'i lähedal ja tõrjus brittide rünnakuid musketite kogupaukudega.

Vahepeal oli üks või kaks eskadroni 3. husaari KGL-ist Kerssenbruchi juhtimisel teinud õnnestunud rünnaku kahele kürassiiride eskadronile. See toimus vahetult pärast seda, kui Wellingtoni alluvuses olev Saksa ratsavägi oli lahinguga ühinenud. Prantslased tõid aga juurde värskeid kürassiire ja traguneid, lüües sakslased mõlemalt tiivalt tagasi ning pannes Saksa ratsaväe taganema.

Vasakul oli Unioni brigaad ootamatult murdnud läbi jalaväe ridadest. Vasaku tiiva keskosas olid Kuninglikud tragunid purustanud Bourgerois' brigaadi, saades saagiks muuhulgas ka ühe keiserlikest kotkastest (sümboolne kotkakujutis, mida kandis väeosa nagu lippugi, kõrgel varda otsas – väeosa au ja uhkus ning selle kaotamine oli loomulikult väga häbistav). Inniskillinlased purustasid ühe brigaadi Quoit' diviisist ja Šoti Hallid hävitasid enamiku Nogue'i brigaadist, saades samuti saagiks kotka. Wellingtoni kaitse vasakul äärel oli Durutte'i diviisil aega üksused karreedesse seada ning ennast Šoti Hallide eest kaitsta.

Mis puutub Briti 1. ratsaväebrigaadi, siis selle ohvitserid leidsid ootamatult, et on sattunud tagasitõmbumiseks keerulisse situatsiooni. Muidugi oli ka neid tabanud ratsaväerünnakule nii omane viga – kadunud oli kogu brigaadi omavaheline sidusus, kõik üksused olid laiali pillutatud. James Hamilton, kes oli šotlaste ("Hallide") komandör (ja tegelikult oleks pidanud üleüldse asuma reservis), andis käsu rünnata prantslaste suurtükipatareisid. Kuigi neil ei olnud aega ega võimalust hävitada kahureid ega neid ka ära vedada, ründasid nad kogu jõuga ning ajasid suurtükimeeskonnad lahinguväljalt minema kergendades nii Wellingtoni kaitseliinil seisva jalaväe olukorda.

Seni olid Uxbridge ratsaväelased tekitanud palju segadust ja löönud laiali ka mitu prantslaste üksust, aga tegelikult ei tekitanud nad prantslastele väga suurt kahju. Prantslased jätkasid rünnakuid kõigile kolmele farmile, mis asusid otse Wellingtoni nina all (Papelotte, Frichermont ja La Haye Sainte), kuigi Briti ratsaväe suhteliselt edukas rünnak oli vähendanud Napoleoni edasisi võimalusi. Kahtlemata ei saanud ta enam arvestada tõsisemate manööverdamistega liitlaste vasakul tiival.

Napoleon ei tahtnud siiski oma suurtükipositsioone kaotada (Napoleon oli suurtükiväelane ja pidas suurtükiväge lahingus väga tähtsaks, sageli otsustavaks väeliigiks) ning andis vasturünnakukäsu Farine'i ja Traversi kürassiiride brigaadidele ja Jaquinot' kahele piigimeeste rügemendile 1. kergeratsaväe korpusest (piigid olid mõõkadega varustatud ratsaväelastele nende pikkuse-eelise tõttu väga ohtlikud ning neid kasutatigi peamiselt ratsaväerünnakuks ratsaväe vastu). Loomulikult oli sellel liitlaste jaoks kurb tulemus ja Briti ratsavägi kandis raskeid kaotusi. Britid kirjutasid piigimeeste rünnakust hiljem mälestustes väga suure halvakspanuga, sest ka kogenud sõduritele valmistas üllatuse näha kuidas Prantsuse piigimehed jäid haavatud ja allaandnud brittide juurde oma ratsudel seisma ja vaevumata isegi sadulast maha ronima, tapsid külmavereliselt allaandnuid ja haavatuid oma pikkade piikidega.

Briti kergetragunite kaks rügementi üritasid omakorda vasturünnakut, pidurdades piigimeeste rünnaku, kuid ka nende kaotused olid ääretult suured.

Briti ratsaväerünnak suutis siduda umbes 20 000 meest. See läks Napoleonile kalliks maksma. Peale tapetute, haavatute ja vangide kaotas ta ka kõige kallima, mida ta vajas – aega. Ajakaotus tähendas, et lahingu selle faasi (jalaväekolonnide massrünnak liitlaste tsentrile) lõpuks hakkasid Preisi väeosad jõudma Napoleoni paremale tiivale, kus ei olnud üldse vajalikku kaitset. Nüüd pidi Napoleon tegema käigu mis rikkus kogu tema taktikalise tasakaalu. Et britte rünnata, oleks vaja läinud kõiki olemasolevaid vägesid, sealjuures tihedat ratsa- ja jalaväe koostööd. Preislaste ilmudes oli keiser sunnitud aga saatma suure osa jalaväe reservist, mida oleks olnud hädasti vaja Wellingtoni purustamiseks, oma paremale tiivale saabujaid kinni hoidma. Ta saatis sinna Lobau VI korpuse ja kaks ratsaväediviisi. Sellega oli ta ära kulutanud kõik oma jalaväereservid peale keiserliku kaardiväe ning nüüd oli tal väga vaja britid kiiresti purustada, tehes seda plaanitust palju kehvemast seisus.

4. Prantsuse ratsaväe rünnak

Pikksilmadest vastast jälgivad liitlaste kindralid märkasid üsna varsti, et Napoleon koondab suuri ratsaväeüksusi rünnakuks. Napoleon saatis kindral Milhaud' üheksa kürassiirirügementi ja kindral Lefebvre-Desnouette'i kaks ratsakaardiväe rügementi liitlaste tsentri vastu. See oli ratsaväe seisukohast väga võimas jõud. Kokku 32 eskadroni Euroopa parimat ratsaväge. Sellise jõu kasutamise tingis preislaste vastu saadetud jalaväetoetuse puudumine. Hiljem on sõjaajaloolased üsna üheselt väitnud, et just selle puudumine maksis Napoleonile võimaluse murda lõplikult Briti tsenter. Puudusid need aga preislaste tõttu, kelle ette tuli hakata kaitseks jalaväge koondama.

Üksused:

4. ratsaväekorpus – kindralmajor, krahv Milhaud

13. ratsaväediviis – kindralmajor Wathier

1. brigaad – brigaadikindral, parun Dubois

1. kürassiirirügement (4 eskadroni)

4. kürassiirirügement (3 eskadroni)

2. brigaad – brigaadikindral, parun de Jever

7. kürassiirirügement (2 eskadroni) (sellesse oli jäänud ainult 180 meest)

12. kürassiirirügement (2 eskadroni)

Diviisi suurtükivägi:

5. kompanii/1. ratsasuurtükirügement (6 kahurit)

Suurtükirong (relvastatud kaitseüksus suurtükiväele)

14. ratsaväediviis – kindralmajor, parun Delort

1. brigaad – brigaadikindral, parun Farine du Creux

5. kürassiirirügement (3 eskadroni)

10. kürassiirirügement (3 eskadroni)

2. brigaad – brigaadikindral, parun Vial

6. kürassiirirügement (3 eskadroni)

9. kürassiirirügement (4 eskadroni)

Diviisi suurtükivägi:

4. kompanii/3. ratsasuurtükirügement (6 kahurit)

Suurtükirong

Kui Milhaud' 4. ratsaväekorpus ja kergeratsaväelased kaardiväest alustasid rünnakut, siis Kellermani 3. ratsaväekorpus ja raskeratsaväelased kaardiväest liitusid sellega peaaegu kohe. Kellerman, kes taipas ratsarünnaku tegelikku nõrkust ilma jalaväe toetuseta, üritas kahte ratsakarabinjeeride rügementi lisada enda reservi, kuid marssal Ney keeldus sellest ning nõudis ka nende kaasamist rünnakusse.

