Muld

Muld on maakoore ülemises osas asuv õhuke pude mineraalidest, orgaanilistest ainetest ja mikroorganismidest koosnev keskkond, kust maismaataimed hangivad kasvuks vajalikke toitaineid.

Kõige tähtsamat osa etendab muld taimede ning otseselt või kaudselt loomade ja inimese elu alusena.

Organismid, eriti lagundajad, omakorda etendavad tähtsat osa mullatekkes. Nad toodavad huumust ja transpordivad seda. Samuti hoolitsevad nad mulla õhutamise ja läbisegamise eest (bioturbatsioon).

Mullateaduses vaadeldakse mulda enamasti 1,00...1,50 m sügavuseni. Sageli on sellest allpool ainult peenestunud kivim, mille koostis on vähe muutunud. Ent just need mulla lõimise muutused mullatekke käigus on eelduseks mullatüüpide detailsele eristamisele ja kirjeldamisele. Üldiselt toimub areng väga madalatest, väga kivistest muldadest sügavamate, peeneteralisemate muldadeni nõrgalt lagunenud, mineraaliderikka kivimini. Sellest areneb "väliste" mõjurite (kliima, taimkate, kasutamise viis) toimel spetsiifiliste omadustega mullatüüp.

Mullateaduse rakendusvaldkondade seas on mullakaitse, põllumajandus ja metsamajandus.

Muldade määramine

Gleistunud rähkmuld Harju maakonnas Kose vallas

Muldi määratakse paljudel juhtudel väheste tunnuste, näiteks mulla lõimise ja lähtekivimi järgi. Mõnikord läheb tarvis ka ulatuslikku füüsikalist ja keemilist analüüsi.

Mulla tähtsate iseloomulike omaduste seas on:

• mullahorisondid, mis moodustavad eraldusjooni struktuurilt, lõimiselt, värvuselt, plekkidelt jne erineva mulla vahel. Nad on tekkinud lähtekivimit muutvate mullatekkeprotsesside tulemusel. Nende järgnevus (mullaprofiil) määrab mullasüstemaatilise kuuluvuse.
• mulla lõimis, mis iseloomustab mulla mineraalosa osakeste suurust. See ulatub savist kuni suurte kivideni.
• mulla värvus, mida hinnatakse standardiseeritud Munselli värvisüsteemis.
• huumuse osatähtsus, mis on orgaanilise aine (välja arvatud süsi ja antropogeensed süsinikuühendid) osatähtsus mullas. Mulla orgaaniline osa koosneb elusorganismide eritistest ja surnud organismide jäänustest ning on pidevas muutumises.
• mulla söesisaldus, mis teatud muldade puhul, näiteks tuha- ja aherainemägedel näitab söesisaldust.
• karbonaatide sisaldus
• mullastruktuur
• mulla veerežiim (mulla niiskus)
• õhurežiim (mulla õhusisaldus)
• mulla puhverdusvõime
• mulla happesus
• indikaatorliigid

Mullateaduses uuritakse mitmesuguste mullavormide füüsikalis-keemilisi ja ökoloogilisi omadusi, näiteks võimet siduda pooridesse pigem vett või pigem õhku ning seotud vee kättesaadavust taimedele. Need omadused olenevad pooride suurusest.

Mulla klassifikatsioon

 Pikemalt artiklis Mulla klassifikatsioon

Mulla klassifikatsioon on muldade süstemaatiline rühmitamine nende tekke, geneesi (arengu), protsesside, profiili ja selle diferentseerumise, diagnostiliste horisontide ja omaduste alusel taksonoomilisteks üksusteks.

Mulla klassifikatsioone on nii globaalseid, klassifitseerides kõiki muldi Maal, kui ka riiklikke ja kohalikke, mis käsitlevad muldi kindla riigi või selle mingi osa piires. Välja on töötatud ka spetsiifilisi, puhtrakenduslikke mulla klassifikatsioone, mis lähtuvad maakasutuse või majandusharu huvidest, nt metsamuldade, melioreeritavate jm muldade klassifikatsioonid.

Globaalsetest mulla klassifikatsioonidest on tuntuimad FAO mulla klassifikatsioon (WRB, World Reference Base) 30 suure taksoniga (Great Soil Groups) ja nende alljaotustega, ning USA Põllumajanduse Departemangus välja antud USDA mulla klassifikatsioon (USDA Soil Taxonomy)..

Vaata ka

• Aasta muld
• aineringe
• edafoloogia
• mullabioloogia
• mullateaduse mõisteid
• mullaressursside määratlemise baas
• mullamorfoloogia
• mullastik
• pedoloogia
• ökosüsteem

Kirjandus

• Alar Astover, Raimo Kõlli, Hugo Roosalu, Endla Reintam, Enn Leedu. "Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele". Tartu 2012, 486 lk.

Välislingid

• Märksõnu mullateadusest ja ökoloogiast