Mustluik

Mustluik
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Ülemselts	Galloanserae;
Selts	Hanelised Anseriformes;
Sugukond	Partlased Anatidae;
Alamsugukond	Hanilased Anserinae;
Perekond	Luik Cygnus;
Liik	Mustluik;
Binaarne nimetus
	Cygnus atratus; (Latham 1790)

See artikkel on linnust; teiste tähenduste kohta vaata artiklit Must luik.

Mustluik (Cygnus atratus) on partlaste sugukonda luige perekonda kuuluv suur veelind.

Esimesed eurooplased, kes musti luiki nägid, olid Willem de Vlaminghi ekspeditsiooni liikmed, kes 1697 jõudsid hiljem selle sündmuse mälestuseks nimetatud Swan Riveri jõe suudmesse. Tänapäeval asub selle jõe suudmes Perth.

Esimesena koostas musta luige teadusliku kirjelduse inglise loodusuurija John Latham 1790. aastal. Enne seda arvati must luik perekonda Chenopis, kuhu kuulus üksainus liik.

Must luik elutseb peamiselt Kagu- ja Edela-Austraalias. Varem oli ta väga arvukas, aga tänapäeval on ta paljudes kohtades hävitatud^[2]. Uus-Meremaal viis küttimine liigi väljasuremiseni, kuid hiljem see reintrodutseeriti. Kunagi peeti Uus-Meremaal elanud asurkonda omaette liigiks – uusmeremaa luigeks, aga tänapäevaks on selgunud, et see oli kõigest mustluige alamliik C.a. sumnerensis. On teada juhtumeid, kus mustluiged on ise Austraaliast Uus-Meremaale lennanud, aga sellegipoolest põlvneb mustluikede tänapäevane asurkond Uus-Meremaal põhiliselt sihilikult sisse viidud isenditest.

Maailmas elab pool miljonit mustluike ja tema levila ulatub 10 miljoni ruutkilomeetrini. Viimasel ajal ei ole tema arvukus vähenenud ja sellepärast arvatakse ta soodsas seisundis liikide hulka.

Välimus

Mustluige sulestik paistab vaatlejale mustana (kandidaatgeeniks arvatakse melanokortiin-1 retseptor^[3]), üksnes labahoosuled on valged. Tal on väike pea, pikk peenike kael ja väga lühike saba. Nokk on ilma kühmuta. Suuruselt on ta pisut väiksem kui laululuik.^[2]

Täiskasvanud mustluik on 110–142 cm pikk ja kaalub 3,7–9 kg. Tema tiibade siruulatus on 1,6–2 m. Tema kael on suhteliselt pikem kui teistel luikedel ja lind hoiab seda iseloomulikus S-kujus, kui ta ei lenda.

Ka ujuv mustluik on suursugune lind, aga eriti ilmneb tema ilu lennul, kui helevalged hoosuled musta sulestiku taustal esile tõusevad. Tema küünrahoosuled ja õlasulestik on kaunilt ja kohevalt kähardunud.^[2]

Eluviis

Mustluik elab suurtes soodes ja suurtel järvedel, kus on rikkalik taimestik.^[2]

Käitumiselt on mustluik sarnane kühmnokk-luigega, aga on viimasest häälekam^[2]. Niihästi vees kui lennul võib ta kuuldavale tuua pasunahäält, mis kostab kaugele. Peale selle võib ta vaiksemalt ja pehmelt ümiseda. Pesitsusajal võib ta häirituna vilistada.

Mustad luiged esinevad nii ühekaupa kui ka ebapüsivais parvedes, mis võivad ulatuda sadade või isegi tuhandeteni.

Mustluik on peaaegu täielikult taimtoiduline. Tema toidu moodustavad vees ja soodes kasvavad taimed. Uus-Lõuna-Walesis moodustavad kõige suurema osa toidust hundinuia lehed, millele järgnevad vetikad ja vallisneeria-nimelised veetaimed. Queenslandis domineerivad toidus penikeeled, mändvetikad ja teised vetikad. Austraalias on paljudes kohtades kuivaperiood, kui veekogudes veetase palju langeb; siis võivad mustluiged lihtsalt kaldal rohtu süüa, aga meeleldi nad seda ei tee, sest veetaimed on hoopis mahlasemad ja õrnemad.

Mustluiged toituvad samamoodi kui teisedki luiged. Madalas vees pistab luik pea ja kaela vee alla, kusjuures ta on võimeline kaela vee all veepinnaga risti hoidma, isegi kui keha seisab rõhtsalt. Pisut sügavamas vees ajab lind saba püsti, et kael sügavamale ulatuks. Mustluik suudab ka veepinnalt peent toitu korjata ja seda nokas filtreerida.

