Mine sisu juurde

La Dialectique de la durée

Allikas: Vikipeedia

"La Dialectique de la durée" ("Kestvuse dialektika") on Gaston Bachelardi filosoofiline teos. See ilmus Pariisis 1936. aastal. Boivini väljaandel ning 1950. aastal Presses universitaires de France.

Bachelard kritiseerib ja ühtlasi arendab edasi Henri Bergsoni käsitlust kestvusest, esitades katkestatud kestvuse mõiste. Samuti tutvustab ta rütmiaanalüüsi.

Kokkuvõte

[muuda | muuda lähteteksti]

Eessõna

[muuda | muuda lähteteksti]

See uurimus on sissejuhatus puhkuse filosoofiasse. Filosoofid ei saa rahulikult rahulikkust otsida. Neil peab olema metafüüsiline tõestus, et puhkus väärib mõtlemist, ning nad peavad palju kogema ja arutama, et möönda, et puhkus on saamise koostisosa. Puhkus on olemise südames, tuntav meie olemise sisimas, see on lähedalt seotud saamisega, sel ajalise reaalsuse tasandil, mis on teadvuse ja isiku alus. Filosoofil tuleb isiku ebaisikulisest osast leida puhkuse alad ja puhkuse põhjendid, millega luua puhkuse filosoofiline süsteem. Filosoofilise mõtlemise kaudu vabastab olemine end elujõust, mis kannab teda kaugele indiviidi eesmärkidest ja kulutab end jäljendustegevustele. Kui intellekt on tagasi saanud spekulatsioonifunktsiooni, ilmneb, et spekulatsioon loob ja tugevdab jõudeaega. Ilmneb, et puhas teadvus on ootamise ja virguse võime, vabadus ja tahe mitte midagi teha.

See viis vaimu eitusjõu uurimiseni. Vaim saab olla eluga konfliktis, seista vastu juurdunud harjumustele, panna aja tagasi voolama, nii et olemine uueneb ja algsed tingimused tulevad tagasi. Miks aja negatiivne mõju on tähtsam? Probleemi tuum viis kestvuses olemise dialektikani. Oskus tühjendada elatavat aega ülejäägiks ning järjestada ajaliste nähtuste tasandeid viis taipamiseni, et kõigil neil ei ole sama kestvus: arusaam, et üksainus aeg aina viib hinge ja asju ära, ei arvesta nähtuste ajalist mitmekesisust. See on, nagu botaanikud ütleksid lihtsalt, et kõik lilled närbuvad. Asjade möödumine ja aja abstraktne möödumine ei ole sünkroonis. Iga ajalist nähtust tuleb uurida sobiva rütmi järgi ja erilisest vaatekohast. Igal tasandil on sündmused ja vahemikud. Täpsel, konkreetsel kestusel on alati palju tühimikke. Nende olemasolu, mis Henri Bergsoni kestvuseteesile vastu räägib, tuli metafüüsiliselt kindlaks teha. Tuli arutada Bergsoni juttu eimiski ideest ja hakata taastama tasakaalu olemisest eimiskisse ja eimiskist olemisse ülemineku vahel. Ainult nii sai rajada puhkuse ja tegevuse alternatiivi. Dialektiline kestvusemõiste saab aidata lahendada psühholoogiliste põhjuslikkustega seotud probleeme. Psüühikatasandite uurimine näitab psüühilise tootmise katkelisust. Pidevust ei saa konkreetsel tasandil olla. Näiteks pidevus intellektuaalsete motiivide mõjumisel ei saa olla intellektuaalsel tasandil, seda postuleeritakse emotsioonide, instinktide ja huvide tasandil. Elu põhineb paljudel kestvustel, mille rütm, järgnevuskindlus ja pidevusjõud on erinevad.

