Paldiski

Paldiski
Pindala: 59,9 km² (2016)
Elanikke: 4073 (1.01.2024)
EHAK-i kood: 5925
Koordinaadid: 59° 21′ N, 24° 3′ E

Paldiski ajalooline merekooli hoone, oktoober 2009

Paldiski jaamahoone (2013)

Amandus Adamsoni ateljee

Paldiski Püha Georgi õigeusu kirik

Paldiski Nikolai kirik

Baltiiski Port, Pakri (1840)

Paldiski (aastani 1933 Baltiski) on linn Harju maakonnas Lääne-Harju vallas. Ajalooline rootsi päritolu nimi on Rågervik.

Alates 2017. aasta haldusreformist on Paldiski vallasisene linn. Pärast Venemaa sõjaväe lahkumist Paldiskist kuulus see aastatel 1994–1996 linnaosana Keila linna koosseisu. Aastatel 1996–2017 oli Paldiski linna staatuses iseseisev kohaliku omavalitsuse üksus.

Linna mandriosa asub Pakri poolsaarel. Paldiski linna koosseisu kuuluvad ka Suur- ja Väike-Pakri saar.

Paldiski linna tunnuslause on "Rohelise energia linn".

Linnal on Tallinnaga nii elektrirongi- kui ka bussiühendus. Seetõttu käib palju linna elanikke Tallinnas tööl.

Paldiskis asub Paldiski Ühisgümnaasium ja Paldiski Vene Põhikool. Paldiskis tegutses 20. sajandi algul Paldiski Merekool.

Linnas tegutsevad EELK Paldiski Nikolai kogudus (Paldiski Nikolai kirikus), EAÕK Paldiski Püha Georgi kogudus (Paldiski Püha Georgi kirikus), MPEÕK Paldiski Püha Suurmärter Panteleimoni kogudus (Paldiski Suurmärter Panteleimoni kirikus), EKNK Paldiski Kogudus ning EMK Paldiski kogudus.

Linnas asub kujur Amandus Adamsoni ateljeemuuseum.

Rahvastik

Aasta	Rahvaarv 1. jaanuari seisuga
2001	4246
2002	4226
2003	4230
2004	4224
2005	4207
2006	4190
2007	4170
2008	4154
2009	4133 (registreeritud elanikke 4400 )
2010	4125

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 53,4%, eestlasi 32,8% ja muid rahvusi 13,7%. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli Paldiski elanikest venelasi 52,19%, eestlasi 29,66% ja muid rahvusi 18,85%. 1989. aastal moodustasid eestlased Paldiski elanikest 2,4%.

Aasta	Rahvaarv
1782	209
1874	837
1897	900
1913	1309
1922	1053
1930	1136
1934	841
1938	686
1940	726
1951	3500
1959	3387
1965	4039
1969	5081
1976	7287
1979	7311 (alalised elanikud)
1989	7690 (alalised elanikud)
1991	7572 (alalised elanikud)
2000	4262
2003	4230
2010	4125
2019	3529

Ajalugu

Muistse asustuse jäljed on Paldiski ümbruses olemas juba 1. aastatuhandest.

17. sajandil ehitasid rootslased sinna sadama nimega Rogerwiek või Rågervik. Pärast Eestimaa vallutamist Põhjasõjas 1710. aastal ja rahulepingu sõlmimist Rootsiga alustas Vene keiser Peeter I 1718. aastal kindlustatud süvasadama ja lainemurdjate ehitust, mis aga tema surmaga katkes. Pakri poolsaarele ehitati Peetri kindluse hoone, kasarmud, linna garnisoni ohvitseridele majad ja majandushooned, sõjaväeasula, laevatehas ja tsaari maja. Ehitasid sõdurid, kohalikud elanikud ja sunnitöölised.

Vene valitsejaist käisid peale Peeter I Paldiskis ka Jelizaveta Petrovna 1746., Katariina II 1764. ja Nikolai II 1912. aastal. Jelizaveta Petrovna valitsusajal ehitused lõpetati ja 1762. aastast alates hakkas asula vene keeles kandma nime Baltiiski Port (Балтийский Порт), eestikeelses tõlkes 'Balti sadam'. Pakri lahel oli teiste võimalike sadamakohtade ees kolm suurt eelist: ta on praktiliselt jäävaba, väga sügav (oluline suurte sõjalaevade jaoks) ning kaitstud tormide eest Pakri saartega. Aastal 1783 sai sadama juures olev asula linnaõigused. Linna juhtis foogtikohus.

