Mustika kasvukohatüüp

Mustika kasvukohatüüp on Eesti metsade kasvukohatüüpidest kõige levinum – sellesse kuulub kuni 20% Eesti metsadest, valdavalt Kagu-Eestis. Mustika kasvukohatüüp kuulub arumetsade klassi, palumetsade tüübirühma.^[1]

Iseloomustus

See on levinud lamedate nõlvade jalamitel, tasandikel või nõgusatel reljeefidel. Põõsarinne on enamasti hõre või puudub sootuks, esineb paakspuud, pihlakat, kadakat, paju.

Puhmarindes leidub mustika kasvukohatüübile iseloomulikku alustaimestikku ehk indikaatortaimi, nagu näiteks harilik mustikas (Vaccinium myrtillus), harilik pohl (Vaccinium vitisidaea) ja sinikas (Vaccinium uliginosum). Lisaks veel ka kattekolda, palu-härgheina, leselehte.^[1]

Peapuuliigiks on harilikult 2-3 boniteediklassi mänd (Pinus sylvestris), kuid antud kasvukohatüüp jaotatakse lähtuvalt edaafilistele tingimustele kolmeks osatüübiks, mistõttu on ka metsad varieeruvad.^[1]

Alltüübid

Tüüpiline mustika kasvukohatüüp (Ms)

Mullastik on gleistunud, mõõdukalt kuni tüsedalt leetunud harilik või huumuslik. Muld on tugevalt happeline. Puistutes enamuspuuliigiks männid, vähem leidub kuusikuid. 100-aastase puistu keskmine kõrgus on 24 m, tüvepuidu tagavara 220–350 m³/ha.^[2]

Karusambla-mustika kasvukohatüüp (Km)

Tugevalt liigniisked leetunud glei- ja leede-gleimullad. Põhjavesi harilikult maapinnast vaid 0,4–0,1 m. Domineeriv puuliik mänd, vähem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Alustaimestikus rohkelt puhmaid, ka samblarinne on pidev.^[2] Raiejärgselt kulub transpiratsiooni peale liigub märkimisväärselt vähem vett, mistõttu kiireneb metsa soostumisprotsess.^[2]

Jäneskapsa-mustika kasvukohatüüp (Jm)

Mullastik gleistunud leetnud leetmuldadel, huumuslikel leetmuldadel või kahekihilise lähtekivimiga kahkjatel muldadel. Enamuspuuliigiks on kuusk, kultiveerituna leidub ka männikuid. Puidutagavara võib ulatuda üle 400 m³/ha.^[2]

Eristatakse alltüüpe: tüüpiline mustika (Ms), karusambla-mustika (Km) ja jänesekapsa-mustika (Jm). Reljeef: lamedate nõlvade jalamid, tasandikud; mikroreljeef veidi mätlik. Muld: Esinevad gleistunud kahkjas mullad ja gleistunud keskmiselt leetunud mullad. Karusambla-mustika alltüübis esineb kahkjaid ja leetunud muldasid. Liiv või karbonaadivaesel moreenil, harvem saviliiv või liivsavi. Toorhuumust on 4–15 cm, järgneb kuni 20 cm tüsedune E-horisont, mille ülaosa võib olla nõrgalt huumuslik, mustjas. B- või Bg-horisont on eriti kergema lõimise korral hästi välja kujunenud, tume kuni mustjaspruun, ülaosas huumuse ja raua sisseuhtest tugevasti tihenenud. Veerežiim: ajutise liigniiskuse põhjuseks on ülavesi, ajutiselt juurtetsooni ulatuv põhjavesi või selle kapillaarvööde.^[1]

^[2] ^[3] ^[3]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ""Metsabotaanika"". LUUA METSANDUSKOOL - Evelin Saarva, 2003. Vaadatud 05.02.2017.^{[alaline kõdulink]}
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 Lõhmus, E. (2006). Eesti Metsakasvukohatüübid. Tartu.
↑ ^3,0 ^3,1 ""Empirical Prediction Models for Vaccinium myrtillus and V. vitis-idaea Berry Yields in North Karelia, Finland"" (PDF). www.metla.fi (inglise). Vaadatud 05.02.2017.^{[alaline kõdulink]}

Kirjandus

Lõhmus, E. "Eesti metsakasvukohatüübid". Tartu 2006.

Välislingid

Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Paal, 1997 järgi, parandatud ja täiendatud autori poolt

[luua-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ""Metsabotaanika"". LUUA METSANDUSKOOL - Evelin Saarva, 2003. Vaadatud 05.02.2017.^{[alaline kõdulink]}

[eesti-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 Lõhmus, E. (2006). Eesti Metsakasvukohatüübid. Tartu.

[metla-3] 3,0 ^3,1 ""Empirical Prediction Models for Vaccinium myrtillus and V. vitis-idaea Berry Yields in North Karelia, Finland"" (PDF). www.metla.fi (inglise). Vaadatud 05.02.2017.^{[alaline kõdulink]}

[1]

[2]

[3]