Psüühika pidevus ei ole antud, vaid see luuakse. Tuleb näidata, kuidas kestvus konstrueeritakse ja kuidas olemise jäävused põhinevad selle erinevatel atribuutidel. Gaston Roupnel näitas, kuidas inimeste loodud maastikul eri asjad ja eri ajad aeglaselt omavahel kohanevad ning et ruum mõjub ajale ja aeg reageerib ruumile. Küntud põllud kujutavad kestvuse kujundeid sama selgelt kui ruumikujundeid, näitavad inimese töö rütmi. Vagu on töö ajatelg ja õhtupuhkus on põllu piirimärk. Pidev regulaarne kestvus väljendab neid ajakujusid halvasti, rütmi mõiste on palju reaalsem. Minevikust jääb püsima ainult see, millel on alust taas alata. Peale kestvuse asjade kaudu on kestvus aluse kaudu. Tõeline kestvus on olemuslikult paljukujuline, aja reaalne toime nõuab kokkusattumuse rikkust ja rütmiliste pingutuste süntooniat. Me oleme tugeva konstitutsiooniga olendid, kes elavad kindlas puhkuses, ainult juhul, kui me oskame elada omaenda rütmi järgi, igaüks omamoodi taasavastades väsimuse ja meeleheite hetkedel oma algupära impulssi. Seda illustreeribki Siiloahi tiigi lugu, õpetades varasemat hinge julgelt, sihiteadlikult ja mõistuspäraselt taastama ("L'intuition de l'instant"). Et kestvust on kõige rohkem sellel, mis kõige paremini hakkab üha uuesti otsast peale, siis sai selgeks, et fundamentaalne ajamõiste on rütmimõiste. Kestvusenähtusi konstrueerivad rütmid, mis ei pruugi põhineda täiesti ühtlasel ja korrapärasel ajal. Seda põhjendavat arutlust on aidanud sõnastada Maurice Emmanueli, Lionel Landry ja Pius Servieni ideed. Et meil oleks kestvus, peame usaldama end rütmide, st hetkesüsteemide hoolde. Et erakordsed sündmused meisse sügava jälje jätaksid, peavad nad meis resoneeruma. Elu on harmoonia. Ilma harmooniata, ilma korrastatud tervikuta, ilma rütmita, ei saa elu ja mõtlemine olla püsivad. Puhkus on õnnelik vibratsioon.

Lucio Alberto Pinheiro dos Santosi töö rütmianalüüsist näitab, et rütmianalüüsil on psühholoogias koht nagu psühhoanalüüsilgi. Haiget hinge, eriti kui ta kannatab aja ja meeleheite valu käes, tuleb ravida rütmilise elu ja mõtlemisega, rütmilise tähelepanelikkuse ja rütmilise puhkusega. See tuleb kõigepealt vabastada võltspüsivusest ja halbadest kestvustest, ajaline korrastatus lõhkuda. Novalise, Jean-Paul Richteri ja Johann Caspar Lavateri päevil oli moes lõhkuda korrastatus hingedel, kes olid kinni jäänud sentimentaalsuse sattumuslikesse vormidesse ega suutnud seetõttu elada esteetilist ja moraalset elu. Bachelardi meelest on see liiga jäme. Ta on püüdnud oma negatiivsuse filosoofiaga edasi minna ning arvestada lõhkumisel aja enese kude. Halvad rütmid viskas ta deliiriumi, sunnitud rütmidele andis rahu ja loide rütme küttis üles. Olemise sünteese otsis ta saamise süntooniast. Kogu elule, millel on laine rahulik korrastatud liikumine, andis ta uut jõudu intellektuaalse vabaduse pehmete toonidega. Harvadel õnnehetkedel on rütmid loomulikumad, lihtsamad ja rahumeelsemad. Rütmianalüüsi sessioonid lisasid rahulikku rõõmsameelsust. See korrastatud ajaline mitmekesisus tegi puhkuse rõõmsamaks, vaimsemaks ja luulelisemaks. Rütmianalüütilised meditatsioonid tõid luulerõõmude filosoofilise vaste. Puhta mõtlemise ja puhta luule vahel on seoseid, isegi Charles Baudelaire'i vaimus vastavusi. Bachelard ei suundunud mitte ainult ühelt tähenduselt teisele, vaid ka tähenduselt hingele. Kas siis luule ei olegi ainult juhus, üksikasi, olemise kõrvalekalle? Kas see võibki olla loova evolutsiooni printsiip? Kas inimestel on luulesaatus? Kas võib olla, et inimesed on maa peal selleks, et laulda rõõmu ja valu dialektikat? Need küsimused jäävad siin vastamata.