Krahv Burchard Christoph von Münnichi kavandatud Paldiski sadama kaitserajatiste plaan

1763. aastal määrati Läänemere sadamate peadirektoriks krahv Burchard Christoph von Münnich, kes kontrollis arengus seisma jäänud Tallinna sadama seisukorda. Kuni selle ajani oli Tallinna sõjasadama asutamisel põhirõhk Peeter I soovi arvestades Paldiski suunal, kus oli laevastikule tormide eest varjumiseks soodsam kliima. Tallinna sadama olukorda arutanud komisjon otsustaski rakendada kõik jõud ja vahendid uute kivipulvärkidega sadama rajamiseks Tallinna, säilitades seejuures Paldiski kohana, kuhu laevad saaksid tormi eest pakku minna. Tallinna sadam tuli ehitada Johann Ludwig Luberas von Potti projekti järgi endisest lääne poole ning mahutama pidi ta 10 liinilaeva, 10 fregatti ja mõned väiksemad laevad. Sadamamüüride kõrguseks nähti ette 19 jalga (umbes 5,8 m) veepinnast.

1775. aastal viidi pärast Pugatšovi ülestõusu mahasurumist ja sellest osavõtnute karistamist Paldiskisse sunnitöölisena Salavat Julajev. Talle on linnas püstitatud mälestussammas.

Paldiski sai Venemaa keisririigi Tallinna asehaldurkonnas linnaõigused 1783. aastal ja oli aastatel 1783–1796 Paldiski kreisi maakonnakeskus. Paldiski kreisi kuulusid Risti kihelkond, Harju-Madise kihelkond, Nissi kihelkond, Keila kihelkond, Hageri kihelkond, Kullamaa kihelkond, Märjamaa kihelkond. Pärast asehaldurkondade likvideerimist 1796. aastal taastati endine ühine Harju kreis.

Vene-Rootsi sõjas (1788–1790) 17. märtsini (6. märts vkj) 1790 väike Rootsi eskaader (fregatid Jarramas ja Ulla Fersen ning kutterprikk Husar) tungis kapten Olof Rudolf Cederströmi (1764–1833) juhtimisel Paldiski sadamasse. Laevadelt maabus varahommikul umbes 50–60-meheline (teistel andmetel 110 meest) dessant, mis hävitas sadamas olevad varusid, rikkus sadamakindlustistes olevaid suurtükke, põletas maha 400 mastipuud ja lahkus enne, kui kohale jõudis maavägi Tallinnast. Paldiski garnisoni komandant de Roberty anti sõjakohtu alla, kuid Katariina II andis talle siiski armu.

1870. aastal valmis Paldiski – Keila – Tallinn – Tapa – Narva – Gattšina – Tosno raudteeliin ehk Balti raudtee. Paldiski raudteejaam oli selle läänepoolseks lõppjaamaks.

Venemaa keisri Nikolai II ja Saksamaa keisri Wilhelm II kohtumine Paldiskis 4.–5. juulil 1912. Esireas vasakult Wilhelm II, Nikolai II, prints Adalbert (Nikolai II seljataga), riigikantsler Bethmann-Hollweg

5. juulil 1912 toimus Läänemerel ajalooline kohtumine Vene keisri ja Saksa keisri vahel. Wilhelm II jõudis jahil SMY Hohenzollern II sõjalaeva Moltke saatel Paldiski reidile. Nikolai II vastu tulnud jahil Štandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei mänginud hiljem rolli Esimese maailmasõja ära hoidmisel. Paldiskis võttis Wilhelm II vastu Viiburi polgu – mille patroon ta oli – paraadi.

Esimene maailmasõda

1910. aastal allutati Paldiski kindlus Venemaa meredepartemangule. Esimese maailmasõja ajal paiknesid Paldiskis kui manööverbaasis väeosad, mis tagasid Venemaa Põhjarinde 12. armee ja Balti laevastiku mereväe tegevuse ohutust.

