Õpetamine

Õpetamine kõige laiemas tähenduses on õppimise esilekutsumine.

Enamasti peetakse õpetamise all silmas õpetaja poolt õpilasele teadmiste ja oskuste edasiandmist, nende kinnistamiseks harjutuste sooritamist ning nende omandatuse kontrollimist.

Selle kohta, mis on õpetamine ja hea õpetamine ja eriti veel hea õpetamine eri olukordades, on palju konkureerivaid teooriaid nii psühholoogia, kasvatusteaduse kui ka filosoofia vallast.

Tänapäeval peetakse õpetamisel üldiselt taunitavaks "tuupimise" kasutamist ja indoktrinatsiooni.

Analüütiline lähenemine õpetamise mõistele

Israel Scheffler esitab oma õpetamise mõiste analüüsis (1968) õpetamisele kolm tingimust:

• Õpetaja püüab õppimist esile kutsuda (kavatsuslikkuse kriteerium).
• Õpetaja poolt valitud strateegiad ei tohi olla õigustamatult arvatud saavutama soovitud õppimist (õigustatuse kriteerium).
• Õpetaja tegevus peab mahtuma teatud tavasid puudutavate piirangute alla (tava/mõistlikkuse kriteerium).

Kavatsuse kriteerium võimaldab pidada õpetamiseks olukorda, kus õpilased mingil põhjusel ei õpi, kuigi õpetaja nende õppimist taotleb. Kuna õpilase õppimine on rangelt võttes tema enda teha (õpilane võib otsustada mitte õppida), siis ei saa mingi tegevuse õpetamiseks pidamise kriteerium eeldada õppimist kui tulemust, vaid peab piirduma sellega, et õpetamise juurde peab kuuluma kavatsus (intentsioon) kutsuda esile õppimist.

Õigustatuse kriteerium osutab eelkõige õpetaja poolt kasutatavatele meetoditele, mis ei tohi olla sellised, et nende abil ei võiks õigustatult arvata, et saavutatakse õpilase õppimine. Õigustatuse kriteerium on määratletud negatiivselt, kuna võimalikke strateegiaid õppimise saavutamise taotlemiseks võib olla mitmeid. Kuna aga pole olemas ühte õiget meetodit, siis on otstarbekas ütelda, et meetod ei tohi olla õigustamatu – vastasel juhul võiks kriteerium implitseerida üheainsa õige ja õigustatava meetodi olemasolu.

Tava/mõistlikkuse kriteerium on kõige nõrgem kriteeriumidest ning ütleb, et õpetamisel peab järgima teatud üldtunnustatud tavasid, mis õpetaja ametiga kaasas käivad. Näiteks peab õpetaja käituma nii, et ta käsitleb õpilasi mõtlevate olenditena, vastab nende küsimustele, kui need tekivad vms. Õpetaja ei tohi ka näiteks õpilasi füüsiliselt karistada, käituda ebamoraalselt ega eksida muul viisil tavade suhtes, st ta peab oma tavapärast rolli mõistlikult ellu viima. Ka indoktrinatsiooni ja tuupimise vältimine võib käia siia alla, kuigi ei pruugi: tava kriteerium lubab nimelt anda täiesti erinevaid õpetamise määratlusi näiteks eri kultuurides, eri ajastutel vms, kus õpetamise tavad oluliselt erinevad.