1 Lõõgastumine ja eimiski

[muuda | muuda lähteteksti]

I

[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre Janet' järgi eeldab teadmine alati õpetamist. Pole kuigi tähtis, kas me anname oma teadmise teistele edasi, sest mõtlemine on iseenese õpetamine (L'Évolution de la memoire et de la notion de temps). Õpetamine on lõppude lõpuks korra ettepanemine eraldi tegudeks, andes kindluse, et korrastatud teod on objektiivselt või psühholoogiliselt edukad. Eeldatavalt ei mõtle me liiga palju tegudevahelistele vahemikele, kuigi me rõhutame nende olemasolu ega lase vahemikel tegusid lõhkuda. Nii võib kujutada teekonda, mis viib dogmaatiliselt teadmiselt tõestatud ja selgele teadmisele, mida teadvus on kinnitanud; selle teekonna teeb reaalne õpetamine läbi. See käib ka aja teadmise kohta. See ei saa olla vahetu ja intuitiivne, sest muidu ta oleks vaene ja algeline. Aega tuleb õpetada ning selle õpetamise tingimused moodustavad meie kogemuse üksikasjad ja ajalise psüühikanähtuse faasid. Aeg on see, mida me aja kohta teame. Janet väitiski, et kui jutt on aja teadmisest, tuleb jõuda selleni, kuidas end aja eest kaitsta ja kuidas aega kasutada. Me ei tohi rutakalt panna ajalise nähtuse arengut endas objektiivse mustri arvele. Meie ajaintuitsioon on liiga põgus ja ebamäärane, et liiga ruttu loobuda mõeldavast ja õpetatavast ajast. Kuigi Janet' vaade tundub esmapilgul kunstlik, võib selles näha filosoofilist ettevaatust. On hea mitte lubada endale rääkimist teadmisest, mis pole edasiantav. Ja esimene tunnus, mille ajapsühholoog leiab, kannab kestvuse fundamentaalse kahesuse pitserit. Aeg tundub Janet'le algusest peale kas takistuse või abina: tuleb kas end selle eest kaitsta vastavalt sellele, kas ollakse tühjas kestvuses või realiseerivas hetkes. Olemine kas kaotab või võidab ajas; teadvust kas realiseeritakse või hajutatakse selles. Sellepärast ei saa aega kogeda täielikus olevikus ega õpetada seda ühesainsas vahetus kaemuses. Kestvust ei saa õpetada ka otseselt minevikuga, kui võtta minevikku üheainsa ühtse entiteedina. Janet' järgi tuleb välja, et mälu ei saa õpetada, kui sel ole dialektilist tuge olevikus; minevikku saab ellu tagasi kutsuda ainult sidudes seda kindlalt mõne afektiivse teemaga, mis on paratamatult, peame, nagu reaalsete sündmuste puhulgi, panema oma mälu tagasi kas lootuse või rahutuse keskkonda, dialektilisse lainetusse. Ilma selle ajavabinata, afektiivsuse virvenduseta, mälu olla ei saa. Isegi minevikus, mis me usume olevat täis, panevad tagasivõtmine, jutustus ja ühised saladused tegevuseta aegade tühjuse oma kohale tagasi. Mäletades me aina segame kasutut, mõjutut aega ajaga, mis oli meile kasulik ja viljakas. Rõõmude ja kurbuste dialektika on kõige haaravam siis, kui see on kooskõlas aja dialektikaga. Siis me teame, et just aeg annab ja võtab. Me taipame järsku, et aeg võtab meilt jälle. Kadunud aja taasläbielamine tähendab omaenda surma rahutuse õppimist. René Poirier (Essai sur quelques remarques des notions d'espace et de temps) räägib, kuidas me elus järsku teadvustame eimiski ja surma katkeid, mida oleme elus kohanud: Ootus on ettekääne mineviku kogemiseks. See on petetud soov, ärritus ja jõuetustunne, kibedus hävitatud ajast. Iga hetk, mida aeg õõnestab, paneb kahetsema. Elusa mineviku ja tuleviku vahel on surnud elu ala, kus kahetsus ja parandamatusetunne on kõige tugevamad. Nii saame aega aistida, ja veel rohkem ängis ja surmamõttes. Mitte kannatuse ega mahajäetuse ängis, vaid mõõgaterataolises ängis, et mitte midagi enam ei ole, et kogu maailm on hävitatud. See lõikab nii kiiresti, et valugi pole tunda, kuid süda tunneb seda sügaval ja kahvatub, nii et kui keegi tõeliselt surmast mõtleb, siis ta kahvatub. See mõte on lühike, peaaegu salajane, terav nagu pääsukese hüüd või nagu Odysseuse vibu heli kosilaste kõrvus, andes järele ainult siis, kui oleme sellega harjunud või kui meil on suured lootused. Kui veel võib leppida sellega, et me ei ole enam meie ise, siis kuidas taluda seda, et me ei ole enam mitte midagi, kui me oleme kordki selle valu tundnud? Nii nagu hobune jääb surnud hobuse ees erutatult seisma, jääb meie hing säärase masenduse ees jõuetuks ja tõrksaks.