Paldiski Eesti ajal

Vabadussõja ajal asusid Paldiskis Traalimise Ekspeditsioon (hilisem Traalerite Divisjon) ja Tankide Klass. Alates 1921. aastast viibisid suviti Paldiskis soomusrongid, tehes linnalähedastel laskeplatsidel laskeharjutusi.

Linnaelu juhtis Paldiski linnapea, Paldiski linnavalitsus ja Paldiski linnavolikogu.

1921. aastal asutati Paldiski vabasadam.

1933. aastal nimetati Baltiski ümber Paldiskiks. Alates 1. maist 1938 oli Paldiski kolmanda astme linn. 1939. aasta kevadel olid linna uute nimedena kaalumisel Paeneeme ja Pakre 1939. aasta septembris valis linnavolikogu linna uueks nimeks Lahe.

Teine maailmasõda

Paldiski pärast baaside lepingut

1939. aastal Eestile peale sunnitud baaside lepingu järgi said NSV Liidu punaarmee ja merevägi õiguse baaside rajamiseks Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiskisse. Esimesed Nõukogude Liidu transpordilaevad saabusid Paldiskisse kohe oktoobris 1939. Samal ajal saabusid ka Nõukogude Liidu 24. allveelaevade divisjoni kuus M-tüüpi allveelaeva ("Maljutka").

Paldiski sõjamerebaas (Paldiski SMB) moodustati 1940. aasta jaanuaris. Baasi ülem oli 1. järgu kapten Stepan Grigorjevitš Kutšerov, baasi koosseisus: 30. allveelaevade brigaad; 3. miiniristlejate divisjoni eskardon; 3. torpeedokaatrite divisjon; Paldiski veerajooni valve; PSMB kaldakaitse; õhutõrjebaasid ja tugiteenistused. 1940. aastal viidi PSMB üksused üle Tallinna, kuna Paldiski väikelinnas puudus sellise sõjalise kontingendi jaoks infrastruktuur (kütus, remondivõimalused, elamud isikkoosseisule jne). Puuduste likvideerimiseks ja sõjamerejõududele vajaliku materiaaltehnilise baasi loomiseks asutati Punalipulise Balti laevastiku (PBL) ülema asetäitja ehituse alal ametikoht. Ehitustööde teostamiseks Eestis asutati ka spetsiaalsed ehitusosakonnad ja nende liiniallosakonnad. Eestis tegutsenud 1. ehitusosakonna ülem oli A. Jevstignejev ja peainsener А. Kuzmin. Paldiski piirkonnas läbiviidavate ehitustööde teostamiseks aga spetsialiseeritud ehitusettevõte 01 (особое линейное строительство 01), ülem N. Zagvozdkin, peainsener S. Kalašnikov. Ehitustegevuse tulemused olid aga tagasihoidlikud ja 1940. aasta maiks oli ette valmistatud ainult neli kasarmuelamut, kus igas kohta 326 inimesele, leivatehas ja neli arteesia kaevu. Paldiski SMB Tallinna SMB koosseisus tegutses kuni 1940. aasta juunipöördeni, pärast Eesti annekteerimist muudeti Tallinn Punalipulise Balti laevastiku peabaasiks ja Paldiski SMB likvideeriti 6. septembril 1940.

1939. aasta sügisel alustas ka PBL PSMB kaitsepiirkonnas kindlustusehitiste ehitamist, kaitsepiirkonna (Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse, hiljem Läänemere rannikukaitse komandandi valitsus (управление коменданта БО БВМБ)), mille staap asus Saaremaal Kuressaares ja ülem oli brigaadikomandör/kindralmajor S. Kabanov. Kaitsepiirkonna koosseisus olid algselt PBL patareide baasil moodustatud 11., 12., 21., 26. ja 27. rannakaitse suurtükipatareid, 12. raudteepatarei, 83. ja 202. üksikud seniit-õhutõrjesuurtükiväe divisjonid.