Üksused:

3. ratsaväekorpus – kindralmajor, krahv Kellermann

11. ratsaväediviis – kindralmajor, parun L'Heritier

1. brigaad – brigaadikindral Picquet

2. tragunirügement (4 eskadroni)

7. tragunirügement (4 eskadroni)

2. brigaad – brigaadikindral, parun Guiton

8. kürassiirirügement (3 eskadroni)

11. kürassiirirügement (2 eskadroni)

Diviisi suurtükivägi:

3. kompanii/2. ratsasuurtükirügement (6 kahurit)

Suurtükirong

12. ratsaväediviis – kindralmajor, vikont d’Hurbal

1. brigaad – brigaadikindral Donop

2. kürassiirirügement (2 eskadroni)

3. kürassiirirügement (4 eskadroni)

2. brigaad – brigaadikindral, parun Blanchard

1. ratsakarabinjeerirügement (3 eskadroni)

2. ratsakarabinjeerirügement (3 eskadroni)

Diviisi suurtükivägi:

2. kompanii/2. ratsasuurtükirügement (6 kahurit)

Suurtükirong

Kokku asus liitlaste vastu rünnakule üle 9000 mõõga, suur osa nendest heade lahingukogemustega, vanad ratsamehed, kes teadsid mida lahinguväljal oodata. Briti sõdurite hilisemates kirjeldustes nimetatakse rünnakule asunud pPantsuse ratsaväge "hiiglaslikuks laineks", mis tõenäoliselt ongi parim kirjeldus sellisele kiirelt liikuvale massile lahinguväljal.

Ney suunas ratsaväerünnaku vastase tsentrisse, lootes murda vastase vastupanu peamise sihtmärgi – La Haye Sainte'i suunal. Idee oli hea, teostus aga kehv. Risk oli suur sest ilma jalaväe toetuseta oli kindlustatud punkti hõivamine raske kui mitte võimatu. Ratsavägi suutis küll vastase jalaväe isoleerida ning peaaegu liikumatuks muuta, kuid tal puudus võimalus vallutada hooneid. Selleks oleks pidanud ratsanikud jalastuma, kuid ilma püssideta poleks sellest siiski kasu olnud. See oli aga lahingu seisukohalt ääretult tähtis, et just kindlustatud punktid hõivataks. Niisiis võiks taktikaliselt lugeda sellist olukorda lahingus patiseisuks. Napoleon ründas ratsaväega, samas kui oli sunnitud vajaliku jalaväetoetuse saatma hoopis Blücheri vastu. Nagu varemgi oli Blücher jälle mänginud keisri üle ning nüüd sõltus kõik ajast – kas prantslased suudavad Wellingtoni murda enne, kui preislased koondavad vajaliku koguse üksuseid Napoleoni paremale tiivale ja alustavad rünnakut?

Kuid Wellington reageeris hiiglaslikule ratsaväerünnakule kiiresti ja tegelikult ka ainuvõimalikul moel – liitlaste üksused sai käsu jääda paigale ja seadsid end karreedesse.

Üldiselt kujutatakse maalidel ja filmides karreesid suurte, sageli hiiglaslike, seest tühjade nelinurkadena. Tegelikult see päris nii ei olnud. Karreedesse paiknenud 500-mehelise pataljoni üks külg oli kõigest umbes 15–18 meetri pikkune. Karreed olid ründavale ratsaväele üsnagi ohtlikud. Ratsanik oli võimetu ründama tihedalt kokku surutud tääkidehekki, sest hobune keeldus sellele peale minemast ning tema ainuke võimalus oli kiire liikumine ümber selle, vältimaks enda sihtimist. Karrees kaitses olevatele üksustele oli aga väga tähtis oodata ründava ratsaväeüksuse lähenemise viimase hetkeni, et siis musketite kogupauguga pidurdada nende hoog ja tekitada neile maksimaalset kahju. Seal olenes kõik ohvitseride võimekusest ja sõdurite distsipliinist. See oli sõna otseses mõttes närvide mäng – kumb murdub esimesena. Tähtis roll oli ka ründavat ratsaväge toetaval suurtükiväel ning sellele kohe järgneval purustaval jalaväerünnakul.

Sageli võttis karreede ründamine (nagu ka selles lahingus) üsna koomilise vormi. See tähendas rütmilist tegutsemist üsna katkematus vormis: ratsavägi grupeerus rünnakuks, seejärel asus rünnakule. Kaitses jalaväelased ootasid viimase hetkeni, siis lasid kogupaugu ohvitseri käsu peale. Ratsavägi kihutas hooga ümber karree või taganes ning formeeris end jälle ümber ja asus järjekordsele katsele. Kui jalavägi murdus või see suurtükiväe poolt piisavalt hõredaks tulistati, kihutas ratsavägi sõna otseses mõttes üle karree ühe külje, murdes nii sisse ruudu kolme külje tagalasse. Järgnesid muidugi tapatalgud.

Waterloo lahingu pealtnägijad ja osalejad lugesid kokku 12 suuremat rünnakulainet liitlaste karreedele. Prantslaste suurtükivägi aga ei suutnud oma ülesannete kõrgusel olla ning karreesid vajalikus koguses räsida, et neid ratsaväe jaoks nõrgemaks muuta. Selle peamiseks põhjuseks oli liigne kaugus, mistõttu enamik patareidest ei ulatunud karreedeni laskma, nendel aga, mis saidki nii kaugele lasta, jättis tabamistäpsus tublisti soovida. Prantsuse ratsaväe rünnakulained tõrjuti vankumatute karreede poolt tagasi.

Prantslaste kehvale tulemusele aitas kaasa ka liitlaste ratsaväe toetav vasturünnak. Prantsuse kürassiire ründasid Trippi brigaad, Granti brigaad, Dornbergi brigaad ja järelejäänud lahinguvõimeline osa 1. brigaadist. Liitlased kasutasid osavalt ära hetke, kui Prantsuse kürassiirid tõmbusid parasjagu tagasi ning üllatasid siis neid ootamatu ratsaväe vasturünnakuga. Kindral Dornbergi juhtimisel tormas 23. kergetragunite brigaad ja 1. KGL-i kergetragunite brigaad kallale ühele kürassiiride rügemendile. Pärast esialgset ehmatust suutsid prantslased end koguda ning panid enda parema relvastuse ning raske turvise ülekaalu maksma. Dornbergi brigaad purustati. Kohe pärast seda lõikas lahingusse jõudnud värske kürassiirirügement nendel tee ära. Nähes enda traguneid kaotamas, üritas Dornberg neid isiklikult juhtima asuda, sai aga saablihoobi kopsu. Briti ja Saksa ratsanikud liikusid seejärel jalaväe karreede tagalasse varju.

Kindral Tripp juhtis seejärel kolm värsket Hollandi ja Belgia karabinjeeride rügementi prantslaste kürassiiride vastu. Kolm Hollandi karabinjeeride rügementi kohtusid kahe Prantsuse kürassiirirügemendiga La Haye Sainte'ist läänes. Seejärel sööstsid kaks liini üksteise kallale ning pärast lühikest võitlust hakkasid arvulisse vähemusse jäänud prantslased taganema tagasi mäenõlvakule. Prantsuse ratsaväe rünnakuhoog oli sellega peatatud ja kaitseliini tsenter surve alt vabastatud.