Õpetades kõike, mida aeg võib lõhkuda, juhivad säärased meditatsioonid määratlema aega katkestuste jadana. Ei saa enam reaalselt omistada ajale ühtlast pidevust, kui meil on olnud selline elav manitsus olemise kuhtumisest ja lakkamisest. Kahetsus möödalastud võimaluste pärast seab meid silmitsi aja kahesusega. Kui tahame kellelegi rääkida oma minevikust, õpetada talle oma isikut, segab nostalgia nende kestvuste järele, milles me ei saanud elada, sügavalt meie arusaamist ajaloost. Me tahaksime, et meil oleks jutustada tegude ja elu kontiinum. Aga meie hingele pole jäänud usaldatavat mälestust meie vanusest ega aastatega läbitud teekonna pikkusest, vaid ainult sündmustest, mis lõid meid mineviku otsustavatel hetkedel. Kui me usaldame saladuse, taanduvad kõik sündmused oma juurele hetkes. Meie isiklik ajalugu on sellepärast lihtsalt lugu meie seostamata tegudest, ja kui me seda jutustame, siis me ei arva, et annaksime sellele pidevust kestvusega, vaid põhjenditega. Meie kogemus oma minevikukestvusest põhineb reaalsetel põhjenditelgedel, ilma selle struktuurita kukuks meie kestvus kokku.

Mälu ei anna meile otsest ligipääsu isegi mitte ajalisele järgnevusele, seda peavad toetama teised korrastavad printsiibid. Mälestust minevikust ei tohi segi ajada mälestusega kestvusest. Minevikust me teame (Janet' mõttes) ülimalt seda, mida me ajas algatasime või mis ajas meiega kokku põrkas. Meil pole jälge aja dünaamikast ega aja voolamisest. Enese teadmine on enese taasleidmine nendest hajutatud isiklikest sündmustest. Meie isik põhineb rühmal otsustel, mida oleme kogenud. Tulevase kestvuse teadmisega on sama lugu. Seda saab edasi anda ainult selle põhjal, kuidas seda moodustatakse; ainult tõlkides oma impulsi tegudeks, mida me ootame, ja süstematiseeritud käitumiseks. Tulevik, millesse pilgu heidame, on lihtsalt lubatud tegude programm. Oma isiklikus tulevikus saame reaalselt mõelda ainult oma tegusid. Passiivset kogemust on võimatu rahuldavalt realiseerida. Takistusi kohtame alati reaktsioonide kaudu, mida need meis tekitavad. Tulevikku võtame alati selle positiivsetes momentides. Iga tulevikuintuitsioon on tegude lubadus, mis ei võta arvesse nende tegude kestvust, vaid piirdub aktiivsete hetkede järgnevuse kujutlemisega. Tuleviku ootamine tähendab selle mustri fikseerimist ning laiskuse, väsimuse ja jõudeaja ignoreerimist, põhjuslikkuskesete isoleerimist ja tunnistamist, et psühholoogiline põhjuslikkus käib mööda hüppeid ja piire, hüpates üle kasutute kestvuste. Asjatu on püüda vahet teha protsessi mõistmisel ja läbielamisel, sest selles, mida me nimetame aja läbielamiseks, peame alati vahet tegema sellel, mida me teame, ja sellel, mida me ei tea, sest seda fraasi kasutades me eeldame, et meil on kestvusest vahetu ja vaikiv teadmine. Ent teadmatust me läbi ei ela, nagu me ei näe pimedust. Kui psühholoog ütleb, et ta tunneb endas, kuidas aeg katkestusteta voolab, siis ta saab edasi anda ainult kahe pimeduse kokkupuutest, kahe teadvuse sümfooniast. Ei! Selleks, et viidata sisimale kogemusele, peab suutma sellest ebamäärasusest lahti saada, tuua mitmekesiseid näiteid. Sisim vaatlus näitab, et sekkub väärtusotsustus ning selgitab seda, mis on lihtsalt kogemusotsustus. Aega on võimatu teada ilma selle üle otsustamata. Just otsustustega me moodustame eri liiki käitumised ja just neid uurides saamegi tõeliselt välja töötada ajaliste nähtuste psühholoogia.

