Olaf Imelik
Märt-Olaf Imelik (12. märts 1923 Tartu – 27. november 2014) oli eesti spordifüsioloog, publitsist ja luuletaja.
Ta lõpetas aastal 1941 Tartu 1. Keskkooli ja aastal 1947 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Lisaks õppis ta 2 aastat Leningradis Lesgafti-nimelises Kehakultuuri Instituudis. Ta oli Korporatsioon Ugala vilistlane. Aastal 1955 kaitses ta meditsiinikandidaadi väitekirja teemal "Hingamise muutused füüsilise töö puhul pneumo-tahhograafilise uurimise alusel".
Ta töötas aastatel 1946–1960 Tartu Riikliku Ülikooli füsioloogiakateedris vanemlaborandina, assistendina ja vanemõpetajana. Aastatel 1960–1975 töötas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi loodusteaduste ja kehalise kasvatuse kateedris vanemõpetajana, dotsendina ja professori kohusetäitjana; aastatel 1975–1995 oli ta Tartu Ülikooli füsioloogiainstituudi (aastani 1993 kateeder) dotsent.
Ta õpetas kehakultuuriüliõpilastele ligi 30 aastat füsioloogiat ja spordifüsioloogiat ning juhendas nende teadustööd.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1995 Henrik Visnapuu preemia (publitsistika)
- 2000 Henrik Visnapuu preemia ("Pimesikumäng")
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa Johannes Imelik (1889–1957) oli arst, samuti oli arst tema emapoolne vanaisa Mihkel Ostrov (1863–1940); tema onu Mihkel Ostrov-Laid oli kirikuõpetaja ja sõjaväelane. Õde Helga Jõerüüt (1925–2011) oli kunstnik.
Ta oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli tuberkuloosiarst Lille Imelik (neiuna Nukk, 1928–2012), nende poeg oli arst Hillar Imelik (1951–2008), kelle poeg oli ajakirjanik Olaf Suuder. Tema teine abikaasa oli korvpallur ja sporditegelane Maaja Imelik (1937–2001).