Liitlased kaotavad La Haye Sainte

Nagu juba eelnevalt mainitud oli lahingu seisukohalt kõige tähtsamaks sõlmpunktiks Briti tsentrit valitsev La Haye Sainte, seda eelkõige oma asukoha tõttu tsentris. Erinevalt Hougoumontist, mil tegelikult ei olnud suurt tähtsust ja mis ei suutnud mõjutada lahingu üldist käiku, oli La Haye Sainte kaotamisel või võitmisel määrav tähtsus. Kes seda omas, saavutas tsentris selge ülekaalu, võimaldas see ju kontrollida kogu tsentri ümbrust ning kaitsta (või kasutada hoopis liitlaste tiibade ründamiseks) eesliini läbivat teed.

Mõlemad väejuhid olid selle tähtsusest hästi teadlikud ning põhimõtteliselt käiski kogu lahingu taktikaline tegutsemine tsentri kontrollimise ümber. Napoleonil oli muidugi veel teinegi mure. Tema paremale tiivale hakkasid jõudma preislased ning oli vaid aja küsimus millal nad on oma jõud rünnakuks piisavalt tugevaks koondanud ning end lahingukorda seadnud. Oli vaid veel võimalus murda britid enne, kui Blücher jaole pääseb.

Waterloo lahingu ajalooline taasesitus pealtvaatajatele

Seda valusam oli muidugi Prantsuse ratsaväerünnaku ebaõnnestumine. Kuigi kaotused ei mõjutanud pea kumbagi poolt selles lahinguetapis drastiliselt oli sisuline kaotaja ikkagi Napoleon. Tema kaotas aega, samas kui Wellington püüdis seda iga taktikalise liikumisega juurde võita, et anda Blücherile võimalus vägesid koondada.

La Haye Sainte'i kaitses II KGL kergepataljon (osa Ompteda 2. KGL-i brigaadist). Üksust juhtis major George Baring. Tegu oli 10 aastat aktiivteenistuses olnud ohvitseriga, suurte lahingukogemustega veteraniga. Teine kaitsev üksus oli 403. Saksa pataljon, keda juhtis major Bosewiel. See oli jäägriüksus, karmi distsipliini ja hea väljaõppega, vintrelvadega relvastatud ning enda tugevusest hästi teadlikud mehed. Nad kandsid rohelist vormi, mis sulatas nad keskkonnaga kokku. Tegu oli üksusetüübiga, millest hiljem kasvasid välja tänapäevased snaiprid. Oma ülesannetelt ja väljaõppelt sarnaneski selline üksus pigem täpsuslaskurite kui tavapärase jalaväeüksusega.

Esimene rünnak La Haye Sainte'ile algas umbes 13.30. Prantsuse Charlet' brigaad ründas ja võttis enda kätte farmi küljel asuva pargi. Musketi ja vintpüssituli oli nii tihe, et üsna varsti oli farm ümbritsetud valge suitsuga nagu udulooriga. Bosewiel sai surma. Diviisikomandör von Alten andis käsu Lunebergi kergepataljoni ülemale von Klencele ja kahele kompaniile 1. KGL-i brigaadist (juhtideks von Gilsa ja Marszalek) vasturünnakuks, et leevendada survet La Haye Sainte'ile. Von Klencele grupeeris parasjagu oma sõdureid väljaspool farmi, liitlaste poolt vaadates paremal pool La Haye Sainte'ist kui äkki ilmusid nende ette Prantsuse kürassiirid ning ründasid. Loomulikult oli see ilma karreesse seadmiseks võimaliku ajata juba ette kaotatud lahing. Luneburgi pataljon jooksiski lihtsalt laiali. Von Klencke sai surma, mõned mehed haavata saablihoopidest, kuid enamik jooksis paanikas oma liinide juurde tagasi. Vaid mõned jõudsid minna farmi. Prantsuse jäägrid järgnesid samal ajal Briti taganevatele jäägritele ning jõudsid väikese aiani, mis asus farmi ees, kus nad omakorda sattusid katustelt tulistavate liitlaste tule alla.

Esimene rünnak aga lõppes siis, kui d'Erloni korpuse vastu asus vasturünnakule (varem kirjeldatud osa) Briti ratsavägi ning prantslased hülgasid juba hõivatud osad farmist ja pargist.

Pärast esimest rünnakut jäi La Haye Sainte'i umbes 300 püssimeest. Kindral Ompteda saatis sinna varuvägesid: 2 kompaniid KGL-i kergekompaniist ja 1 kompanii KGL-i 5. liinipataljonist.

Teine rünnak algas umbes kella 15 ajal.

Sellele aga eelnes üsna omapärane vahejuhtum. Ohvitser Graeme'il olid püssimehed lauda katusel, kui nad märkasid mööda teed lähemale ratsutamas üksikut Prantsuse kürassiiri. Kui ratsanik lähedale jõudis hakkas ta vehkima oma saabliga. Sakslased arvasid, et ratsanik soovib ehk deserteeruda ning Graeme andis käsu mitte tulistada. Prantslane ratsutas kuni oratõkkeni, mis blokeeris teed, tõusis sadulasse püsti, et näha üle tõkke, siis äkki vilistas oma hobusele ja galopeeris tagasi. Püssimehed avasid küll tule, kuid uhkes vormis kürassiir pääses terve nahaga.

Teine rünnak algas kohe pärast seda vahejuhtumit ja major Baring kirjeldab seda nii:

"Prantslased ründasid meid samasuguse jõuga nagu varem, täpsemalt – kahelt poolt, kahe tihedalt kõrvuti asetseva kolonniga, mis üsna varsti ümbritsesid meid ja põlgamata ohtu, võitlesid nii nagu ma ei olnud veel kunagi prantslasi võitlemas näinud... Nad kukutasid end üle farmi ümbritseva müüri ja läksid meie meestele laskeavadesse lausa kätega kallale. Paljud elud ohverdati uste ja väravate kaitsel, kõige karmim võitlus oli küüni väravate pärast, seal lamas 17 prantslast juba surnuna ja surnukehad takistasid neid, kes tulid nende järel rünnakule…"

Kasutades kehade kuhja kaitsena, hoidsid mõned Prantsuse püssimehed farmiõue tule all. Major Baringi hobune sai surma ja majorit saatev teenija jooksis paanikas minema.

Järgnes lahing ümber farmiõue laskeavade. Prantslased, kes olid jõudnud laskeavadeni, üritasid haarata saksa sõdurite püssidest ning neid kaitsjate kätest jõuga ära tõmmata. Kui nad said kontrolli ühe laskeava üle, asusid nad sellest tulistama siseõue, kasutades laetud musketeid, mida andsid laskjatele nende taga olevad kaaslased käest kätte. Kui Prantsuse ratsaväge tulemas nähti, jooksid kõik kaitsjad farmi ning sulgesid uksed. Grupp kürassiire jäi Prantsuse jalaväelaste juurde ja nende kohalolek hoidis liitlased farmis varjul. Kui mitu eskadroni appitulnud Briti Kaardiväe ratsanikke farmi ümbruses asuvaid prantslasi ründas, siis mõned Prantsuse jalaväelased ronisid üle müüri farmi aeda, enamik aga taganes koos kürassiiridega. Sakslased võtsid üle müüri tulnud ja katustele roninud prantslased vangi. Briti ratsanike võidurõõm oli aga üpris üürike, Prantsuse võimsate kürassiirieskadronide vasturünnak ajas nad kähku farmi ümbrusest minema.

Sellega oli teine rünnakuosa La Haye Sainte'ile läbi. Prantslased olid saavutanud kontrolli farmi ümbruses, kuid farm ise oli veel võtmata.

Kolmas rünnak ei lasknud end kaua oodata. Aeg surus prantslasi takka ning hetkeline paus oli pigem juhuslik. Vahepeal oli aga alanud Prantsuse ratsaväe suurrünnak (varem kirjeldatud osa – "Prantsuse ratsaväe rünnak") liitlaste tsentrile ning liitlaste jalavägi formeeris parasjagu karreesid. La Haye Sainte'is olevad sakslased tulistasid farmist aeglaselt mööda ratsutavaid Prantsuse kürassiiriüksusi. Major Baring kirjeldas nähtut: "Ma nägin kõike, mis ümbruses toimus ning ei karda tunnistada, et mu süda vajus seda vaatepilti nähes hirmust saapasäärde rohkem kui üks kord."

