Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus
Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus (vene k. Учебный Центр атомных подводных лодок), sõjaväeosa nr 56190, oli Eesti NSV ajal Paldiskis asunud NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade õppekeskus. Oli Eesti üks suurima põrandapinnaga ehitisi ja suurim tuumaobjekt. Lammutati suuremas osas 2007. aastaks.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1962. aastal loodi Paldiskisse NSV Liidu mereväe tuumaallveelaevade Õppekeskus nr 93 – Paldiski aatomiallveelaevade õppekeskus.
1964. aastal suleti linn koos Pakri saartega ja salastati. Isegi linna elanike arv (umbes 14 000) oli riigisaladus. Paldiskist sai Nõukogude garnisonilinn.
Linna garnisoni ülem oli pikka aega Juri Bondartšuk, väeosa nr 56190 poliitosakonna ülem oli 1980. teisel poolel Aleksandr Beloussov.[1].
Õppekeskuse reaktorid seisati juba 1989. aastal ning tuumkütus eemaldati 1994. Samas jäi Eesti Vabariigile vastutus endisele tuumaobjektile jäänud radioaktiivsete jäätmete ohutu käitlemise ning tuumareaktorite dekomisjoneerimise eest. Endise tuumaobjekti suuremahulise ohutustamisega tegeles 1995–2013 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile kuulunud AS A.L.A.R.A.
1995. aasta sügisel, kui Paldiskist lahkus viimane Nõukogude armee teenistuses olnu, jäi tühi 16 000 m² (toona väidetavalt Eesti suurima) pinnaga peahoone esialgu valve alla ja seisis mõne aasta enam-vähem kasutamiskõlblikuna. Lammutati mittevajalikke hooneid ja ehitati rahvusvahelistele ohutusnõuetele vastav radioaktiivsete jäätmete vahehoidla. Samuti tagati reaktorisektsioonide ohutu hoiustamine. Hiljem hoonestus lagunes ning selle sisu veeti laiali. Lõpuks andis riik peahoone Paldiski linnale, kes müüs selle erafirmale TKE Grupp. Firma sattus hiljem aga pankrotiseisu ja kinnistu ostis Paldiskis 1999. aastast tegutsenud Heiti Hääl. 2007. aastaks oli peahoone lammutatud.
2040. aastal on plaanis eemaldada Paldiski tuumaobjektis asuvad kaks reaktorisektsiooni ning viia tööde käigus tekkivad radioaktiivsed jäätmed lõppladustuspaika.
Taristu
[muuda | muuda lähteteksti]
Linna ehitati üks kolmest NSV Liidu tuumaallveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga, mis oli varjatud õppekorpuse hoonega (nn Pentagon). Teine oli Musta mere laevastiku baasis Sevastopolis Ukrainas ning kolmas – Leningradi tuumaelektrijaama lähedal Leningradi oblastis Sosnovõi Boris.
Paldiski õppekeskuse üks oluline ehitis oli Pakri poolsaare keskel paiknev kahe tuumareaktoriga kompleks ning tahkete ja vedelate jäätmete hoidla. Reaktorihoones olid kahe allveelaeva need sektorid, mis seotud mootori- ja energiaploki, tuumareaktorite, nende juhtimise ning turbiinide ja muude jõuseadmetega. Kõik see oli samasugune nagu tõelises allveelaevas vee all, vaid laevakruvi pöörlemise koormust imiteeris hüdrauliline pidur, mis mõningatel andmetel oli salaja ostetud Lääne-Saksamaalt. Õppekeskuses oli kaks allveelaeva esimese ja teise põlvkonna tuumareaktorit Delta-I ja Ehho-II ning trenažöörid allveelaevnike ettevalmistamiseks Taifun, Janki ja Delta I–IV klassi tuumaallveelaevadele.
Teine oluline ehitis oli Paldiski linna sissesõidul asetsenud 9-korruseline ja mitmesaja meetri pikkune õppekorpus, mida hüüti Pentagoniks (praeguseks lammutatud).
Õppekorpuse keskosas olid õppeklassid ja auditooriumid. Ühes tiivas olid allveelaeva eri osade tööd imiteerivad trenažöörid allveelaevnike ettevalmistamiseks Taifun, Janki ja Delta I–IV klassi tuumaallveelaevadele. Neil harjutati rakettide väljatulistamist, tehnilist hoolet, allveelaevade väljapeilimist jne.
Õppekorpuse teises tiivas, mis nägi välja nagu pikk viiekorruseline paneelelamu, asetses sektorite kaupa allveelaev. Kogu ehitis kujutaski endast seestpoolt allveelaeva neid sektoreid, mis ei puutu reaktorisse. Laed ja põrandad olid samal kõrgusel kui allveelaevas, vahe oli vaid selles, et laevas on vahelaed metallist, majas aga betoonist.
Tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Raketiallveelaevadel oli teenistussüsteem selline, et igal laeval on kaks meeskonda. Kui üks on merel, siis teine on maal ja puhkab. Merel oldi tavaliselt kuni kolm kuud.
Väljaõppekeskus valmistas ette ligi 500 ohvitseri aastas. Õppetöö toimus laevameeskondadele 2 kuu ja vahetustele 1 kuu jooksul. Parematel aegadel käis aastas õppekeskusest läbi umbes 1200 välja- ja ümberõpetatavat meest. Õppejõudude, teenindava personali ja abijõudude koguarv oli 1200.