Paldiski piirkonnal oli ka suur tähtsus kogu PBL Läänemere rannikukaitsesüsteemis, kuhu kuulusid peale Paldiski ja Tallinna kindlustatud rajooni ka veel Suur-Pakri saar, Väike-Pakri saar, Osmussaar, Hiiumaa ja Saaremaa.

31. märtsil 1941 kinnitati Paldiski Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega vabariikliku alluvusega linnaks. Samast päevast kinnitati ametisse Paldiski linna täitevkomitee järgmises koosseisus: esimees Mihhail Niilus, esimehe asetäitja Georgi Svirsdin, sekretär Aleksander Raidma; liikmed: Lev Reznikov, Pavel Krom ja Nikolai Opperman.

Paldiski Nõukogude ajal

Pärast Teise maailmasõja lõppu muudeti Paldiski uuesti Balti laevastiku baasiks. Alguses olid Paldiski Põhjasadamas kaatrite baasid ja Paldiski Lõunasadamas allveelaevade baas. Peale laevastiku oli Pakri poolsaarel veel ka piirivalvekordon, piirivalvesalga staap, ehituspataljoni rood, õhutõrje raketiüksus, rannakaitsepatareid tulejuhtimistorniga ning Balti laevastiku distsiplinaarpataljon, hospidal ning sõjaväepolikliinik, 94. õhutõrjeraketibrigaadi raketiväeosad ja isegi ballistilised raketid, millest üks asus Leetse mõisas. Paldiskis olid ka maaväe üksused (144. diviisi tagalaladu).

1950. aastate alguses ehitati Paldiskisse ühekorruselised ühe- ja kahekorterilised kokkupandavad kilpmajad, mis monteeriti kokku mahapõletatud hoonete asemele Nõukogude (praegune nimi Peetri tänav), Kingissepa (Muuli), Oktoobri (Pakri) ja Lauristini (Rae) tänava piirkonnas. Selsamal perioodil moodustus Punaarmee (Tuule) ja Põhja (Põhja) tänava rajoon. 1958. aastal ehitati Paldiski haiglahoone, 1962. aastal elektrifitseeriti Keila–Paldiski raudteelõik ning avati elektrirongiliiklus. 1960. aastate alguses ehitati viiekorruselised paneelelamud Osipovi (Sadama) tänaval, Lauristini (Rae) tänaval ning 1960. aastate lõpus kaubamajahoone. Linna lõunaosas asetses tööstustsoon, mis hõlmas mehaanikatehast, leivatehast, automajandit ja muid ettevõtteid. 1980. aastate alguses rajati linna ka Tallinna Trikotaaži Tootmiskoondis (TTTK) Marati üks tsehh. Paldiski põhjaosas Nõukogude (Peetri), Kingissepa (Muuli), Lauristini (Rae), Oktoobri (Pakri), Balti (Pargi), Adamsoni (Adamsoni), Punaarmee (Tuule), Põhja (Põhja), Sadovaja (Aia) ja Južnaja (Lõuna) tänavat, 32. kvartalit, Majatšnaja (Majaka), Salavat Julajevi (Salavat Julajevi tänav) ja Meere (Mere) tänavate piirkonnas kujunesid elurajoonid. Paldiskis elas 1951. aastal üle 3500 inimese, 1967. aastal 8000 inimest ja 1980. aastate alguses aga ligikaudu 10 000 inimest.

Tuumaallveelaevade õppekeskus

 Pikemalt artiklis Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus

Mahajäetud nõukogude sõjaväehooned Paldiskis 1990. aastail

1962. aastal loodi Paldiskisse NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade Õppekeskus nr 93 (sõjaväeosa nr 56190 Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus. 1964. aastal suleti linn koos Pakri saartega ja salastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn. Linna ehitati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevade allveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud allveelaevnike õppekorpuse hoonega (Pentagon). Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lahkus Nõukogude sõjavägi 1994 Paldiskist ja linn avati.

