Poola aeg

Poola aeg on ajavahemik, millal Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ehk Liivimaa territoorium kuulus Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolita koosseisu.

Liivimaa üleminek Poola võimu alla

Pikemalt artiklis Liivi sõda

1561. aastal Vana-Liivimaa sisuliselt lagunes. Põhja-Eesti – Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi krooni, Lõuna-Eesti ja Läti aga Liivi ordu viimase maameistri Gotthard Kettleri poolt sekulariseeritud ilmalik Kuramaa hertsogkond ja Riia peapiiskopkond Leedu suurvürsti võimu alla. 1569. aastast, pärast Lublini uniooni sõlmimist, läksid alad aga Poola Krooni maade koosseisu.

Poola-Leeduga Vilniuse pakti sõlmimisega novembris 1561, sekulariseeriti Liivi ordu valdused Kuramaal ja Riia peapiiskopkond, Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu ning Poola kuningas Zygmunt II Augusti valduses oli Lõuna-Liivimaa ja kuninga vasallsõltuvuses Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri valduses: Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, ainsana keeldus Poola-Leedu ülemvõimust ja kaitsest Riia linn, mis 1582. aastani jäi vabalinna staatusesse. Detsembris 1561, mehitati Leedu-Poola võimu all läinud endised ordulinnused: Pärnu, Paide, Võnnu, Härgmäe, Helme, Volmari, Trikata, Grobina, Marienburg, Dünaburgi ja teised.

1570. aastal puhkes sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Poola Kuningriigi ning Leedu Suurvürstiriigi vastu, kes 1569. aastal ühinesid Lublini uniooniga personaaluniooni alusel valitsetavaks Rzeczpospolitaks.

1575. aastal alustas sõjategevust Moskva tsaaririigi vastu ka Poola, kus troonile oli tõusnud Poola kuningas Stefan Bátory. Rootsi kuningas Johan III oli abielus Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarina Jagiellonkaga.

1577. aastal toimus suur Moskva tsaaririigi ja Liivimaa kuninga Magnuse vägede poolt Tallinna piiramine ja samal ajal vallutas Ivan IV Rzeczpospolita käes olnud alad, Riiani ning pööras tülli vasalli, Liivimaa kuninga Magnusega, kes oli sunnitud põgenema enda Kuramaa piiskopkonda.

Rzeczpospolita ja Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1580. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal (Võnnu lahing). Samal aastal vallutasid Rzeczpospolita väed Pihkva ning rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale.

Sõdades Liivimaal oli kõige enam kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 laastas maad ka katkuepideemia. Maa oli pikkade sõdade tõttu harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes.

Pärast rahulepingute sõlmimist sõjapoolte vahel jaguses endine Vana-Liivimaa Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Riia peapiiskopkond ja Tartu piiskopkond Rzeczpospolita võimu alla ning Gotthard Kettleri Kuramaa hertsogkond Rzeczpospolita vasallriigiks. Põhja-Eesti – Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond aga Rootsi krooni alluvusse.

Rootsi ja Poola valdusi märkiv piir pandi paika 1582. aastal, sellest jaotusest kujuneski välja Eestimaa jaotus Eesti- ja Liivimaaks, mis likvideeriti alles 1917. aastal ühise Eestimaa kubermangu moodustamisega.

Valitsemine

Liivimaa aadelkond ja Riia linn alistus 28. novembril 1561 sõlmitud leppe kohaselt Poola ja Leedu kuningale Zygmunt II Augustile tingimusel, et neil lubatakse järgida luteri usku vastavalt Augsburgi usutunnistusele (Privilegium Sigismundi Augusti). Liivimaa koos Riia, Tartu ja Pärnuga sai Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi osaks, kuigi säilitas mõningase autonoomia ja luterliku usutunnistuse. Liivimaa kuberneriks nimetati Sigismund Augusti kalvinistist naisevend, hertsog Mikołaj Radziwiłł Must (1512–1584 (Mikołaj Radziwiłł Czarny).