Paldiski tuumareaktorid
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene tuumareaktor viidi Paldiski õppekeskusse 1967. aastal ja käivitati 10. aprillil 1968. See reaktor jäi õppevahendiks ligi 19 aastaks[2]. Reaktorid eemaldati ning evakueeriti Paldiskist 26. septembril 1995. Reaktori võimsus oli 70 MW. Selles oli 180 tuumakütusevarrast, neist 50–60 kilogrammi uraan-235. Uraan-235 rikastusaste oli 20%. Reaktoris vahetati kütusevardaid 1980. aastal, vanad viidi minema raudteed pidi. Teine reaktor oli 90 MW võimsusega ja tunduvalt uuem. See käivitati 10. veebruaril 1983, tuumakütusevardaid oli 250, kütus samasugune kui vanal reaktoril. Mõlemad reaktorid seisati 28. detsembril 1989, vanemal oli selleks ajaks töötunde 20 821 ja uuemal 5333.
Tuumareaktorite avamine
[muuda | muuda lähteteksti]Paldiski tuumareaktorite demonteerimise suhtes jõudsid Eesti ja Venemaa kokkuleppele 30. juulil 1994. 26. septembril 1995 kirjutas Eesti alla aktile, millega Vene Föderatsioon andis Paldiski Nõukogude Liidu tuumaallveelaevnike õppekeskuse tuumaobjekti üle Eesti Vabariigile. Akti sõlmimise aluseks oli see, et Vene Föderatsioon eemaldab objektilt kasutatud tuumkütuse ning viib selle Eestist välja. Eesti riigi kohustuseks jäi kogu objekt koos seal asuva radioaktiivse- ja mitteradioaktiivse saastega, sealhulgas allveelaevade reaktorisektsioonidega ohutuks muuta. Akt oli üheks eelduseks Paldiski objektile jäänud vene vägede lahkumisele Eestist (ülejäänud Eestist olid väed lahkunud juba 1994. aastal)[3]. Venemaa lubas reaktoritest ära viia tuumakütuse ning anda tuumareaktorid ja radioaktiivsete ainete hoidlad Eestile üle 30. septembriks 1995. Reaktorite sulgemisel keevitati nende külgedele metallplaadid ja peale ehitati 38 sentimeetri paksune betoonsarkofaag. Esialgu on kavas lasta reaktoritel sarkofaagis oma radioaktiivsust kaotada umbes 50 aastat. Sarkofaagi jäeti kaks avaust, üks mõõteriistade sisselaskmise tarvis, teine juhuks, kui peaks olema vajalik inimsekkumine.
1995–2011 viidi Paldiski objektil läbi põhjalikud konserveerimis-, puhastus- ja rekonstrueerimistööd, sest objektil leidus hulgaliselt radioaktiivset- ja mitteradioaktiivset jääkreostust, mis oli ohuks pinna- ja põhjaveele ning pinnasele.[3]
Reaktoreid saabus demonteerima 27 spetsialisti, 2 inimest reaktorikompleksi projekteerinud asutusest, sealhulgas peakonstruktor, ja 3 asjatundjat Venemaa ühest suurimast allveelaevade ehitamise keskusest Severodvinskist. 24. augustil 1994 kell 9.27 alustasid 8 Vene spetsialisti uuema, 90-megavatise reaktori kaane avamist. Töö kestis 3 tundi ja 3 minutit ning kulges kava kohaselt. Spetsialistid tõstsid kaane kõigepealt 5 sentimeetri kõrgusele, siis tehti mitu tundi mõõdistustöid ja lõpuks tõsteti kaas pealt. 20. septembril 1994 avasid tuumaspetsialistid 70 megavatise reaktori.
15. oktoobri 1995 hommikul kell 6 algas Paldiskis operatsioon tuumakütuse varraste äraviimiseks. Kell 9.53 lahkus tuumakütusega eriešelon veduri M62-1599 juhtimisel Paldiskist ja võttis suuna Tallinnale. Paldiskist saabus tuumaešelon Tallinna kaubajaama, kus vahetati välja vedur. Tallinnast läks sõit Tapale, kus tehti 8-minutiline tehniline peatus, ja edasi Narva. Narvas õiendati tolliformaalsused ning kell 18.05 ületas erirong Narva silla ja lahkus Eestist. Kinnitamata andmeil viidi tuumakütuse vardad Krasnojarski ettevõttesse Majak.[2]
1999–2001 läbi viidud Euroopa Liidu projekti "Paldiski reaktorisektsioonide käitlemise alternatiivide hindamine" tulemusena leidis projekti ekspertkomisjon, et kiirgusohutuse ja jäätmete ladustamise seisukohast on otstarbekas alustada objekti olulisemaks jääkreostuse allikaks olevate reaktorisektsioonide lõpliku dekomissioneerimisega (lammutamisega) peale 50. aastast hoiustamist, see on orienteeruvalt 2040. aastal (hoiustamise alguseks loetakse 1989. aastat, millal reaktorite töö peatati).[3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Beloussov varjas sidet KGB-ga. Õhtuleht, 24. september 2003
- ↑ 2,0 2,1 "Õppekeskus nr 93". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. august 2001. Vaadatud 18. augustil 2001.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Saarik, Krista., Laastik, Liina., Lauk, Rene, Valge, Joel. (5.03.2019). "SELETUSKIRI keskkonnaministri käskkirja "Toetuse andmise tingimuste, korra, tegevuskava ja eelarve kinnitamine meetme tegevuse 7.2.2 elluviimiseks Paldiski endisel tuumaobjektil aastateks 2019-2023" juurde". Eelnõude infosüsteem. Vaadatud 5.03.2019.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus |