Langspil

Kolme keelega langspil

Langspil (islandi hääldus: [ˈlauŋkˌspɪːl̥]; eesti keelde võib tõlkida kui ’pikk mäng’) on traditsiooniline kandle tüüpi Islandi muusikainstrument. Pill koosneb helikastist, keeltest, sõrmelauast ja virblitest. Keeli on tavaliselt kolm, millest kaks on burdoonikeeled ja üks meloodiakeel, aga on olemas ka 1–5 keelega langspil'e.

Langspil'i saab mängida käsitsi, samuti poogna või pulgaga. Langspil’id on tavaliselt umbes 80 cm pikad, aga leitud on ka pille, mis on 73–104 cm pikad. Pilli materjalina kasutatakse traditsiooniliselt erinevaid puiduliike, sealhulgas mändi, kuuske, pööki, kaske, tamme ja pähklit. Langspil’id ehitati vanasti tavaliselt ajupuidust.

Ehitus

Langspil on kandle tüüpi pill, mis on tavaliselt ehitatud pikliku ja kitsa kastina. Need on tavaliselt 73–104 cm pikad, üks pool on veidi laiem kui teine. Ühel pool langspil on sõrmelaud meloodiakeele all. Langspil’id on tavaliselt 3 keelega, aga 1–6 keelega variandid on ka olemas. Mõnel langspil’il on helikasti laiem ots omamoodi väljaulatuv, kaardus või poolringikujuline.

Pill oli minevikus, kui langspil’id olid populaarsed Islandil valmistatud kergesti kättesaadavatest materjalidest ning seda kasutati nii soolo- kui ka saateinstrumendina. Paljud langspil’id olid sel ajal nii halvasti ehitatud, et nad ei saanud mängida kindlas helireas- ja enamik olid ilma pooltoonideta.

Langspil’i poogen on lühike, palju lühem kui viiulipoogen ja paindub väljapoole nagu barokkpoogen.

Kuidas langspil'i mängida?

Þórður Tómasson langspil'i mängides.

Langspil’il mängitakse meloodiat ainult ühel keelel, teised keeled on pigem nagu burdoonikeeled, mis on häälestatud harmooniale erineval viisil, nagu mitmed teisedki keskaegsed muusikainstrumendid.

Meloodiakeelt surutakse vasaku käe pöidlaga sõrmelauale vastu, nii et erinevaid noote mängida. Teised vasaku käe sõrmed on tavaliselt kõverdatud üle keelte ja toetusid langspil’i tagaküljele.

Kui langspil'i, mängitakse istub see tavaliselt laua peal või mängija süles, kus mõnikord hoitakse all planku.

Paremat kätt kasutatakse tavaliselt keelte heli tekitamiseks, ja selleks kasutatakse tavaliselt poognat, keeled olid haaratud ka parema käe sõrmedega ja isegi lõi mõned keeled puupulgaga. Poogna mängimise tehnikat kirjeldati järgmiselt. Poognat tuleks üle langspil'i keelte tõmmata, sest kui poognat tõmmatakse diagonaalselt, siis tuleb pillist toores kõla.

Üks mängimistehnika oli ka heli "dillimine", selleks lasti sõrmedel edasi-tagasi liikuda igal noodil, mida nad mängisid.

Poogna hoid meenutab seda, kuidas inimesed pliiatsit hoiavad. Poogen puudutab kõiki keeli korraga, sest kõik keeled on ühel kõrgusel helikastist. Langspil'i võib mängida ka puupulgaga. Kui poogna asemel kasutatakse pulka, muutub heli väga erinevaks: toonid on lühemad ja meenutavad kõlalt kitarri.

Langspil'i elustamine Islandil

1947. aasta paiku püüti langspil’i taaselustada nagu paljusid teisigi rahvapille ja Hortense Charlotte Anine Panum tutvustas seda erinevates rahvakolledžites ja ilmus muusikaraamatud mis rääkivad Euroopa keelpillidest.

1961. aastal kirjutas laulja Anna Þórhallsdóttir „Tíminn“ artiklis langspil’i ajaloost, milles ta nimetab langspil’i unarusse jäetud rahvuslikuks pärandiks. Kaheksa aastat hiljem ilmus New Yorgis tema album „Folk Songs of Iceland“, millel ta esitas rahvalaule tema enda langspil’i mänguga saatele.

2009. aastal andis folkbänd Spilamennirnir välja albumi „Ljómalind“, mis sisaldab nende tõlgendust Islandi käsikirjade ja raamatute muusikanäidetest. Esitamisel kasutatavad nad varasematel sajanditel Islandil levinud muusikainstrumente, nagu näiteks langspil’i.

Flóaskólis viidi 2018.–2019. aasta talvel läbi projekt, kus koostöös kooli tööõpetajatega ehitati 18 langspil’i. Kui pillid said valmis, õpetati õpilased neid ka mängima.

Kuidas langspil'i häälestati?

Vähe on kirjutatud sellest, kuidas Langspil’e varem häälestati. Üks väheseid trükitud allikaid, kus seda mainitakse, on Guðrún Sveinsdóttiri artikkel „Pikast mängust“ (1947), mis ilmus ajakirjas Tónlistin.

Tõenäoliselt on lisakeeled häälestatud ka kvintide järgi ja mõned (Guðrún Sveinsdóttir) väidavad, et lisaks kvindile kasutati ka suurt tertsi. Kuraator Þórður Tómasson usub, et pole lõpuni selge, kuidas langspil'e varasematel aegadel häälestati.

Ta ise häälestab oma langspil’i meloodiakeelt ja saatekeelt nii, et intervall nende vahel on suur sekund.

Meloodiat mängitakse ainult ühel keelel, samal ajal kui teised keeled on pigem kasutatud nagu torupilli burdoonid, mis on häälestatud harmooniaks erineval viisil, nagu see oli paljude keskaegsete instrumentide puhul. Sageli häälestati esimest ja teist keelt identselt, kolmandat keelt aga häälestati oktavi võrra madalamalt (1. keel on meloodiakeel).

Ajalugu

Anna Þórhallsdóttir istub ja mängib langspil'it poognaga.

Islandi langspil’i varaseim mainimine pärineb 18. sajandist.

1855. aastal ilmus raamat „Langspil’i mängimise juhend“, mis andis kasulikku teavet selle mängimise ja valmistamise kohta. Juhendit võis mõjutada 1823. aastal leiutatud psalmodikon. Juhendist sai ka teavet häälestuse, krihvide asukoha, poogna kasutamise ja muusikateooria põhiteadmiste kohta.

Langspil’i kasutati sageli ka muusikatundides näiteks heliridade õpetamiseks.

Langspil'i õitseng lõppes 19. sajandi keskel, kui moodsamad instrumendid, nagu harmooniumid ja akordionid, muutusid avalikkuses tavalisemaks.

Langspil'iga sarnased pillid

Ehituse ja mänguviisi poolest meenutab langspil rahvapille, nagu scheitholt Saksamaal, épinette des vosges Prantsusmaal, böche de Flandria Belgias, humle Taanis, hummel Rootsis, langleik Norras, noordche balk Hollandis ja dulcimer Apalatšides Ameerika Ühendriikides. Kõik need instrumendid on kandle tüüpi pillid, millel on sõrmelaud.

Langspil meenutab ka Saksa scheitholt'i. Kõik ülalnimetatud instrumendid on sõrmelauaga kandle tüüpi pillid ja neid kõiki peetakse keskaegse instrumendi, mida nimetatakse monochord’iks, järeltulijateks.

Langspil'i tüüpi pillid olid Taanis ja Norras populaarsemad kui Islandil.