Major kartis muuhulgas ka lõppevate laskemoonavarude pärast ning saatis ohvitseri kindral Omptedalt küsima kiiret abisaadetist. Samal ajal saabus kaitsjatele lisaks abijõude Nassau 1. kergejalaväekompanii näol. Äsja lisandunud Nassau üksusel oli palju laskemoona, KGL-i püssimehed aga kasutasid oma viimaseid varusid. Major Baring saatis järjekordse mehe teele palvega laskemoona saamiseks.

Prantslased tõid juurde kaks rügementi Durutte'i diviisist ja mõned haubitsad. Haubitsate saabumine tõi kiirelt tagajärje – farm süttis põlema ja mattus suitsupilve niikauaks, kuni liitlaste jalaväelased tulekolded kustutasid. Prantslaste 13. kergerügement aga ründas farmi. Prantslased murdsid nüüd maha vahekäigu ukse, millest pääses tallidesse. Mõlemad pooled lasid esmakordselt käiku täägid. Ründajad löödi tagasi aga mõnedel prantslastel õnnestus ronida talli katusele ning nad hakkasid tulistama sisehoovis olevaid liitlaste sõdureid.

Farm oli oma ehituselt nelinurkne, mille sees oli hoov. Nagu karreegi, oli see kaitstud neljast küljest. Kui murtakse maha ühe külje kaitse (nagu antud hetkel tehti tallidega, mis asusid ühel nelinurga küljel) siis muutus kaitsetuks ka siseõu, sest selle sai võtta tule alla.

Prantslased märkasid, et sakslaste tuli jääb nõrgemaks ja ründasid teele lähemat farmi külge (seda kaitses müür, milles olid laskeavad ning selle taga lahtine siseõu. Siseõue olid tulistama hakanud talli katusele jõudnud prantslased ja seetõttu ei saanud ka müüri kaitsjad enam tee poolt tulevaid ründajaid tõrjuda). Üsna pea murti maha ka õue viiv värav ning nüüd järgnes paratamatu – tallides suruti kaitsjad maha ning maha murti ka küüni uks. Järgnes tormijooks 2. pataljoni 13. kergerügemendilt (Donzelot'i 2. diviisist) ning vastupanu suruti maha. Prantslased käitusid võidetutega julmalt. Paljud haavatud löödi kohapeal maha, peaaegu kõik vangid peksti läbi ning käsutati kürassiiride valve all joostes prantslaste poole liikuma – kes piisavalt kiiresti ei jooksnud, löödi saablihoobiga maha. Major Baringi üksusse jäi "paberite järgi" alles 42 meest, mis sisaldas tegelikult ka "kadunuid".

3. Briti jalaväediviisi komandör krahv Sir Karl von Alten käskis 2. KGL-i brigaadi komandöril parun Omptedal farm tagasi vallutada. Kolonel Ompteda protesteeris sellise enesetapjaliku käsu vastu, kuid kõrgaadlikust Oranje vürst ühines krahviga ning andis samuti kolonelile sama käsu. Kolonelil ei jäänud enam muud üle (keeldumise korral oleks sõjakohus ta maha lasknud) ning ta rivistas oma mehed üles, asus ise rivi etteotsa ning alustas mõttetut ja selgelt ette kaotatud rünnakut farmile.

Sellest ebapädevast olukorrast arusaamiseks tuleb märkida, et see oli aeg kui alles hakati ülendama ohvitseriks oskuste järgi. Pikka aega oli ohvitseriamet ostetav ja aadlikele taskukohane, kuid erinevalt varasemast ajast kui aadlikud olid väljaõppinud sõdurid, ei olnud sellel ajal paljudel liitlaste ohvitseridel mitte mingisugust sõjalist kogemust, rääkimata isegi väljaõppest. Need olid värskelt kindrali auastme ostnud mehed, kes lootsid kuulsust ja au kodumaal, huvitumata endale alluvate meeste saatusest. Prantslased saavutasid oma üleoleku paljuski tavasõdurite seast väljapaistvate meeste ülendamise abil, Wellington üritas väga suurest vastuseisust hoolimata samasugust korda sisse viia. Nii juhtuski, et mõni heade kogemuste, kuid madalama astmega ohvitser teadis lahinguväljale pilku heites kohe mis toimub, samas kui suure väeosa "värske" juht ei teadnud midagi ka kõige lihtsamatest lahingute taktikalistest või strateegilistest aabitsatõdedest.

Kolonel Ompteda sattus, nagu paljud enne ja pärast teda, sellise olukorra ohvriks. Rünnakule saadetud KGL-i pataljoni kaotused olid ülisuured – 90%. Hukkus ka kolonel ise, kes kogenud ohvitserina tõenäoliselt teadis, mis juhtuma hakkab.

Niisiis, Napoleon oli saavutanud lahingus sisulise võidu, kuid nüüd ei olnud sellest enam praktilist kasu. Olles küll saavutanud kontrolli lahinguvälja tsentri üle ja Wellingtoni võitnud oli ta aga ette kaotanud terve lahingu sel lihtsal põhjusel, et preislased jõudsid just kõige kriitilisemal hetkel Napoleoni paremale tiivale ning muutsid sellega kogu strateegilise seisu liitlaste kasuks. Lühidalt – ründajast sai käigupealt kaitsja. Probleem Napoleoni jaoks oli aga see, et ta oli Wellingtoni rünnates ära kulutanud kaitseks vajalikud väed ning nüüd pidi ta käiku laskma kõik reservid mis tal olid, et veel üritada olukorda muuta. Prantslased tõid kahurid tsentrisse lähemale. Wellington, kes teadis hästi, et ta on lahinguväljal kontrolli kaotanud olevat öelnud: "Andke mulle Blücher või andke mulle öö!"

Plancenoit: saabub Preisi IV korpus

Blücher saabus väga õigel ajal. Napoleon oli juba kindel oma võidus ning olevat dikteerinud vastavasisulist kirja. Muidugi arvestas ta võiduga Wellingtoni üle, kuid Blücheri kiire tiibamine tuli talle siiski halva üllatusena. Kuigi preislaste liikumist võis näha juba tunde varem oli Napoleon siiski ajas liiga palju kaotanud ja vajalikul hetkel, kui oleks pidanud britid lõplikult purustama, pidi hakkama tegelema ka Blücheri agressiivse pealetungiga.

Preisi rünnak Plancenoit' külale oli üks väike kuid kõige tähtsam faktor Waterloo lahingu võidus. Just see rünnak muutis seisud hetkega liitlaste kasuks ning liitlaste strateegia – Wellington hoiab Napoleonit kinni seni kuni Blücher saabub, töötaski nii nagu plaanitud. Preislastele saatis Napoleon esialgu vastu kaks diviisi Lobau korpusest, kaks ratsaväediviisi (Domoni ja Subervie) ja osa Keiserlikust Kaardiväest. Esialgu ta preislastega väga ei pingutanud ja sellel oli ka oma põhjus – Wellington oli tema jaoks peamine sihtmärk. Kuigi ta teadis hästi, et Plancenoit' kaotamisel on tegelikult ka kogu lahing kaotatud, andis La Haye Sainte'i vallutamine talle siiski väikese pääsemisvõimaluse. Ney taipas seda ja ründas jalaväega. Kuid nad ei saanud kasutada kogu oma jõudu, peamiselt just nimelt selle tõttu mis hakkas toimuma paremal tiival Plancenoit' all, olles sunnitud sinna aina rohkem reserve saatma.