Minevikus arvati, et mustluiged on paiksed, kuid see ei osutunud siiski tõeks. Nad on hulgulinnud. Neil pole kindlat rändeteekonda, vaid nad lihtsalt reageerivad vihmasajule ja põuale. Sajurohketel aastatel rändavad nad kagust ja edelast sisemaale, kuivadel aastatel vastupidi. Kui Kesk-Austraalias sajab vihma, lendavad mustluiged sinna pesitsema ja poegi kasvatama, aga kui seda piirkonda peaks tabama põud, enne kui pojad on üles kasvatatud, siis võivad täiskasvanud linnud oma pesad koos lennuvõimestumata poegadega maha jätta ja niiskematesse kohtadesse tagasi pöörduda.

Mustluik kodustub kiiresti^[2]. Sellepärast on mustluiged populaarsed loomaaedades ja linnukollektsioonides^[2], mistõttu sealt põgenenud linde võib kohata kaugel väljaspool loomulikku asuala. Suurbritannias hinnati vabaduses pesitsevate mustluikede arvu kõige suuremaks 2001. aastal (9 paari) ja vabaduses elavate mustluikede arvu kõige suuremaks aastail 2003/04 (43). Arvatavasti ei ole metsikute mustluikede asurkond Suurbritannias siiski jätkusuutlik.

Pesitsemine

Kuigi mustluigel pole kindlat pesitsusaega, pesitsevad nad niiskel aastaajal, mis ulatub veebruarist septembrini. Nad pesitsevad sageli kolooniatena.

Mustluige pesaks on suur sootaimede hunnik, mis asub väikesel saarel või lausa keset vett^[2]. Pesa läbimõõt on 1–1½ m ja kõrgus kuni 1 m. Vana pesa kasutatakse igal aastal uuesti ning vajadusel seda parandatakse ja ehitatakse ümber.

Kurn koosneb 5–7 määrdunudvalgest munast, mis on veidi väiksemad kui kühmnokk-luigel^[2]. Hauduma hakkab mustluik alles pärast viimase muna munemist. Enne seda luik üksnes istub munade kohal ja varjab neid, aga ei soojenda. Haub üksnes emaslind^[2]. Teistel andmetel hauvad mõlemad vanemad, aga öösiti üksnes emaslind, ning hauduja vahetamisega kaasnevad rituaalsed mängud. Kui muna juhtumisi pesast välja veereb, kasutavad luiged oma pikka kaela, et see pessa tagasi aidata. Mustluikedel teevad seda mõlemad vanemad ja selle poolest erinevad nad teistest luikedest, kellel isaslind pesast välja veerenud mune pessa tagasi ei aita.

Vaenlaste eest kaitsevad mustluiged nagu teisedki luiged oma pesa, mune ja tibusid tiiva- ja nokahoopidega. Luik on suur ja tugev lind, kes võib inimeselgi luid murda.

Pärast poegade koorumist hoolitsevad mõlemad vanemad nende eest kolmveerand aastat. On täheldatud, et pikal teekonnal vee äärde kannavad vanemad tibusid seljas, aga seda juhtub siiski harvemini kui kühmnokk-luikedel või mustkael-luikedel.

Nagu paljud teisedki veelinnud, kaotab mustluikki sulgimise ajal kõik oma lennusuled ja on siis umbes kuu aega täielikult lennuvõimetu. See aeg võib olla ka teistsuguse pikkusega. Sel ajal asuvad mustluiged ohutuse mõttes tavaliselt suurtele avatud veekogudele, kus vaenlane on kaugelt näha.

Mustluiged on monogaamsed ja jäävad paari kuni surmani. Lahutust on täheldatud kõigest 6% paaridest.

Must luik kultuuris

Musti luiki on kasutatud näitena selle kohta, et induktiivsete järelduste abil ei ole võimalik alati tõde leida. Eurooplased olid harjunud sellega, et luiged on valged, ja iga järjekordse luige nägemine kinnitas seisukohta, et kõik luiged ongi valged. Sellegipoolest osutus see arvamus ekslikuks, sest Austraalias olid luiged mustad.

Kadriorus asus 1966–2008 kohvik, mida kutsuti "Mustaks Luigeks".

2010. aastal valmis USA-s film "Must Luik", mis kandideeris viiele Oscarile.

Viited

↑ BirdLife International (2009). Cygnus atratus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2008.
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 "Loomade elu", 6. kd., lk. 88, joon. 52
↑ Marie A, PNicholas I Mundy, Testing whether macroevolution follows microevolution: Are colour differences among swans (Cygnus) attributable to variation at the MC1R locus?, BMC Evol Biol. 2008; 8: 249, 12. september 2008, doi: 10.1186/1471-2148-8-249 PMCID: PMC2553801

Välislingid

Mustluik andmebaasis eElurikkus

Mustluik YouTube'is

[OfI2m-1] BirdLife International (2009). Cygnus atratus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2008.

[Loomade_elu-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 "Loomade elu", 6. kd., lk. 88, joon. 52

[OLqNE-3] Marie A, PNicholas I Mundy, Testing whether macroevolution follows microevolution: Are colour differences among swans (Cygnus) attributable to variation at the MC1R locus?, BMC Evol Biol. 2008; 8: 249, 12. september 2008, doi: 10.1186/1471-2148-8-249 PMCID: PMC2553801

[1]

[2]

[3]