Kuningas Stefan Batory poolt eduka Liivimaa sõja, Poola-Vene sõja tulemusel Liivimaa vallutamise järel aga Poola-Leedu parlamendi poolt Varssavis 3.–4. detsembril 1582 vastu võetud Liivimaa konstitutsioonidega (Constitutiones Livoniae), tunnistati Põhja-Liivimaad vallutatud alana. Stefan Batory ei tunnustanud Zygmunt II Augusti poolt välja antud Sigismund Augusti privileege ja reorganiseeriti sõjaeelsed Liivimaa valitsemispõhimõtted. Liivimaa valitsuskorralduse eesmärkideks olid Poola riigi idapiiri kindlustamine, Liivimaa poolastamine ning rekatoliseerimine. Sel eesmärgil nimetatigi Liivimaa administraatoriks 1583. aastal ultrakatoliiklik Vilniuse piiskop Georg Radziwill (1556–1600; Jerzy Radziwiłł), kes resideeris Riias.

Taasmoodustati usupuhastuse ajal likvideeritud roomakatoliku kiriku Liivimaa piiskopkond, keskusega Volmaris, (toomkapiitel Võnnus ja Kokneses) millele allutati ka Trikata, Asti, Ropaži ja Otepää linnused endisest Tartu piiskopkonnast.

Kuningas Stefan Batory kuulutas osa endise Tartu piiskopkonna ja Vene võimu all olnud valdusi oma isiklikeks lauamõisadeks ning nende haldamiseks moodustati 3 majandusüksust (ökonoomiat): 1., kuhu kuulusid Tähtvere, Kavilda, Rannu, Sangaste, Räpina, Ahja, Pringi, Puurmani jt. alad. 2. majanduspiirkond, keskusega Aluksnes (Marienburgis)ja kuhu kuulusid Alūksne loss ning Räisaku ja Kulna/Gulbene alad. 3. majanduspiirkond, keskusega Kokneses ja Aizkraukle ja Lielvārde alad.

Sõjas Poola-Leedu võimule lojaalsetele sõjaliste teenetega aadlikele anti tagasi nende valdused ja täiendavad läänid: Jürgen von Fahrensbachile päritav, Karksi linnuse ja lääni; Maciej Dembińskile (Mathias Dembinsky) päritav, Vana-Pebalgi linnuse ja lääni; Johan Büringile, Bieriņi mõisa; Thomas von Embdenile, Salatsi linnuse; Klaus Korffile, Krustpilsi linnuse jt.).

1582/1593. aastal viidi läbi Poola adramaarevisjon.

Poola-Leedu võimualadel toimus aastatel 1583–1625 suurem mõisade ümberjagamine ning ka ülejäänud Lõuna-Eesti– ja Põhja-Lätis asuvad linnused (Dünamünde, Ādaži, Lemsalu, Rauna, Tarvastu, Viljandi, Laiuse, Põltsamaa, Vastseliina, Lutsi, Dünaburgi, Cesvaine, Smiltene, Härgmäe, Helme, Nītaure, Ergli, Mālpilsi, Zaube, Suntaži, Krimulda, Turaida ja Sigulda linnused) jaotati staarostkondade vahel. Selleks, et vallutatud aladel saksa feodaalide mõjuvõimu vähendada, riigistati üle 70% nende maavaldustest. Riigimõisad ehk poolapäraselt folvargid jaotati staarostkondadeks keskusega linnustes. Tänapäeva Eesti aladele jäi neid üheksa (Helme, Karksi, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tartu, Vastseliina ja Viljandi). Tänapäeva Läti aladele aga jäi üksteist staarostkonda.

Liivimaa lõimimiseks oma Poola-Leedu kuningriigiga jagati Liivimaa võimu, et see oleks paremini kontrolli all hoitav ning 1589. aastal võeti vastu "Ordinatio Livoniae I", millega kehtestati staarostiteks ainult poolakad ja leedulased ja linnad said Magdeburgi õiguse. 1598. aastal võeti vastu "Ordinatio Livoniae II", millega võrdsustati baltisakslased poolakate ja leedulastega ning 1598. aastal jagati Liivimaa Cēsise, Tartu ja Pärnu vojevoodkonnaks.