Napoleon oli alustanud päeva 36 reservis oleva pataljoniga. Brittide purustamiseks oleks sellest piisanud, sest erinevalt kõikidest teistest, ei tavatsenud keiser peaaegu kunagi jätta järgmiseks päevaks reserve (samas arvatakse, et just reservide kasutamisest keeldumise tõttu kaotas ta võimaluse purustada venelased Borodino lahingus). Tema taktika oli enamasti suunatud käesolevale lahingule ning sellest kaugemale polnud tema arvates mõtet taktikalise planeerimisega pingutada. Nüüd kulutas ta ainuüksi 25 pataljoni reservist ära Plancenoit' kaitsmisele. Lõpuks oligi tal ainult 8 värsket pataljoni anda lõplikuks rünnakuks Wellingtoni vastu, millest eesliinile jõudis ainult 5. Niisiis võtsid preislased kogu prantslaste reservi ja Wellingtoni vastu saadeti armetu kogus lahingust räsimata jalaväge.

Esimene Preisi üksus, mis lahinguväljale jõudis, oli Bülowi IV korpus. Nende sihiks oli Plancenoit, mida preislased kavatsesid kasutada hüppelauana, et sealt edasi prantslaste tiiba rünnata. Blücher ja Wellington olid hoidnud ühendust alates kella 10 hommikul ning leppinud kokku rünnakus Frichermontile juhul kui Wellingtoni tsenter on rünnaku all. Kell 16.30 saabus Bülow lahingusse ning avastas, et tee Plancenoit'sse on vaba.

Esimene prantslaste ratsaväe luurepatrull sattus rünnaku alla ja löödi laiali juba kella 16 ajal ning pool Bülowi IV korpuse jalaväest oli varsti valmis ründama Prantsuse armee tiiba. Mitu preisi suurtükipatareid saabus eesliinile ning heas tujus jalaväelased hõiskasid mööduvatele suurtükiväelastele kooris tervitusi, loopides oma kõrgeid mütse, tšaakosid, tervituseks taeva poole. Hilleri 16. brigaad liikus samaaegselt vasakule tiivale.

Preisi kahurikuulid hakkasid ühtäkki langema lausa Napoleoni lähedusse. Napoleon pööras üllatunult oma pikksilma laskude tulemise suunas. See märkis lahingu lõpu algust.

Esimesed, kes preislaste vastu läksid, olid kolm ratsaväediviisi Jacquinot', Domoni ja Subervie juhtimisel. Neid toetasid armee parema tiiva üksused.

Üksused:

Jacquinot' 1. ratsaväediviis

1. brigaad (7. husaarirügement, 3. ratsaküttide (pr. k chasseurs) rügement)

2. brigaad (3. ja 4. piigimeeste rügement)

Suurtükid (6 ratsasuurtükki)

Domoni 3. ratsaväediviis

1. brigaad (4. ja 9. ratsaküttide rügement)

2. brigaad (12. ratsaküttide rügement)

Suurtükid (6 ratsasuurtükki)

Subervie' 5. ratsaväediviis

1. brigaad (1. ja 2. piigimeeste rügement)

2. brigaad (11. ratsaküttide rügement)

Suurtükid (6 ratsasuurtükki)

Domoni ja Subervie piigimeeste ja ratsaküttide rünnak pidurdas preislaste rünnakuhoo. Ratsaväe rünnak juhtis sisse Prantsuse ja Preisi jalaväe kähmluse. Esimesena läks madistama 6. korpus. Tegemist oli suhteliselt nõrga korpusega: selles oli ainult 13 pataljoni. Seda juhtis kindralmajor Georges Mouton, Lobau krahv.

Preislased ründavad Plancenoit'd. Autor Adolf Northern

Üksused:

Simmersi 19. jalaväediviis

1. brigaad (5. ja 11. liinijalaväe rügement)

2. brigaad (27. ja 84. liinijalaväe rügement)

Suurtükid (8 jalaväe suurtükki)

Jeanini 20. jalaväediviis

1. brigaad (5. kergejalaväerügement, 10. liinijalaväe rügement)

2. brigaad (107. liinijalaväe rügement)

Suurtükid (8 jalaväe suurtükki)

Reservi suurtükid (8 raskesuurtükki)

Lobau 6. korpus oli selgelt vähemuses ning pärast seda kui preislased haarasid ümber nende parema tiiva, läks kiireks põgenemiseks. Prantsuse jalavägi üritas peatada preislasi, kasutades väga tugevat eesliini, kuid üks Preisi pataljon liikus ette ning paigutas end heale positsioonile, takistades korduvalt prantslaste edasiliikumist. Kindral Bülow saatis kaks Preisi pataljoni ühinema Wellingtoni tiivaga, et ühendada oma liinid üheks tervikuks, ühtlasi tagades niimoodi oma tiibade kaitse. Sileesia maakaitsevägi (saksa k. landwehr) marssis Frichermonti, Smohaini ja Papelotte'i suunas. Preislased kohtasid Nassau üksust ning avasid tule, tulistatavad vastasid loomulikult musketitulega ja läks ligi kümme minutit, enne kui taibati, et tegemist on omadega.

Omade tuli on suurtes lahingutes üldiselt väga sageli paratamatu. Napoleoni sõdade ajal oli vormide ebaühtlusest tingitud kirevus niivõrd suur, et nn sõbralikku tuld polnudki vahel võimalik vältida. Seetõttu näemegi ajaloolistel maalidel igal üksusel tervet hunnikut lippe, ratsaväelastel oli lipuke pea iga piigi küljes. See ei olnud nii vaid ilu pärast vaid just nimelt sarnaste juhuste vältimiseks nagu nüüd preislaste ja nassaulaste vahel juhtus.

Esimesed üksused Zietheni korpusest ühinesid Wellingtoni vasaku tiivaga. Major von Gillhausen Preisi jalaväest kirjutab oma mälestustes nii: "Siis me ühinesime Hanoveri ja Šoti pataljonidega. Eraldiseisvad inglaste üksused aga kippusid tegema viga ning pidama meid vaenlasteks, avades tule. Kui preislased ei vastanud, taipasid britid üsna varsti oma viga. Mehed tundsid omad ära ning surusid sõbralikult kätt."

Vahepeal oli Preisi armeed eemale suruma jäetud marssal Emmanuel de Grouchy võitnud Wavre'i lahingu. Nüüd aga juhtus miski, mida Napoleon võis hiljem kõvasti kahetseda. Nimelt oli ta andnud Grouchyle karmi käsu liikuda edasi Brüsseli peale. Nii juhtuski, et pärast lahingut marssali otsesed alluvad, kindral Dominique Vandamme (III armeekorpus) ja kindral Etienne Gerard (IV armeekorpus), lausa anusid teda marssima Waterloosse, ühinemaks Napoleoni armeega. Grouchy loomulikult keeldus, täites sõna-sõnalt Napoleoni käsku. Pole palju vaja pingutada taipamaks, mis oleks juhtunud kui preislastele oleks selja tagant peale tulnud kaks suurt armeekorpust.

Plancenoit oli suur küla, mida läbis munakivisillutisega tee. Kirik oli ehitatud kivist ning ümbritsetud müüriga, hoovist enamuse võttis enda alla surnuaed. Kõik elanikud olid terve päeva oma majades peitunud juba eelmisest päevast alates. Lobau saatis neli pataljoni küla enda kontrolli alla võtma, haarates nüüd ka selle asula lahingumöllu. Prantslased jäidki külas varsti Preisi IV armeekorpuse rünnaku alla.

Preisi armee kuue korpuse kvaliteet polnud just parimate killast. Igas jalaväebrigaadis oli ainult üks regulaarväeosa – liinijalaväerügement, samas kui kaks ülejäänud rügementi olid nn teine tase ehk maakaitsevägi, peamiselt vabatahtlikud. Ratsavägi koosnes viiest regulaarrügemendist ja seitsmest maakaitseväe omast. Numbritest hoolimata oli IV korpus muidugi tegelikult üsna tugev üksus. See polnud ka varasemates lahingutes nõrgaks muutunud (IV armeekorpus ei võtnud osa eellahingutest). Kõige lõpuks oli see ka väga kõrge moraaliga korpus ning eeskujulikult varustatud, plusspunkte lisas veel kogenud ohvitserkond ning tasemel komandör.

