Henrik Visnapuu preemia

Henrik Visnapuu preemia on väliseesti kirjanduspreemia. Preemia pälvib eesti kirjandusteose autor proosa, luule või memuaristika vallas.

Ajalugu

Preemia väljaandmise algatas Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts pärast Henrik Visnapuu surma 1951. aastal New Yorgis. Preemia väljaandmiseks loodi 21. oktoobril 1952 Henrik Visnapuu Fond. Esimene reaalne panus Rootsist oli Henrik Visnapuu mälestusaktuse sissetulek ja tema mälestusteraamat „Päike ja jõgi” autoritasu. 1991. aastast haldas Henrik Visnapuu Fondi arhitekt Herk Visnapuu ja tema perekond. Fondi on hallanud muu hulgas veel Andres Visnapuu, Elmar Tampõld, Tõnu Parming ja Mardi Valgemäe.

Kuni 1990. aastate alguseni olid auhinna saajad ainult väliseesti kirjanikud. Siiski sai 1983. aastal preemia Eestis elanud Annus Rävala (Helmut Tarand) "Vorkuta värsside" eest.

Preemia väljaandmine katkes 2007. aastal korraldavate asjaosaliste lahkumise tõttu.

Auhinna taastamine

2020. aasta novembris toimunud täiskogu aastakoosolekul otsustas Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) Henrik Visnapuu kirjandus- ja kultuuriauhinna taastada. Kui varem anti Henrik Visnapuu preemiad välja igal aastal, siis ERKÜ Visnapuu auhinna laureaat kuulutatakse välja igal teisel aastal luuletaja sünniaastapäeval, 2. jaanuaril laureaadi silmapaistva teose, uurimuse või elutöö eest.

ERKÜ annab auhinda välja koos Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja vallavalitsusega. ERKÜ rahastab auhinda kuni 3000 USA dollari ulatuses, auhinnaga kaasneb ka originaalne kunstiteos, mis tellitakse eesti kunstnikult.

Taastatud auhind anti esimest korda välja 2. jaanuaril 2022, Henrik Visnapuu 131. sünniaastapäeval.

Laureaadid

• 1953 – August Mälk, "Tee kaevule"
• 1954 – Arved Viirlaid, "Ristidega hauad"
• 1955 – Marie Under, "Sädemed tuhas"
• 1956 – Valev Uibopuu, "Igavene küla"
• 1957 – Bernard Kangro, "Taeva võtmed"
• 1958 – Pedro Krusten, "Kaugelviibija käekõrval"
• 1959 – Jyri Kork, „Lauljad klaasmere ääres“
• 1960 – Ivar Grünthal, "Meri"
• 1961 – Liina Reiman, „Lava võlus“
• 1962 – Ants Oras, „Laiemasse ringi“
• 1963 – Bernard Kangro, „Tartu“
• 1964 – Marie Under, „Ääremail“
• 1965 – Ants Oras, „Marie Under“
• 1966 – Elin Toona, „Puuingel“
• 1967 – Karl Ristikivi, „Rõõmulaul“
• 1968 – Harri Asi, „Pärast plahvatust“
• 1969 – Asta Willmann, „Peotäis tuhka, teine mulda“
• 1970 – Bernard Kangro, „Keeristuli“
• 1971 – Helga Nõu, „Tiiger, tiiger“
• 1972 – Harri Asi, „Öölille laul“
• 1973 – Aleksis Rannit, "Sõrmus“
• 1974 – Ivar Ivask, „Oktoober Oklahomas“
• 1975 – Herbert Salu, „Posthobustel Jõhvist Rooma“
• 1976 – Katrin Jakobi, „Suvekodumaa“
• 1977 – Alfred Luts, „Heitluste keerises“
• 1978 – Aleksander-Johannes Leinjärv, „Tõnismäe“
• 1979 – Arved Viirlaid, „Käsikäes“
• 1980 – Salme Ekbaum, „Kohtumine lennujaamas“
• 1981 – Arved Viirlaid, „Märgitud“
• 1982 – Bernard Kangro, „Arbujad“
• 1983 – Annus Rävälä (Helmut Tarand), „Vorkuta värsse“
• 1984 – Leonora Peets, „Maroko taeva all“
• 1986 – Rutt Eliaser, „Passita ja pajata“
• 1987 – Heino Susi, „Sarviku sulased“
• 1988 – Bernard Kangro, „Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid“
• 1990 – Ilmar Talve, „Maapagu“
• 1992 – Arved Viirlaid, „Valgus rahnude all“
• 1993 – Hando Runnel
• 1994 – Reet Sool, H. Visnapuu luule tõlkimise ja tutvustamise eest
• 1995 – Olaf Imelik, publitsistika
• 1996 – Mardi Valgemäe, "Linn ja teater"
• 1997 – Mart Laar, monograafia Jakob Hurdast ning koos Sirje Endre ja Urmas Otiga „Teine Eesti” ja „ Eeslava”
• 1998 – Ilmar Külvet, pikaajalise viljaka kirjandustegevuse eest, eriti novellikogu „Gulliveri käekõrval”
• 2000 – Olaf Imelik, „Pimesikumäng”
• 2002 – Arved Viirlaid
• 2007 – Tiina Kirss, panuse eest väliseestlaste elukäigu uurimisse
• 2022 – Elin Toona
• 2023 – Tiina Kirss, viljaka rahvusvahelise elutöö eest eesti kirjanduse ja eestlaste elulugude uurimisel.