Vaata ka: Liivimaa hertsogkond

Haridus ja kultuur Poola võimu aladel

Zygmunt II Augusti aegne Poola-Leedu riik oli veel üsna ususalliv, 16. sajandi teisel poolel teravnesid konfessioonide vahelised pinged ühes vastureformatsiooni hoogustumisega kogu Euroopas. Alles 16. sajandi lõpukümnenditel, kuningate Stefan Bathory ja Zygmunt III Waza valitsusajal, saavutas Poolas mõjuka positsiooni rekatoliseerimise põhijõudu, jesuiitide ordu. 17. sajandil oma võimsuse tippu jõudnud Poola-Leedu suurriigis haaras Roomakatoliku kirik üha kesksema rolli keskvõimu kindlustamisel ja laiendamisel.

Liivimaa konstitutsioonidega 1582. aastast sai Liivimaast taas katoliiklik piiskopkond piiskopi asukohaga Cēsises (Wenden, e. k Võnnu). Esimeseks Võnnu piiskopkonna piiskopiks sai Aleksander Mieliński, kellele järgnes (1585–1587) teoloog ja kuninganna Anna kantsler Andreas Patricius Nideck Krakovist. Samal ajal saadeti Liivimaale 12 jesuiiti ja Riias algas vastureformatsioon, vahepeal Liivimaal reformatsiooni käigus luterlaste poolt üle võetud kirikuid anti tagasi katoliiklastele. Roomakatoliku kiriku tollane paavst Gregorius XIII (ametis 1572–1585) oli võtnud eesmärgiks taastada katoliiklus Põhja-Euroopas ja ühtlasi tugevdada Rooma kiriku mõju idas. Liivimaad käsitati võtmealana protestantliku Skandinaavia ja "skismaatilise" (s.t kreeka õigeuskliku) Venemaa vahel, mistõttu sellele pöörati erilist tähelepanu. Liivimaa rekatoliseerimist juhtis isiklikult paavsti legaat, rahvusvahelise tuntusega jesuiit, itaallane Antonio Possevino, kes kuni 1578. aastani oli jesuiitide peasekretär.

Riias asutasid jesuiidid kooli ning said ka enda valdusse Blumenthali mõisa Daugava ääres ning mõisad Aizkraukle ja Lemsalu piirkonnas. Liivimaal juurdus katoliiklus eriti tugevalt Latgales. Riias anti Poola võimude nõudel, katoliku kogudusele, üle seni lätlaste luteri kogudusele kuulunud Riia Püha Jakobi kirik.

Tartu jesuiitide residentsist (endisest naiskloostrist) kasvas välja jesuiitide kolleegium (katoliku vaimlike ja ilmikvendade ühendus), mille juurde asutati Tartu jesuiitide gümnaasium. Lisaks avati kolleegiumi juures ka tõlkide seminar, mille ülesanne oli koolitada eestlaste, lätlaste, venelaste ja sakslaste seast tõlke katoliku preestritele. Gümnaasiumis toimus õppetöö ladina keeles, kuid misjonirännakutel selgitasid jesuiidid tõlgi vahendusel usutõdesid inimestele ka kuulajate emakeeles. Kui Antonio Possevino 1585. aasta augustis Tartut külastas, siis tõi ta kaasa 150 eksemplari samal aastal Vilniuses trükitud eestikeelset katekismust (tiraaž oli ca 1000 eksemplari)^[1]. Jesuiidid olid agarad vaimuliku kirjanduse kirjastajad ja trükkijad, ning andsid muukeelse kõrval välja ka eestikeelset kirikukirjandust, kuid jesuiitide raamatukogu Tartus hävis linna vallutamisel Rootsi vägede poolt. Tartu jesuiitide ülalpidamiseks eraldati neile Ruhja piirkond ning Ruhja kirik. Neile anti ka Tartu Püha Katariina klooster ja kirik, 1585. aastal anti neile ka Maarja kirik.