Üksused:

Väejuht: jalaväekindral Friedrich Graf von Dennewitz Bülow

13. jalaväebrigaad: kindralmajor von Hacke (7000 meest)

14. jalaväebrigaad: kindralmajor von Ryssel (7200 meest)

15. jalaväebrigaad: kindralmajor von Losthin (6125 meest)

16. jalaväebrigaad: kindralmajor von Hiller (6130 meest)

Reserv: ratsavägi prints Wilhelmi juhtimisel: 1., 2., 3. ratsaväebrigaad.

Reserv: suurtükivägi kindralmajor von Brauni juhtimisel.

Bülow tegi esimese rünnaku külale kuue Hilleri 16. brigaadi pataljoniga. Nende rünnakusuund oli kirikule ja kirikuaiale. Prantslased tõid kaitseks tänavale kahurid ja haubitsad, preislased omakorda suutsid edasi tungides 3 kahurit üle võtta ning mitusada vangi saada. Prantslaste lühike vasturünnak ei lasknud end kaua oodata, kuid Hilleri 16. brigaad sai toetust Rysseli 14. brigaadilt ning asus uuesti Plancenoit'd ründama. Seekord saatis preislasi edu. Nad surusid prantslased kirikuaiast välja. Prantslased omakorda korraldasid kiire vasturünnaku ning suutsid maantee vabaks võidelda, siis aga saabusid Preisi husaarid ja lõid nad tagasi, laskmata neil end külast välja võidelda. Selline kiire ja pidev vasturünnakute jada tõi muidugi kaasa väga suured kaotused. Kirjelduste järgi mattus tee verre ning kirikuaed, mida niigi kasutati surnuaiana, oli kaetud laipadekihiga.

Nüüd saabusid külla väeüksused võimekaimast armeest tolleaegsetes sõdades – Prantsuse kaardiväest. Noor Kaardivägi võttis positsiooni majades ja kirikuaeda ümbritseva müüri taga. Neile tuli toetuseks kaks pataljoni sõja üks kõige kogenumaid üksusi – Vana Kaardivägi. Vana Kaardiväe üksus oli kuulus üle Euroopa, nii et preislaste jaoks oli selle väeosa lahinguväljale saabumisel ka moraalselt laostav mõju.

Juba 30 minutit pärast kaardiväeüksuste saabumist taganesid preislased avatud väljale. Blücher läks raevu, võttis oma hobuse ning ratsutas isiklikult taganevate vägede juurde. Läks veel tükk aega enne kui preislased suutsid end kohaletõtanud kõrgeimate ohvitseride silme all kokku võtta ning kirikuaia ja küla vallutada. Kaotused olid väga suured, mis on ka mõistetav arvestades, et vabatahtlikud pidid tugeva surve all võitlema väga suurte kogemustega Prantsuse eliitväe üksustega. Kui preislased lõpuks kirikuaia enda valdusse said, oli see Napoleonile karm löök. Keiser oli väga närviline, sest taipas hästi, et küla langemine tähendab tema kaotust.

Selleks hetkeks oli Noor Kaardivägi purustatud, kuid ometigi ei võetud nende abipalveid Vana Kaardiväe kindralitele kuulda. Mõned Noore Kaardiväe üksused suutsid siiski positsioone kirikuaia ümbruses hoida. Kindral Barrois saatis sinna ühe ohvitseri – Pelet' – käsuga hoida positsioone. Pelet sattus olema tõeline uljaspea. Jõudnud lahinguväljale, kihutas ta oma ratsul ühe Noore Kaardiväe üksuse juurest teise juurde, süstides neisse oma julguse ja uhke olekuga jõudu ning kamandas neid vastu pidama. Oma hilisemates mälestustes ei suutnud ta uskuda oma õnne: "Ma nägin musketeid sihtimas 20 sammu kauguselt. Ma ei suuda taibata kuidas nad ei suutnud mulle vähemalt kakskümmend korda pihta saada?"

Siis saabusid II/2. grenaderid (nime saanud sellest, et kasutasid peale püsside ka granaate), saadetuna keisri enda käsul ning Pelet' ratsakütid formeerisid end grenaderidega üheks üksuseks. Trummihelide saatel marssisid nad vastase poole, saadetuna allesjäänud Noorest Kaardiväest. Ühe kindla lainena liikudes pühkisid nad küla preislastest puhtaks. Nende ülem, major Stubert, käsutas oma grenadere nagu klubi – niivõrd paraadlikult mõjus nende liikumine.

Ka omade seas vihatud ja väga üleoleva käitumisega kindral Roguet ei olnud aga Pelet. Ta ähvardas karistada surmaga iga grenaderi, kes toob talle preislasest vangi. Kaks pataljoni Vanast Kaardiväest (II/2. grenaderid ja II/2. ratsakütid) ja suur grupp sõdureid Noorest Kaardiväest jälitasid nüüd vaenlast. Subervie piigimehed ründasid taganevate preislaste tiiba, põhjustades suuri kaotusi. Väidetavalt purustas kaks Vana Kaardiväe pataljoni 14 Preisi pataljoni. Muidugi unustatakse seejuures, et suur osa nendest oli sisuliselt laiali löödud ja segaduses juba varasemast rünnakust ning seetõttu ka taganemas. Pealegi ei saa arvestamata jätta, et väga kogenud eliitsõduritest kaardiväelaste vastas asus vabatahtlikest koosnev Maakaitsevägi. Siiski tegid ka prantslased taktikalise möödalaskmise. Tagaajamisel liiguti külast välja sattudes loomulikult avatud väljale. Tegevusse asus Preisi suurtükivägi, lüües nüüd prantslased omakorda tagasi. Prantslased saatsid täpsuslaskjaid suurtükiväge kimbutama ning sellega oli rünnakulaine läbi.

Zietheni korpus ühineb Wellingtoni tiivaga

Kella 17 ajal saabus Lasne oja juurde Steinmetzi 1. brigaad (Zietheni 1. korpus). Zietheni staabiülem ratsutas lahinguväljale ja kohtas Mufflingit (Preisi sideohvitser Wellingtoni staabis), kes informeeris teda Wellingtoni räbalast seisust ning palus kiiret abi. Üks Blücheri staabiohvitser saadeti olukorda uurima. Too nägi suurel hulgal haavatuid ja segadusse sattunud sõdurite rühmasid taganemas Wellingtoni positsioonidesse, samal ajal kui prantslased surusid eesliinile jõuliselt peale. Ka Wellingtoni kaitse võti – La Haye Sainte oli langenud.

Zietheni patareid avasid oma Briti liitlastele abi andmiseks prantslaste pihta kohe tule. See andis Wellingtonile juurde väärtuslikku aega, et ümber grupeerida oma nõrgaks jäänud üksused tsentrist, saates paremal asuvaid üksusi ning ka vasakul preislaste saabumise tõttu vabanevaid üksusi tsentrisse. Napilt jõudsid britid oma keskosa kohendada, kui prantslaste reservist appi saadetud Keskmine Kaardivägi juba ründas, kuid liitlaste õnneks lõi Zietheni edenemine prantslaste liinid laiali. Nassau üksused liitusid rünnakuga ning prantslaste jalavägi taganes ilma erilise võitluseta.