II

[muuda | muuda lähteteksti]

Kahtlemata tuleb kõigepealt kritiseerida jutu järjestust ja faktiviiteid Bergsoni tõestuses, alles siis saab asuda positiivsete psühholoogiliste uurimuste juurde ning uurida, kas bergsonism on psühholoogilist negativismi, sundi ja pidurdust piisavalt arvesse võtnud. Pärast annihilatsioonipsühholoogia põhjalikku uurimist saab püüda näidata, et annihilatsioon eeldab oma piiril eimiskit, samamoodi nagu kvalifikatsioon eeldab oma toena substantsi. Osutub, et pole midagi normaalsemat ja paratamatumat kui minna piirile ning nentida funktsioneerimise lõõgastust, puhkust, mittefunktsioneerimist, sest funktsioneerimine peab sageli lakkama. Siis osutub huvitavaks viia eituseprintsiip tagasi oma lättele ajalises reaalsuses endas. Ilmneb fundamentaalne heterogeensus elatava aktiivse loova kestvuse tuumas; selleks et aega hästi teada või kasutada, tuleb aktiveerida loomise ja lõhkumise, töö ja puhkuse rütm. Ainult jõudeolek on homogeenne; meile jääb alles ainult see, mille me tagasi vallutame, mida me taasalustame. Alati tasub seostada eri entiteetide dialektika ning fundamentaalne olemise ja mitteolemise dialektika. Filosoofia tuleb viimase juurde tagasi tuua; pole juhus, et esimesed filosoofid jõudsid selleni. Puhas mõtlemine peab algama elust keeldumisest. Esimene selge mõte on eimiski mõte.

