Mine sisu juurde

Hundinui

Allikas: Vikipeedia
Hundinui
Laialehine hundinui (Typha latifolia)
Laialehine hundinui (Typha latifolia)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Üheidulehelised Liliopsida
Selts Kõrreliselaadsed Poales
Sugukond Hundinuialised Typhaceae
Perekond Hundinui Typha
L.

Hundinui (Typha) on kõrreliselaadsete seltsi hundinuialiste sugukonda kuuluv õistaimede perekond.

Hundinuia perekonda arvatakse umbes 11 liiki.

Levila ja kasvukoht

[muuda | muuda lähteteksti]

Taimeperekond on küll kosmopoliitne, kuid kõige ohtramalt kasvab parasvöötmes. Hundinuiad kasvavad enamasti märgadel aladel. Sageli kasvavad nad tihedalt koos, moodustades roostikke. Nad võivad olla pioneerliigid, asustades esimesena mudaseid piirkondi.

Varte pikkus on 1–7 meetrit (Typha minima vars on lühem: 0,5–1 m). Vars on lihtne ja ilma liitekohtadeta.

Hundinuia lehed paiknevad varrel vahelduvalt või basaalselt.

Hundinuiad on ühekojalised. Neil on ühesoolised õied, mis on koondunud tihedasse tähka. Arvukad isasõied moodustavad varre tipus kitsa täha. Isasõied on redutseerunud üksnes paariks tolmukaks ja karvadeks ning närtsivad pärast seda, kui õietolm on valminud. Hundinuiad on tuultolmlejad. Emasõisi on väga palju ja nad moodustavad varre tipus tiheda nuiasarnase täha, mille järgi taim ongi nime saanud. Emasõisik asub isasõisikust allpool. Suurematel liikidel võib see nui olla kuni 30 cm pikk ja 1–4 cm lai. Seemned on tibatillukesed, 0,2 mm pikad ja kasvavad peene karvakese otsas.

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Hundinuia valminud seemned levivad tuule abil väga kergesti.

Kui seemned on valmis, siis nuiad lagunevad, paljastades puuvillasarnase struktuuri, mille seest tuul saab seemned laiali puhuda. Seemned levivadki anemohoorselt ehk tuule abil.

Lisaks paljunevad hundinuiad ka vegetatiivseltrisoomiga. Risoom võib kasvada maapinnaga paralleelselt mudases pinnases ja ajada sealt välja uusi püstisi varsi. Varred kasvavad nii tihedalt koos, et takistavad oluliselt lainetust ja nende vahele takerdub mitmesugust orgaanilist ollust, mida ei uhuta ära, vaid mis settib põhja ja laguneb. Hundinuiadel on tähtis osa protsessis, mille käigus avatud veekogud muutuvad algul sooks ja siis kuivaks maaks.

Hundinui on mitmel viisil söödav.

Hundinuia risoom on söödav. Väljakaevamistel on leitud käsikivisid tärklisejäänustega ja see laseb oletada, et hundinuiajuurikaid söödi Euroopas juba 30 tuhat aastat tagasi. Risoomid on toitaine- ja energiarikkad ning nendest tehtud jahu toiteväärtus on 2,66 kcal/g. Juurikaid korjatakse üldiselt hilissügisel või varakevadel. Lisaks tärklisele sisaldavad juurikad ohtralt kiudaineid, mis on tarvis tärklise kättesaamiseks korralikult purustada.

Hiliskevadel võib noori ja õrnu lehti ja lehepungi süüa nii toorelt kui keedetult. Varasuvel võib arenevat rohelist nuia koorida ja pärast keetmist süüa. Kesksuvel, kui isasõied on küpseks saanud, võib korjata õietolmu ja seda kasutada maitseainena või toidupaksendina.

Hundinuia nuiasid võib kasta rasva või vaha sisse ja seejärel süüdata nagu küünla, kusjuures vars toimib tahina. Neid võib süüdata ka eelnevalt vaha või rasva sisse kastmata, sel juhul suitseb hundinui aeglaselt, meenutades pisut viirukit. Suitsevat hundinuiatähka saab kasutada putukate tõrjumiseks.

Hundinuiad suudavad joogiveest eemaldada mürgist ainet arseeni. Seda kasutades saaks välja arendada odava vee filtreerimise süsteemi arengumaade jaoks[1].

Eesti liigid

[muuda | muuda lähteteksti]
Hundinuia nuiad

Teisi liike

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "Inexpensive Arsenic Filtration System Based on Cattails Could Help Clean Up the Drinking Water of 57 Million People". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2011. Vaadatud 22. jaanuaril 2012.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]