Mänguasi

Rubiku kuubik.

Nukutööstuses Läänela 1942. aastal valmistatud segamassist nukk maalitud juustega Tartu Mänguasjamuuseumi kogust.

Mänguasi ehk lelu ehk mängukann on ese, mida kasutatakse mängimiseks. Tarbijakaitse vaatest on mänguasi toode, mis on kavandatud mängimiseks (üksnes või muuhulgas) alla 14-aastastele lastele.

Mänguasju valmistatakse nii lastele, lemmikloomadele kui ka täiskasvanutele, kuid mänguasjaks võib olla ka mõni lihtne looduslik objekt või mis tahes muu ese. Mänguasju toodetakse ka kollektsioneerimiseks. Nende mänguasjadega ei mängita.

Läbi aegade on populaarsete mänguasjade hulgas olnud nukud, loomad ja sõdurid, hilisemal ajal ka autod, laevad ja lennukid.

Mänguasjadega mängimine

Enamiku imetajaliikide noorloomi on täheldatud mängimas. Mänguasjadeks kõlbab neile kõik, mida nad leiavad, näiteks käbid, kivid ja toit. Loomad võivad mänguasjadega maadelda, neid hammustada, taga ajada, visata ja kanda. Loomi saab õpetada mängima ja mänguasju kasutama, näiteks delfiinid, keda on õpetatud palli läbi õhus oleva rõnga viskama, võivad seda teha ka siis, kui neil seda ei paluta teha.

Mänguasjad aitavad nii loomadel kui inimestel sotsialiseeruda. Noored šimpansid võivad kasutada nukkudena keppe, kandes neid nii, nagu emad lapsi kannavad, ja võtavad neid ööseks oma pessa. Niisugust käitumist täheldatakse šimpansitüdrukutel sagedamini kui šimpansipoistel ja sedasi võivad käituda ka noored emased, aga pärast seda, kui nad ise on emadeks saanud, pole neil sellist käitumist täheldatud.

Mänguasju tundsid juba inimeste iidsed tsivilisatsioonid. Induse kultuuri leiukohtadest on välja kaevatud mängukaarikuid, vilepille ja mänguahve. Vana-Egiptuses tunti kivist, savist ja puidust nukke, millest mõnel olid parukad ja liikuvad jäsemed.

Juba antiikaja lastemängud ja mänguasjad sarnanevad tänapäevastega. Muuhulgas võib seda järeldada Pompeist leitud kunstiteoste põhjal, millel neid kujutatud oli. Lastel oli mitut liiki kõvu ja pehmeid palle, mille täiteks olid näiteks hobusejõhvid, suled, vill ja karvad, neil oli ka nukke, savinõukesi, täringuid ja lauamänge. Imikud mängisid kõristitega, suuremad lapsed nii elusate kui puust loomadega. Tunti ka vilepille ja plaksupiitsu.

Mänguasjade tootmine

Mänguasjade tootmine on tänapäeval laialdane tööstusharu. Kulude vähendamiseks on paljud suurtootjad viinud osa mänguasjade tootmisest odavama tööjõu ja odavamate tootmiskuludega riikidesse, näiteks kolmveerand USA-s valmistatud mänguasjadest on toodetud Hiinas. Alati pole selge, missugused tingimused valitsevad alltöövõtja juures ning see tekitab tervise- ja ohutuseriske.

Lastele mõeldud mänguasjade tootjale kehtivad rranged reeglid. Ebasobiv mänguasi võib tekitada mängides lämbumis- või mürgistusohu, liiga valju heli tekitav mänguasi võib põhjustada kuulmislangust, mänguasjades sisalduvad ftalaadid võivad kahjustada hormoonsüsteemi ja pärssida lapse arengut, ohtlikud raskemetallid võivad põhjustada allergiaid, mürgistusi ja vähki. Sellepärast on kehtestatud ranged reeglid nii materjalidele, millest mänguasjad on valmistatud kui ka kasutatavatele värvidele ja muudele lisanditele.

Mänguasjade kogumine

Mänguasju koguvad nii eraisikud kui ka muuseumid. Mänguasjakogujad ehk kollektsionäärid koguvad nii vanu kui ka uusi mänguasju ning mänguasjatootjad toodavad täiskasvanud kogujatele mõeldud mänguasju. Näiteks Mattel annab välja Barbie nukke, mis pole mõeldud mängimiseks, vaid täiskasvanuile kogumiseks.

Sageli on kogutud mänguasjad põhjuseks, miks tekib uus mänguasjamuuseum. Mõnikord avab koguja ise muuseumi, kuid vahel annetatakse kogutud esemed juba olemasolevale muuseumile.

Mänguasjad muuseumis

Tartu mänguasjamuuseumi põhimaja Tartus, Lutsu tänaval.

Alates 1994. aastast tegutseb Tartus Tartu Mänguasjamuuseum. Mänguasjamuuseume ja mängimisele pühendunud lastemuuseume on kõikjal üle maailma.

Vaata ka

• Eesti vigur
• Kartulipüss
• Nukumaja
• Näpurula