Paldiski tuumareaktorid

Esimene tuumareaktor viidi Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskusse 1967. aastal ja käivitati 10. aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks. Reaktorid eemaldati ning evakueeriti Paldiskist 26. septembril 1995. 2005–2008 läbi viidud Euroopa Liidu projekti "Paldiski sarkofaagide pikaajaline ohutu hoiustamine ja sellega seotud demonteerimistööd" raames paigaldati hoiustamistingimuste parandamiseks ja korrosioonikindluse tõstmise eesmärgil reaktorisektsioone ümbritsevatesse betoonsarkofaagidesse õhukuivatussüsteem, paigaldati reaktorisektsioonidele võimaliku saaste lekkimise operatiivseks avastamiseks seiresüsteem ja renoveeriti reaktoreid ümbritsev peahoone, parandades nii hoone ilmastikukindlust.

Aastatel 2014–2015 teostatud Euroopa Liidu projekt "Endise sõjaväeala Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomissioneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud" selgitas välja reaktorisektsioonide lammutamise sobivaima viisi ja maksumuse ning Eestis tekkinud ja tulevikus tekkivate radioaktiivsete jäätmete lõppladustamiseks vajaliku lõppladustuspaiga tüübid koos maksumustega.

Paldiski objekti valitsejaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

Allveelaevade baas

Pärast Teise maailmasõja lõppu väljaehitatud Paldiski Lõunasadamas baseerusid esimestel aastatel Whiskey-tüüpi (NATO koodnimetus) diiselallveelaevad, mida ehitati aastatel 1951–1957.

Paldiskis dislotseerusid PBL 37. allveelaevade divisjoni 157. brigaad, sama divisjoni 22. ja 40. brigaad asusid Liepājas.

Paldiskis asus ka NSV Liidu sõjamerelaevastiku õppekeskus, mille koosseisus olevad laevad kuulusid Balti laevastiku koosseisu, erinevalt õppekeskusest, mis oli Põhjamere laevastiku alluvuses.

Paldiskis on nähtud ka väikeseid, umbes 30 meetri pikkuseid Piranha-tüüpi luure-diversiooniallveelaevu. Need on veeväljasurvega 150–220 tonni, meeskonnas on 4 inimest pluss 6 allveediversanti, kes vajaduse korral laevast välja lastakse. Seesuguste allveelaevade põhibaas oli Liepājas.

Intsidendid allveelaevadega

Kinnitamata andmetel on Eesti vetes uppunud 3 M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) ja 1 Whiskey-tüüpi allveelaev. Üks vana Whiskey-tüüpi allveelaev uppus 1970. aastate keskel poolel teel Paldiskist Tallinna. See laev oli kasutusest maha võetud ja määratud vanarauaks.

1956. aasta oktoobris sõitis üks Tallinna poolt tulnud miiniristleja Suurupi väinas pooleks Paldiskist lahkunud M-tüüpi allveelaeva (Maljutka) pardanumbriga M-200. Laev vajus põhja, kuid tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonnast laevas ellu. Soome ja Rootsi pakkusid abi laeva ülestõstmisel, kuid Nõukogude Liit keeldus abist, soovides sõjasaladust hoida. Selleks ajaks, kui nad ise laeva said üles tõstetud, oli meeskond ära lämbunud. Poolekssõidetud allveelaeva meeskonnast on 28 meest maetud Paldiskisse ühiskalmistule. Paldiskis töötanud laevastikuajaloo uurija Voldemar Grossbergi andmetel pääses sellest laevaõnnetusest siiski 7 meeskonnaliiget.

1956. aastal puhkes tulekahju allveelaeval M-257, kust 32 meeskonnaliikmest pääses samuti 7.

Samal aastal oli plahvatus laeval M-259. Kogu meeskond hukkus koos laevaga.

28. oktoobril 1981 sattus segastel asjaoludel Paldiskis paiknenud Whiskey-tüüpi diiselallveelaev S-363 Rootsi lähedal Karlskrona sissesõiduteel karile.

1968. aasta 27. detsembri Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega laiendati Tallinna, Keila ja Paldiski linna piire. Seejuures Paldiski linnale lisati 2800 hektarit koos 110 või 241 inimesega Klooga külanõukogust.