Keiserlik Kaardivägi ründab

"Vana kaardiväe grenader". Autor Edouard Detaille

Vahepeal kui Wellingtoni tsenter oli lagunemas La Haye Sainte all ning Plancenoit' olukord oli hetkel stabiliseerunud, kasutas Napoleon viimast võimalust Wellingtoni murdmiseks, paisates lahingusse kuulsaima väeosa – kangelasliku ja murdmatu Keiserliku Kaardiväe, millest suurt osa ta hoolikalt reservis hoidnud oli. See, tõeline professionaalne eriüksus – üks kuulsamaid sõjaajaloos, ründas umbes 19.30 ajal, plaaniga murda Wellingtoni tsentrit, püüdes ühtlasi vältida kokkupuudet Preisi liinidega. Kolm Vana Kaardiväe pataljoni liikusid ette ning formeerisid teise rünnakuliini, kuigi nad jäid ikka veel reservi ega rünnanud brittide liine. 3000 Keskmise Kaardiväe sõdurit liikusid La Haye Sainte'ist läände, moodustades kolm eraldiseisvat ründejõudu. Esimene, mis koosnes kahest grenaderide pataljonist, purustas Briti, Brunswicki ja Nassau vägede esimese liini ja marssis edasi.

Chasse saatis kohe neile vastu värske Hollandi diviisi ning nende suurtükid hakkasid tulistama edasitungivate grenaderide tiiba. See siiski Kaardiväe rünnakut ei peatanud, seega andis Chasse käsu oma esimesele brigaadile vasturünnakuks, prantslased jäidki vähemusse ja murdusid.

Ründajatest läänes lamasid 1500 Briti jalaväelast Prantsuse suurtükitule eest varju otsides maas, varjudes künkaharja taha. Kui kaks pataljoni Prantsuse ratsakütte saabusid, teises tiivas keiserlik Kaardivägi toetuseks, tõusid britid maast püsti ning laastasid üllatunud prantslaste ridu päris ohtlikult. Ratsakütid vastasid tulega, kuid olid sunnitud taganema. Briti jalaväelaste järgnenud täägirünnak lõi nad puruks. Tiivalt saabus värske Prantsuse ratsaküttide pataljon toetuseks, britid lõpetasid purukslöödute jälitamise, pöördudes saabujate vastu. 52. rügemendi kergejalaväelased liikusid uute ründajate tiivale, avasid hästi ajastatud hävitava tule ning seejärel ründasid. Prantslased purustati 52-le järgnenud üksuste rünnakus kiirelt ning nad hakkasid ülepeakaela põgenema.

Wellington tõusis seda nähes sadulasse püsti, haaras oma mütsi ning hakkas sellega ägedalt vehkima, andes kindralitele märku minna üldisele rünnakule. Liitlaste armee tormas edasi ning surus end põgenevatele prantslastele kaela. Ellujäänud Keiserliku Kaardiväe põgenikud kogunesid oma kolme allesjäänud reservpataljoni juurde, mis asusid La Haye Sainte'ist lõunas, avaldades veel viimasena vastupanu. Adami brigaad ja Hannoveri maakaitseväe Osnabrücki pataljon, lisaks Viviani ja Vandeleuri värsked ratsaväebrigaadid nendest paremal, ajasid prantslased aga kiirelt segadusse kuigi väga paljud kaardiväelased eelistasid pigem surra kui alla anda, mistõttu oli nende ründamine suhteliselt kaotusterohke.

Plancenoit langeb

Umbes samal ajal Keiserliku Kaardiväe rünnaku algusega saatis Napoloen välja ka oma kõige viimase lahingreservi. Virevere'i ja Hubermonti vastas asuvasse metsa prantslaste paremat tiiba katma saadeti vanimad vanimatest – kaks kompaniid 1. Grenaderide rügemendist. Kaks kompaniid 1. Ratsaküttide rügemendist kaitsesid teed Chantelet' metsas. Ülejäänud kompaniid 1. Grenaderide rügemendist ja 1. Ratsaküttide rügemendist seati, pataljoni kolonni formatsioonis, mõlemale poole Decosteri maja Rossomme'i farmi lähedale.

Blücher koondas oma vägesid ja ründas uuesti. Seekord oli rünnak otsustava tähtsusega. Aeg jooksis ning preislased ei tahtnud Napoleonile lisavõimalusi pakkuda. Rünnaku sooritasid Rysseli 14. ja Hilleri 16. brigaad (Bülowi 4. korpus) ja Tippelskirchi 5. brigaad (Pirchi 2. korpus), mis oli äsja lahinguväljale jõudnud. Seekord valmistusid uueks rünnakuks ka prantslased, muutes iga maja ja vähegi kaitstava koha omamoodi väikeseks kindluseks. Kahekordses vähemuses 19 Prantsuse pataljoni (Lobau 8, Noore Kaardiväe 8 ja Vana Kaardiväe kaks pataljoni) suutsid hoida küla enda käes ühe tunni. See oli väga verine kähmlus, värvides tänavad sõna otseses mõttes verest punaseks. Lõpuks tuli prantslastel ülekaalu ees siiski alla vanduda. Plancenoit oli preislaste valdusse läinud. Viimased lahkujad olid Vana Kaardiväe veteranid. Preisi jalavägi marssis nüüd lauldes põlevasse külla, kandes oma kõrgeid mütse musketitorude otsas.

Prantsuse armee lagunemine ja Napoleoni alistumine

Pärast Plancenoit' langemist oli lahing läbi. Välja arvatud mõned jalaväepataljonid ja ratsaväerügemendid oli enamus prantslastest loobunud. Ka oli kellaaeg niikaugel, et lahinguväljale saabus pimedus, mis omakorda suurendas põgenikevoolu. Lahinguväljalt lahkusid ka allesjäänud Napoleoni reservid, 3 pataljoni Vana Kaardiväge ning samuti keisri tõld.

Kell 21 kohtusid marssal Blücher ja lord Wellington, õnnitledes teineteist lahingu võidu puhul.

"Napoléon abdiquant à Fontainebleau" (Napoleon Fontaineblaus troonist loobumas). Autor Paul Delaroche. 1845

Kella 23 ajal leidsid tagaajajad keisri mahajäetud tõlla kuhu oli kiiruga jäetud ka kõik juveelid.

Waterloo oli läinud Wellingtonile maksma 15 000 meest ja Blücherile 7000 meest. Napoleon kaotas 25 000 meest ja 8000 prantslast langes vangi. Kümne kilomeetri laiusel ja paari kilomeetri sügavusel maalapil lebasid umbes kaheksa tunni jooksul surma saanud 40 000 mehe surnukehad, lisaks veel suur hulk haavatuid. Pilt oli küll kohutav, kuid see ei olnud suurim hukkunute arv ühes Napoleoni osalusega lahingus. Waterloo lahingus sai surma umbes 80 meest minutis.

Wellington ja Blücher leppisid kokku, et prantslasi jälitavad esialgu preislased. Olgugi et prantslastel oli veel arvestatav kogus vägesid alles (Grouchy armeekorpus näiteks jne), oli Waterloo siiski kogu kampaania saatuse otsustanud. Wellington, Blücher ja ka teised koalitsiooniväed liikusid Pariisi peale ning Napoleon loobus teist korda troonist 24. juunil 1815. Napoleoni sõdade lõppvaatuseks sai 3. juuli 1815, kui Blücher purustas marssal Davout' väed Issy lahingus. Napoleon püüdis põgeneda Ameerikasse, kuid Kuninglik Merevägi blokeeris Prantsusmaa sadamad, ennetamaks sellist käiku. Napoleon ise alistus lõpuks HMS Bellerophoni kapten Frederick Maitlandile 15. juulil. Pariisi alistumisele kirjutati allkirjad 20. novembril 1815. Louis XVIII võim taastati ning Napoleon saadeti eksiili Saint Helena saarele, kus ta suri 1821. aastal.

