Per Aabel

Per Pavels Aabel (25. aprill 1902 Kristiania – 22. detsember 1999 Oslo) oli norra näitleja, tantsija ja koreograaf.

Ta oli üks 20. sajandi väljapaistvamaid, armastatumaid ja austatumaid norra näitlejaid^[1], kes paistis silma eriti klassikalistes komöödiarollides ja muinasjuttude jutustajana.

Lapsepõlv ja õpingud

Peri lapsepõlves ja noorpõlves oli tema isa Hauk Aabel oma kuulsuse tipul.

Varases lapsepõlves elas pere Oslos (toonase nimega Kristianias) Arbiens gatel, kus nende naaber ja perekonnasõber oli Henrik Ibsen. 1910. aastal kolis pere Slemdali, kuhu Per Aabel jäigi elu lõpuni elama.

11-aastaselt mängis Per Aabel Centralteatretis Claus Pavels Riisi komöödia "Til Sæters" lasteversioonis Aamundit.

15-aastaselt illustreeris ta oma isa nõo Margrethe Munthe lastekomöödiad "Askepot" ja "Den nysgjerrige kone", mis anti 1917 koos välja. Aastal 1919 anti tema illustratsioonidega välja veel Aake Anker Ordingi luulekogu "Solskyer".

Ühe aasta õppis ta gümnaasiumis Hallingi koolis. Seal sai ta eluks ajaks sõbraks kroonprints Olaviga.

Pärast seda õppis ta kunstiõppeasutuses Statens Håndverks- og Kunstindustriskole ning käis Augusta Johannesseni juures balletikoolis.

Per Aabel õppis kaks aastat Londonis vene balletikoolis Enrico Cecchetti juures, kus ta vaimustus Sergei Djagilevi trupist Ballets Russes.

Ta debüteeris tantsijana 1921 Mayolis balletiga "Carneval"^[2]. Aastal 1922 rajas ta koos Lillebil Ibseniga oma balletikooli, kus õppis ka Sonja Henie. Koreograafina debüteeris ta 1924 teatris Den Nationale Scene ühe Sverre Hagerup Bulli laulumänguga. Kevadel 1924 tuli välja tema esimene oma koreograafiaga tantsuetendus Casino Teateris; tema partneriks oli Ruth Brünings-Sandvik.

Aastatel 1924–1925 õppis ta Pariisi õppeasutuses École des Beaux Arts.

Aastal 1925 oli ta koreograaf, kostüümikunstnik ja stsenograaf Chat Noiri revüüs "Ikke mas – alle faar".

Aastal 1926 debüteeris ta Rahvusteatris lavastajana Barbra Ringi näidendiga "Prinsessen og spillemanden".

Ta õppis Max Reinhardti juures ning mängis tema pantomiimis "Miraakel" Viinis, Prahas ja Budapestis.

Töö Norra teatrites ja televisioonis

Pärast õpinguid välismaal debüteeris ta näitlejana ja lauljana 1931 Oslo Det Nye Theateris Édouard Bourdet' operetis "Le sexe faible"; tema partneriks oli Kirsten Heiberg.^[2]

Ta oli 1933–1938 Oslo Carl Johan Teatreti direktor, juhtides seda koos Thorleif Reissiga. Seal mängiti komöödiaid, operette, laulumänge ja kabaree-etendusi. Ta esines sageli koos Wenche Fossiga. Aastal 1937 esines ta külalisena Det Nye Teateris Victor Bernau revüüs "I godt selskap" koos Lillebil Ibseni ja Norma Baleaniga.

Aastatel 1938–1940 töötas ta Centralteatretis. Ta mängis karakterkoomikuna bulvarikomöödiates ja farssides ning esines revüü- ja kabaree-etendustel. Kevadel 1939 mängis ta Holbergi näidendis Jean de France'i. Aastal 1940 mängis ta Det Nye Teateris Finn Bø "Peer Gynti" töötluses "Hele byen takker for sist" Solveigi. Selles lavastuses oli üks sõjavastane laul, milles Saksa okupatsioonivõimud mõne rea ära keelasid. Siis laulis Aabel: "Her har dem tatt fra meg poenget, et så fint poeng har jeg ikke hatt på lenge!" ('Siin nad võtsid mult puändi ära, nii vahvat puänti pole mul ammu olnud!')

Aastast 1940–1972 oli ta Rahvusteatri juhtiv näitleja, kes paistis eriti silma klassikalises komöödias, mängides suure elegantsiga. Ta oli hea ansamblinäitleja. Tema lemmikautor oli Ludvig Holberg. Tema tuntuim Holbergi-roll oli Vielgeschrey näidendis "Den stundesløse". Samuti mängis ta Oldfuxi ja Henrikut näidendites "Henrik og Pernille" ja "Mascarade". Ta mängis ka Molière'i komöödiates. Tema teiste komöödiarollide seas on Malvolio William Shakespeare'i näidendis "Kuidas teile meeldib", Valentin Robert de Flersi ja Gaston Arman de Caillavet' näidendis "Eventyret", Celius Kjæri näidendis "Det lykkelige valg", Oscar Wilde'i "Ideaalses abielumehes" ja doktor Alex Brichmanni näidendis "Karussell". Bernard Shaw' osa täitmise eest "Armsas luiskajas" pälvis ta kriitikute auhinna (Kritikerprisen; 1961); aastal 1964 tehti selle lavastuse põhjal telelavastus).