"Loova evolutsiooni" argument taandub sellele, et pole puhtnegatiivseid tegusid ning negatiivsete sõnade tähendus sõltub positiivsetest sõnadest, mida need eitavad, tegevust ja kogemust väljendatakse alati kõigepealt positiivselt. Bachelardi järgi moonutab see sõnade täielikku vastavust, kui neid tõlgitakse tegevuse keelde. Mõiste kujundab kogemus ja seda analüüsivad teod. Sellepärast võib öelda, et sõna "tühi", mille tähendus tuleb sõna "tühjendama" tähendusest, vastab positiivsele teole. Treenitud intuitsioon teeks järelduse, et tühjus on substantsi kadumine, ilma et saaks rääkida otsesest tühjuse intuitsioonist. Puudumine oleks siis teadlikkus lahkumisest. Niisugune on Bergsoni argument. Tühjendada saab tõesti ainult seda, mis leiti olevat täis, kuid sama õige on öelda, et täita saab ainult seda, mis öeldi olevat tühi. Täisolemise selge ja rikas uurimine peab rääkima üksikasjaliselt täitmisest. Bachelardi meelest on tühjuse ja täisolemise vahel täielik vastavus. Üks pole selge ilma teiseta, ühte mõistet ei selgitata ilma teiseta. Kui keeldutakse tühjuse intuitsioonist, siis võib keelduda ka täisolemise intuitsioonist. Bergson (La Pensee et le mouvant) väitis vastu intellektuaalsete meetodite lihtsale selgusele, kuid see pole veenev. Bachelardi meelest on intuitsiooni ja aru suhe lihtsast vastandlikkusest keerulisem. Need teevad pidevat koostööd. Mõisted juurduvad ebaselgetes intuitsioonides, mida ekslikult peetakse loomulikeks ja rikasteks. Intuitsioonid on ka mõistete kokkupanemise viisis, need olemuslikult sekundaarsed intuitsioonid on selgemad, neid peetakse ekslikult kunstlikeks ja vaesteks. Teaduslikku vaimu piinab vaakumi ja tühjuse mõiste. Teadlased on lugenud nende mõistete ajalugu, nad loovad keerulise tehnika abil vaakumi, muretsedes mikrolekete pärast, nad teavad selle idee ekslikkust, sest tühjuses ainest on kiirgus. Sellepärast saavad nad hästi aru teooriast, et tühjus ühes suhtes on täisolek teises suhtes. Kuid nad pole rahul mõttega, et midagi juhtub automaatselt. Nad püüavad eemaldada nii ainet kui ka kiirgust, siis muutub nende tühjusemõiste rikkamaks, eristatumaks ning seetõttu selgemaks. Teadlased ei ütle, et nende eksperimendiideed on aprioorselt selged. Nad on sama ettevaatlikud ja kannatlikud nagu intuitsionistlikud filosoofid. Bergson ütles õigesti, et filosoofiline intuitsioon nõuab pikka kontempleerimist. Selline keeruline kontemplatsioon, mida tuleb õppida ja mida ei saa õpetada, ei ole kaugel intuitsiooni diskursiivsest meetodist. Sellepärast ongi tähtis lisada mõistete loogilisele definitsioonile nende selgitamise psühholoogia. Sellepärast saab tühjuse ja täisoleku mõiste tasakaalu viia, mitte küll lähtekohtadena, vaid kokkuvõtvate teguritena. Seesama vastavus tekib olemise ja eimiski vahel, kui püüda elada tegemise ja hävitamise dialektilist kõikumist. Kui öelda, et me teeme seda vahetu loogilise dialektika alusel, võttes olemist ja eimiskit valmis asjadena, siis saab Bergson meid kritiseerida. Kui nende mõistetega asendada kaks reaalsust, siis on tõesti asi tasakaalust väljas: kas pole ilmne, et eimiski ei saa olla asi, puhkus ei saa olla liikumine, olemine on realiseeritud väärtus, kõige püsivam asi üldse? Ent me ei lase panne end panna aprioorse valiku ette ja toome oponendid tagasi vajaduse juurde kindlaks teha ka need etapiti ja diskursiivselt. Mis õigusega võib olemise kindlaks teha ühe hoobiga teispool kogemust? Me nõuame olemise täielikku ontoloogilist diskursiivset tõestust, üksikasjalikku ontoloogilist kogemust. Me tahame katsuda nii haavu kui ka kätt. Olemise ime on sama erakordne nagu ülestõusmise ime. Me ei rahuldu märgiga, et uskuda reaalsusesse, nagu meie oponendid ei rahuldu puudumisega, et uskuda olemise hävingusse? See ontologiseeriv nõue on meie poleemika tuum. Tunnetus ongi olemuslikult poleemika.