Zygmunt III Waza ja Södermanlandi hertsog Karl

Liivi sõjast purustatud Lõuna-Eestis üritas Poola taastada kirikuelu; seda ei saa lihtsustavalt vastureformatsiooniks nimetada, ent ka rekatoliseerimine ei sobi. Jesuiitide Collegium Derpatense (1583–1625) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis 1585 maakeelse katekismus-lauluraamatu ning andis maarahvale mitu omamaalasest preestrit (5 on nimepidi teada).

Poola-Rootsi sõda (1600–1611)

Pikemalt artiklis Poola-Rootsi sõda (1600–1611)

1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu Södermanlandi hertsog Karl. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikult just Karl. 1598. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–1599 kestnud kodusõda. Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa ning oli sunnitud Rootsi troonist loobuma ja Poolasse naasma. Karl asus Rootsit regendina valitsema.

Sigismund soovis siiski taas Rootsis võimule pääseda ning tema edasised plaanid olid seotud Rootsi vallutamisega. Esmalt soovis ta vallutada Rootsi võimu all olevad Eesti ala.

Käimasoleva Ingeri ja Vene-Poola sõja tõttu kaldus Rootsi ja Poola tähelepanu Liivimaalt eemale, ning sisulist sõjategevust Liivimaal enam ei toimunud. 1611. aasta aprillis sõlmiti üheksakuuline relvarahu mida hiljem pikendati. Relvarahu kestis 1617. aastani.

Rahvastik Poola võimu aladel

Liivimaa sõja järel oli Liivimaa elanikkond vähenenud drastiliselt ja Poola kuningas Stephan Bathory pöördus 29. jaanuaril 1583 Lõuna- ja Lääne-Saksamaa valitsejate poole koloniseerimisuniversaaliga, milles asustamise kergendamiseks lubati tullasoovijaile – kes pidid olema katoliiklased – eesõigusi ja soodustusi^[2]. 1582. aastal suundus Poola õukonda ka liivimaalane Franz Schaden ja kes soovis katoliiklaste juhtimiseks Liivimaale, kuid siiski koloniseerimine teostus palju vähemas ulatuses, kui oli kavatsetud. Tekkis küll mõningaid sisserändajate kolooniaid – Laiusel, Põltsamaal. 1584 andis Stefan Bathory Valgale asutamiskirja ja Riia linnaõigused. Valga ajaloo uurija Rudolf Kenkmaa arvates on Valga tüüpiline poolaaegne uudisasundus^[3]. Poola aja lõppedes ja sõdade tõttu lahkus osa koloniste maalt, osa assimileerus baltisakslastest linnakodanikega.

17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna-Eestis koguni 17% talurahvast.

Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem Venemaa talupoegi. Moskva Tsaaririigist saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida-Eestis.

Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru- ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest.

Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid lätlased, keda asus rohkesti elama eelkõige Valga ümbrusse. Kokku elas Poola aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 rahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel poolakaid, sakslasi, leedulasi, rootslasi, ungarlasi, hollandlasi ja šotlasi.

1620. aastaks oli kogu Eesti ala rahvaarv väiksem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid.

Rootsi-Poola sõda (1621–1625)

Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1621–1625)

Rootsi-Poola sõda (1626–1629)

Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1626–1629)

Rootsi-Poola sõda tulemusena sõlmiti 26. oktoobril 1629 Rootsit soosiv Altmargi vaherahu, millega Poola loovutas Rootsile suure osa Liivimaast, sealhulgas Riia. Altmargi vaherahu (1629) tingimustel läksid Poola Üle-Väina hertsogkonna valdused, mis jäid põhja poole Daugava jõge, Rootsile. Poola võimkonda jäid endistest Liivimaa valdustest ainult Latgale alad, mida Poolas nimetati edaspidigi Liivimaaks (Inflanty). 1667. aastal moodustati maa-alast ametlikult Liivimaa vojevoodkond. Samuti sai Rootsi riik õiguse maksustada Läänemerel veetavaid Poola kaupu (3,5% kauba väärtusest). Lisaks jäid Rootsi kontrolli alla mitmed Preisimaa linnad, muuhulgas Piława (Pillau), Elbląg (Elbing)ja Klaipeda (Memel).