9. märtsil 1994. aastal võttis Riigikogu vastu Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse, mille kohaselt Suur-Pakri ja Väike-Pakri saare ning Pakri poolsaare maa-ala otsustati jagada Padise ja Keila valla ning Keila linna haldusterritooriumiks, lähtudes majanduslikust otstarbekusest, ajalooliselt väljakujunenud haldusterritoriaalsest korraldusest. Sama seaduse kohaselt Paldiski linna maa-ala liideti Keila linna haldusterritooriumiga Keila linna Paldiski linnaosaks. 1996. aasta 20. oktoobril toimunud kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste järel taastati Paldiski kui iseseisva linna staatus.

Juhtimine

Linnapead

 Pikemalt artiklis Paldiski linnapea

• Karl Friedrich Kalk, aastatel 1836–1863 Paldiski foogtikohtunik
• Mihhail Demin (1841–1876), Paldiski foogtikohtunik 1873–1876
• 1876–1880 Nikolai Demin, Paldiski kohtufoogti kohusetäitja
• 1880–1898 Nikolai Demin, Paldiski linnapea ja linnavanem
• 1898–1906 Theodor Fabian, Paldiski linnavanem, foogtikohtunik 1883–1887
• –1912, W. Johannson, Paldiski linnavanem
• 1912–1914, Karl Klesti, Paldiski linnavanem
• 1917–1940 Johannes Odres, Paldiski linnapea ja Paldiski linnavanem
• 1941–1944 Julius Schwan (1880–1967), linnapea
• Mihhail Filimonov, Paldiski linna RSN Täitevkomitee esimees
• V. Konšin, Paldiski linna RSN TK esimees 1994 aastani.
• 1996–2000 Jaan Mölder (1994–1996 (Keila) Paldiski linnaosa vanem)
• 2000–2001 Mati Kadak
• 2001–2008 Kaupo Kallas
• 2008–2009 Jaan Mölder
• 2009–2010 Mare Leiten
• 2010–2013 Kaupo Kallas
• 2013 Stanislav Tšerepanov
• 2013–2014 Jaanus Ilumets
• 2014–2017 Tiit Peedu

Linnavolikogu esimehed

• 1996–1999 Anne Taklaja (1994–1996, halduskogu esimees)
• 1999–2000 Ain Verbo
• 2000–2001 Anne Taklaja
• 2001–2002 Mati Kadak
• 2002–2008 Jaan Mölder
• 2008–2009 Mati Kadak
• 2009–2010 Kaupo Kallas
• 2010–2013 Nikolai Pitšugov
• 2013–2017 Kaupo Kallas

Vaata ka

• Paldiski Põhikool
• Paldiski Ühisgümnaasium
• Paldiski raamatukogu
• Paldiski tänavate loend
• Paldiski linnavolinike loend
• Biodiesel Paldiski
• Paldiski juga
• Paldiski–Padise tee
• Paldiski lipp
• Paldiski Lõunasadama tee
• Paldiski majaka tee
• Paldiski Nikolai kogudus
• Keila–Paldiski raudtee (osa Balti raudteest)
• Paldiski linnakalmistu
• Paldiski vapp
• Pallaste mõis
• Leetse-Lepiku talu kalmistu
• Paldiski allveelaevnike kalmistu
• Pakri tuulepark
• Paldiski Radoneži Vaga Sergi kirik

Kirjandus

• K-e. "Uus Eesti" küsib: Kas Paldiski sureb välja? Uus Eesti, 26. september 1935, nr 9, lk 2.
• Merkur. Paldiskist – unustatud linnast. Päevaleht, 9. juuli 1939, nr 182, lk 4.
• Paldiski otsib uut nime. Uus Eesti, 4. august 1939, nr 208, lk 9.
• Paldiski uueks nimeks "Lahe". Uus Eesti, 19. september 1939, nr 255, lk 2.

Välislingid

• Палдиски – маленький уголок Эстонии
• 360° aeropanoraam / aerofoto
• Euroopa Liidu projekti "Endise sõjaväeala Paldiski tuumaobjekti reaktorisektsioonide dekomissioneerimise ning radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaiga rajamise eeluuringud" lõpparuanne, 28. detsember 2015
• Dmitri Pastuhhov: ""Insight": sadamalinn Paldiski elanikud nõuavad ligipääsu merele" ERR, 16. mai 2020
• Paldiski, Eesti Sõjaajaloo Teejuht