III

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Bergson võrdleb otsustusi "see laud on valge" ja "see laud ei ole valge", siis ta ütleb, et esimene on vahetu ja määratletud, teine kaudne ja määratlemata. Teine on poleemiline ja esimese palge ees jõuetu. Bachelardi järgi on veenvad just eitavad otsustused. Tõhusad, teadvust hõivavad otsustused on eitavad. Pole tarvis korrata, et laud on valge, vaid seda avastada või lasta avastada. Kui võtta näide, kus mulje ei tekita vaidlust, ei anna psühholoogiline uurimine tulemust. Jätame kõrvale loiud harjumuslikud laisalt mäletavad jaatused. Võtame sinise daalia avastamise. Enne ma arvasin, et see pole võimalik. Avastusotsustus pole vahetum ja otsesem kui eitav otsustus. Sellele eelnes otsustus, et sinist daaliat pole olemas. Nii et jaatav otsustus ei väljenda ammu teadaolevat. See on psüühikaakt ainult juhul, kui see on vastuvaidlemist mittesalliv. Me tõestame olemist, õigemini olemise reaalset seost iseendaga; jutt käib objektiivsest ja subjektiivsest olemisest ja kogu meie põhjendist. Vaidlus käib sellepärast, et me jaatame midagi jõuliselt ning kulutame närvienergiat, oma elavat hinge ja kestvust. Mind takistatakse, mulle räägitakse vastu ja mina jaatan. Kui ma mõtlen üksi ning jaatused tunduvad mulle täielikud, rahulikud, tugevad ja fundamentaalsed, siis sellepärast, et olen saanud odava võidu võimaliku vastase üle, keda ma alati kujutlen, et isiksustada algset eitust. Galileo Galilei pomiseb "Ta liigub siiski" kaotusevimmas, lämmatatud poleemikas, reaktsioonina varasematele ametlikele eitustele. Kui kangekaelset last panna oma soovist loobuma, siis see soov tuleb pehme visa jaatusena tagasi, seda võimendab vastuseis, kütab eitus. Me jaatame ainult seda, mida on eitatus või mille eitatavus on mõeldav. Jaatav otsustus moodustub eituse udukogust. Võib-olla saaks kuidagi legitimeerida jaatava otsustuse primaadi, kuid mitte kuigi bergsonlikul moel, sest see põhineks loogilisel paratamatusel: saaks öelda, et teadmine peab saama alguse jaatustest, väljendades esmamuljeid. Kuid see tähendaks eemaldumist konkreetsest psühholoogiast, millel on tõestused. Teaduslik psühholoogia ei saa apelleerida esmamuljele, nii nagu astronoomia ei saa apelleerida 1. Moosese raamatule. Me ei mõtle esmamuljetega, ei armasta algtundlikkusega, ei soovi algtahtega. Lapsepõlve mina ja praeguse mina vahel on samasugune kaugus nagu unistuse ja tegevuse vahel. Esmamõtte imestus põhineb võib-olla kahtlusel, mis on loomulikkuse tõttu metoodiline. Tõde ilmub järsku vigade taustal, erakordsus monotoonsuse taustal, nagu kiusatus ükskõiksuse taustal ja jaatus eituste taustal. Jaatus on psühholoogiliselt reaktsioon eituste või teadmatuse vastu. Selle energia sõltub eituste arvust ja tähtsusest. Jaatus ei ole sama mis positiivne teadmine, see pole täielik ja kindel, vahetu ja algne. Bachelard ei nõustu Bergsoniga, kes tahab jaatavate ja eitavate otsustuste dialektika tasakaalust välja viia, täites mõtlemise täielike jaatavate väärtustega, vaid eelistab teha seda vastupidi, arvestades teadmise eitusväärtust. Psüühikaelu tuleb võtta aktides ja voolus, mitte hüpoteetilises ja tühises allikas. Teadmine selle moodustumise hetkel on poleemiline, ta peab kõigepealt lõhkuma. Lõhkumine on sageli täielik ja ülesehitamine ei jõua lõpule. Teadmise ainus selge positiivsus on teadlikkuses parandamise vajalikkusest, mõtte pealesundimise rõõmus. Mõjutamises, veenmises ja viisakas arutelus on samad dialektilise mõtlemise lained, kuigi aeglasemad ja leebemad. Ka siin tuleb kannatlikult visandada ähmasel taustal selgele positiivsele mõttele. Arthur Schopenhauer ütleb, et vastuvaidlemist võetakse paremini vastu, kui öelda: mina arvasin ka nii, aga... Me teeme näo, nagu nõustuksime, et vältida konflikti. See on näide pidevuskäitumisest, mis rõhutab tegelikku katkelisust. Kas mitte teesklevast jaatusest ei ilmne psühholoogilise negativismi suurim õnnestumine?

Bergsoni teesile saab vastu vaielda ka seda paradoksaalselt üldistades. Tundub, et tema ettepanek, et eimiski mõiste seletamiseks tuleb sisse tuua destruktiivne mõte, on see, mis toimub iga mõistega. Mõiste psühholoogilist tähtsust ei saa paremini määrata kui kirjeldades selle kujunemist. See kujunemine on mittenõustumiste, mitte nõustumiste lugu. Selgel mõistel peavad olema jälg kõigest, mis on sellest välja jäetud. Mõiste kujunemine algab sellest, et kustutatakse nähtuse ebamäärased varjundid, et saaks tõmmata püsivad tunnusjooned. Täpse teadmise puhul kaovad näivused, kujuneb nähtuste hierarhia ning nähtustele omistatakse reaalsuse (või mittereaalsuse) koefitsiendid. Reaalsust uuritakse eituste abil. Teatud kogemusi ignoreeritakse ning heidetakse meelega eimiski varju. Kui väidetakse vastu, et positiivsed kogemused, mis me kustutasime, jäävad siiski alles, siis vastame, et neil pole rolli meie praeguses teadmises. Sellepärast vaatame küsimust nüüd funktsionaalselt, mitte ontoloogiliselt, sest ainult nii on liigitusel jaatavateks ja eitavateks otsustusteks psühholoogiline väärtus.