Kokkuvõte

Napoleoni taktika oli väga rohmakas. Ta tegi massilise frontaalrünnaku nagu Borodino lahingus, lootes toore jõuga vastase kaitse kõikuma lüüa. Muidugi oli sellise taktika kasutamine seotud ka ajapuudusega, asusid preislased ju ohtlikult lähedal. Frontaalrünnak oli aga ülepeakaela tehtud. Prantslaste kunagisest, lahingu ajal sujuvast ümbergrupeerumisest ja paindlikkusest, polnud jälgegi.

D'Erloni korpus moodustas neli hiiglaslikku diviisikolonni, kus pataljonid olid üksteise taga reas nii nagu marsiksid lihtsalt mööda teed, mitte rünnakule. Sellises asetuses oli tegu küll väga suure massiga kuid esiteks ei saanud tagumised read niimoodi tulistada ja isegi mitte vaenlast näha ja teiseks oli selline formatsioon magus suutäis brittide hästi positsioneeritud suurtükiväele. Nii suure massi tulistamisel ei oma sihtimine enam isegi tähtsust.

Marssal Ney ratsaväe rünnakud Briti tsentri vastu jäid jalaväe toeta, sest ootamatult ilmusid Napoleoni paremale tiivale preislased. See sidus juba niigi lonkava relvaliikidevahelise koostööga prantslased tiivale tekkinud ohu neutraliseerimisega ning olukord ei muutunud enne kui marssal Ney hakkas Briti karreede purustamiseks kasutama ratsakahurväge. Paraku oli see juba lahingu lõppfaasis ja ei toonud enam soovitud mõju.

Kirjelduste erinevusest

Ettevaatlik tuleb olla ka Waterloo lahingu ajalooliste kirjeldustega, eriti siis kui ajaloolise ülevaate autoriks on Briti ajaloolased. Britid nimelt ei tunnista preislaste saabumise tähtsust ja peavad nende tulekut pigem kõrvaliseks etapiks lahingust. Britid loevad lahingu võitjaks Wellingtoni, mitte Blücherit. Nii näiteks Plancenoit' ründamisest paljudes käsitlustes ei räägita. Ka paljudel lahingut kirjeldavatel kodulehtedel, mis netis saadaval, jäetakse see osa välja. Põhjus on ääretult lihtne – nad ei kavatse nõustuda ülejäänud maailma ajalookäsitlusega, et ilma preislaste appijõudmiseta oleks Wellington kaotanud. Nii nimetavad nad preislaste saabumist "Prantsuse jäänuste korjamiseks lahinguväljalt". Sarnast suhtumist võib leida paljudest ingliskeelsetest tõsiseltvõetavatest raamatutestki, mis selle lahingu kohta on kirjutatud. Nendes ei mainita mõnikord üldse tsentri ründamise tähtsust ning La Haye Sainte'i kaotusest tingitud Wellingtoni kaotust Napoleonile. On rida dokumentaalfilme lahingust, kus puudub näiteks Plancenoit ning preislaste saabumist mainitakse vaid põgusalt, justkui poleks preislased lahingust üldse osa võtnud, mis on muidugi vale.

Brittide väitel purustasid britid tsentrist ründavad Kaardiväe üksused, lüües sellega Napoleoni taganema. Tõepoolest – nii oligi kui mitte arvestada seda, et enamus Napoleoni jalaväe reservidest oli saadetud võitlusse preislastega.

Kuid enamik maailma ajaloolasi on siiski üsna ühesel seisukohal – ilma preislaste saabumiseta Wellingtoni (kes preislasi eellahingutes olid mitmeid kordi alt vedanud) tiivale, poleks Wellington iialgi lahingut võitnud.

Järellugu

Stseen lahingu rekonstrueerimiselt lahinguvälja külastajatele tänapäeval

Lühike Waterloo sõjakäik (11.–21. juuni 1815) võttis veelkord kokku kogu Napoleoni sõdade strateegilised ja taktikalised omapärad. Lõpuks olid ka Napoleoni vastased võtnud üle oma vaenlase peamise strateegilise põhimõtte – võidelda keskpositsiooni pärast ning kogu strateegiline manööverdamine lahingusse toimus sellel kaalutlusel. Esmakordselt puutus Napoleon seal kokku aga mujal enda armeede vastu võidelnud geniaalsete väejuhtidega, kes oskasid tema nõrkused suurepäraselt ära kasutada.

Ka olid nüüdseks mõlemal poolel väed selgelt süstematiseeritud ja väekoondisteks jagatud, mis algselt oli Napoleoni edu üks põhjustest. Samuti ei saa jätta märkimata, et selleks ajaks olid vastastel rivis võrdselt kogenud sõdurid ja ohvitserid, kes suutsid ka kõige keerulisemas olukorras rivistust korrektselt muuta, võidelda nii joonrivis kui ka kolonnis ning ka laskurite lahkrivis.

Kogu Euroopa armeed olid muutunud ühtseks, süstematiseeritud ja hea väljaõppega väeüksusteks. Napoleonil ei oleks, arvestades kasvõi juba vägede arvulist vahet, olnud ka Waterloos võidu korral mitte mingisugust võimalust sõda lõplikult võita. Ainuüksi Vene armeel, mis läheduses lahinguvalmiduses ootas, oli ülisuur ülekaal, rääkimata suurte kogemustega juhtidest. Samuti oleks ka teistel liitlastel olnud vägesid prantslaste vastu panna veel piisavalt.

Arvatakse, et üks põhjus, miks Napoleon lahingu kaotas oli see, et ta oli liiga kindel oma võidus (näiteks keeldus ta Jerome Napoleoni tehtud ettepanekust lahingu alguses, saata väed juba varem ära võtma positsioone, kus preislased võivad end hiljem Wellingtoniga ühendada. Napoleoni arvates polnud preislaste saabumine Waterloosse võimalik).

Lahinguga lõppesid Napoleoni 100 päeva, mis said alguse tema naasmisega pagendusest Elba saarelt.

Waterloo lahing on sõjaajaloo üks tähtsamaid ja kuulsamaid lahinguid, mille mõju on võimatu üle hinnata. Ka lahingu toimumise kohast on saanud omamoodi kultusobjekt. Lahinguvälja hakati külastama juba järgmisel päeval pärast lahingut ning sellest on saanud vaatamisväärsus tänaseni. Peamised hooned on säilinud algsel kujul ja väli on vaadeldav pea samasugusena kui lahingupäeval.

Allikad

• R. G Grant. Battle. A Visual Journey through 5000 Years of Combat. ISBN 1-4053-1100-2
• Ian Drury. The Times History of War. ISBN 978-0-00-472338-9
• Jeremy Black. The Seventy Great Battles of All Time. ISBN 10 0-500-25125-8
• Peter Hofschröer. Waterloo 1815: Quatre Bras and Ligny. ISBN 978-1844151684
• Hofschröer, Peter (1999), 1815: The Waterloo Campaign. The German Victory, 2, London: Greenhill Books, ISBN 978-1-85367-368-9
• Barbero, Alessandro (2005), The Battle: A New History of Waterloo, Atlantic Books, ISBN 1-84354-310-9
• Barbero, Alessandro (2006), The Battle: A New History of Waterloo (translated by John Cullen) (paperback ed.), Walker & Company, ISBN 0-8027-1500-1
• Hamilton-Williams, David (1994), Waterloo, New Perspectives, The Great Battle Reappraised (Paperback ed.), New York: John Wiley and Sons, ISBN 0-471-14571-8
• Chesney, Charles C. (1874), Waterloo Lectures: A Study Of The Campaign Of 1815 (3rd ed.), Longmans, Green, and Co
• Digby Smith. The Greenhill Napoleonic Wars Data Book. ISBN 1-85367-276-9
• http://en.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Waterloo
• http://www.napoleonguide.com/battle_waterloo.htm
• http://napoleonistyka.atspace.com/BATTLE_OF_WATERLOO.htm#_before_battle

Filmid

• [1]
• [2]