Aastal 1952 mängis ta keeruka psühholoogilise rolli Hans Christian Branneri näidendis "Søskende", mis laiendas tema ampluaad. Aastal 1964 mängis ta Hjalmar Ekdali rolli Henrik Ibseni "Metspardis". Tema teiste tõsiste rollide seas on Figaro "Figaro pulmas", Arthur Hans Christian Branneri näidendis "Søsken", Clark Neil Simoni "Päikesepoistes", samuti telelavastustes Harry osas David Storey osas näidendis "Home" (1972).

Alates 1972. aastast tegutses ta vabakutselise näitlejana. Ta mängis muu hulgas arsti osa Aleksei Arbuzovi näidendi "Päikesetõus Riias" telelavastuses (1980).

1984. aastal käis ta ringreisil oma Holbergi-lavastusega Riksteatreti egiidi all. Seda näidati ka televisioonis.

Viimast korda astus ta laval ja televisioonis üles seoses Norra Rahvusteatri 100. aastapäevaga 1999. aastal.

Per Aabelile korraldati riiklikud matused, kus viibis kohal kuninglik perekond ja mis kanti üle televisioonis.

Film

Per Aabel oli ka filminäitleja. Ta debüteeris Rootsi muusikalkomöödias "Ombyte fornöjer" (1938), kus tema partneriks oli Tutta Rolf; samal ajal mängis ta samas muusikalis Centralteatretis koos Lillebil Ibseniga. Ta mängis peaosi komöödiafilmides "Den farlige leken" (1942), "En herre med bart" (1942) ja "Et spøkelse forelsker seg" (1946). Samuti mängis ta nimiosa Rootsi telesarjas "Skipsrederen" (1979).

Ta lavastas 1933 koos Harry Ivarsoniga Holbergi "Mäeküla Jeppe" järgi filmi "Jeppe på bjerget", kus nimiosa mängis tema isa Hauk Aabel.

Ettelugeja

Ta oli ka hinnatud ettelugeja. Teise maailmasõja ajal alustas ta ettelugemisturneesid, lugedes muu hulgas Hans Christian Anderseni^[3], Johan Herman Wesseli ja Ludvig Holbergi loomingut. Temast sai Norra hinnatuim muinasjuttude esitaja. Ta esines ka televisioonis ja heliplaatidel.

Portreed

Oslos Rahvusteatri ees asub Nina Sundbye loodud Per Aabeli mälestussammas. 2001. aastal ilmus Per Aabeli portreega postmark, mille olid kujundanud Ulf Aas ja Madeleine Mortensen. ^[4]

Heliplaadid

Tema esimene plaat ilmus 1943. Väga menukas oli tema kabareeviiside plaat "Karl Johan" (1952).

Ettelugejana

"Om og av H. C. Andersen" (1975)
"En gledesspreder" (1976)
"Per Aabel leser H. C. Andersens eventyr" (1985) *"Per Aabel leser julen inn" (1990)
"Med hilsen fra Per Aabel" (1992)

Raamatud

1950 "Du verden" (mälestused)
1980 "Den Stundesløse" (mälestused)

Tunnustus

1961 – Kritikerprisen (kriitikute auhind) Bernard Shaw' kehastamise eest "Armsas luiskajas"
1972 – Peer Gynti auhind
1973 – Statens æreslønn
1976 – Spellemannprisen 1975 (avatud klass, plaadi "Om og av H. C. Andersen" eest)
1988 – Püha Olavi ordeni Suurrist
1998 – Amandas ærespris panuse eest Norra televisiooni ja filmi

Isiklikku

Per Aabel jäi vallaliseks. Lavastaja ja teatrijuht Hauk Aabel oli tema isa, näitleja Svanhild Johannessen oli tema ema, Andreas Aabel oli tema vend.

Viited

Muud allikad

Välislingid

Audioklipp Per Aabel loeb katkendit Jonas Lie raamatust "Gilje pere".

[qh0Mp-1] Norsk biografisk leksikon

[in_mem-2] 2,0 ^2,1 Per Aabel er død

[PQLIO-3] Per Aabel leser H.C. Andersens Piken med svovelstikkene og fem andre eventyr

[BTKlU-4] ttps://archive.today/20091026191637/www.geocities.com/Heartland/6155/nk1416.htm

[1]

[2]

[3]

[4]