IV

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõistetel on tähendus ainult otsustuste koosseisus. Seda on psühholoogia juba kaua väitnud, tuleb lihtsalt teha metafüüsilised järeldused. Jean Wahl on öelnud, et täpsuse poole liikuv vaim muudab faktid faktoriteks. Kasutu on koostada mõistete loogilist hierarhiat, mille tipus oleks seesmiselt selged liikumatud mõisted eesotsas olemise mõistega. Vahetu selgus ei täida täpsuse nõuet. Kui mõisteid rakendatakse ja nad saavad mõtlemise faktoriteks, siis nad paljunevad ja hargnevad. Täpne olemine peab andma palju tõestusi, me aktsepteerime seda mitmekülgse ja liikuva, läbiproovitud ja parandatud kvalifitseerimise järel. See, mis on, peab psühholoogiliselt saama. Olevat ei saa mõelda, sidumata sellega gnoseoloogilist saamist. Maksimaalses sünteesis peab mõte olemine olema saamise element. Püüame näidata seda funktsionaalset elementi tegevuse keskmes, tegusõna keskmes. Et mõtlemine väljendab nii reaalseid kui ka virtuaalseid tegevusi, kulmineerub see otsuse hetkel. Mõtlemine tegutsemisest ja tegevuse tegelik areng ei ole sünkroonis. Teo koondamine otsustavasse hetke moodustav selle teo ühtsuse ja absoluutsuse. Liikumine jõuab lõpule allutatud kontrollimatute mehhanismide toimel. Ajalise käitumise puhul on oluline liikumist alustada või õigemini lubada sel alata. Tegu on meie tegu selle loa tõttu. See luba, mis tegu peegeldab ja mida täielikult mõistetakse võimalikkuse teostamisena, kujuneb teost endast kergemas õhkkonnas. Teostamine on vähem läbipaistmatu kui reaalsus. Elatavast ajast kõrgemal on mõtteaeg, mis on õhulisem ja vabam, hapram ja kergemini taasalustatav. Olemise leiutused ongi selle matematiseeritid ajas, seal saabki faktist faktor. Seda aega pole õige nimetada abstraktseks, sest seal tegutsebki mõtlemine, valmistades ette olemise ilminguid. Luba tegutseda on aga paremini keskendatav kui tegu ise. Sellepärast keskendume kõigepealt tegusõnale, otsustusega väljendatud suhetele, mitte nende juurte otsimisele öeldisest või alusest. Siin arvab Bachelard Bergsoni õpetust truult järgivat. Tegusõna keskmes taandame kogu teo sellele otsustavale ühtsele aspekti, mida võib lugeda hetkeliseks võrreldes aeglase tegeliku arenguga. Siin katkestab Bachelard Bergsoni pidevuse, eelistades hetkede hierarhiat. Bachelardi meelest on keele vaimne funktsioon tegude ajalisuses, järjestatuses, keele juured ei ole asjade ruumilisuses. See on eelistuste väljendus. Vaimul on järjestamisvõime (Paul Valéry ütleb "Monsieur Teste'is": kestvuse õrn kunst, aeg, selle jaotus ja reguleerimine asjadele, mille ta on hästi valinud, et neid eriti hellitada). Meie kestvuse sidusus koosneb meie valikute sidususest ja meie eelistusi koordineerivast süsteemist. Kogu sel arengul pole tähendust, kui me ei saa sel staadiumil lahutada mõtte olemust loast tegutseda. See luba on seotud tegusõnaga jahi ja ei dialektika kaudu.








Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=La_Dialectique_de_la_durée&oldid=6186874"