Rootsi Läänemereprovintsid Läänemere idaosas ja Rzeczpospolitale jäänud valdused Liivimaal ja vasallriik Kuramaal

Altmargi vaherahu pikendati 1635. aastal Stumsdorfis veel 26 aastaks.

Vaata ka

Viited

↑ Jüri Kivimäe, Kõrgema kooli eelloost Tartus. Jesuiitide koolitegevusest, TRÜ: Tartu Riiklik Ülikool: EKP TRÜ komitee, TRÜ rektoraadi, ELKNÜ TRÜ komitee ja TRÜ ametiühingukomitee häälekandja, nr. 35, 3 detsember 1971
↑ Nigolas Loone, Liivimaa koloniseerimise kavatsus (1582—1584). Koguteosest „Kultuuri ja teaduse teilt, 1932
↑ Nigolas Loone, Liivimaa koloniseerimise kavatsus (1582—1584). Koguteosest „Kultuuri ja teaduse teilt, 1932

Kirjandus

Harald C. Pitsahl: Poola aeg Eestis ja Poola-Rootsi sõda (1600–1629 a.) : võitlus Eesti ranniku pärast Poola, Rootsi ja Vene vahel 16. sajandi lõpul., Tallinn: Nauding, 1930
Gustaw Manteuffel: Inflanty Polskie proprzedzone ogolnym rzutem oka na siedmiowiekową przesztość cątych Inflant / Gustaw Baron Manteuffel ; przedmowe napisą Jos. Ig. Kraszewski., Poznań : Żupański, 1879, ESTERis Digitaalselt,(poola keeles)
Gustaw Manteuffel: Listy z nad Bałtyku. Kraków 1886, ESTERis Digitaalselt
Gustaw Manteuffel: Zarysy z dziejów krain dawnych inflanckich : czyli Inflant właściwych (tak szwedzkich jako i polskich), Estonii z Ozylią, Kurlandii i Ziemi Piltyńskiej. wstęp, redakcja i opracowanie tekstu Krzysztof Zajas., Kraków : Universitas, 2007, ISBN 9788324207954
Gustaw Manteuffel: Inflanty Polskie oraz Listy znad Bałtyku. Tom 1., Redakcja: Krzysztof Zajas., Wydawnictwo: Universitas, 2009, ISBN 9788324212965
Gustaw Manteuffel: Polnisch-Livland, Riga 1869
Uno Lehtonen: Die polnischen Provinzen Russlands unter Katharina II. in den Jahren 1772–1782. Versuch einer Darstellung der anfänglichen Beziehungen der russischen Regierung zu ihren polnischen Untertanen. Aus dem finnischen original übersetzt von Gustav Schmidt., Berlin: Georg Reimer 1907 Digitaalselt (saksa keeles)
Nikolai Treumuth, Otto Liiv. Polonica Eesti Riigi Keskarhiivis, Eesti Riigi Keskarhiivi Toimetised nr 1, Tartu 1931

[:0-1] Jüri Kivimäe, Kõrgema kooli eelloost Tartus. Jesuiitide koolitegevusest, TRÜ: Tartu Riiklik Ülikool: EKP TRÜ komitee, TRÜ rektoraadi, ELKNÜ TRÜ komitee ja TRÜ ametiühingukomitee häälekandja, nr. 35, 3 detsember 1971

[2] Nigolas Loone, Liivimaa koloniseerimise kavatsus (1582—1584). Koguteosest „Kultuuri ja teaduse teilt, 1932

[3] Nigolas Loone, Liivimaa koloniseerimise kavatsus (1582—1584). Koguteosest „Kultuuri ja teaduse teilt, 1932

[1]

[2]

[3]