Kultuuriuuringud
Kultuuriuuringud (inglise keeles cultural studies) on sotsiaal- ja humanitaarteaduste interdistsiplinaarne lähenemine, mis ühendab muu hulgas kultuuriantropoloogia, sotsioloogia, kommunikatsiooniteaduse, kirjandusteooria ja filmiteooria meetodeid.
USA ja Kanada ülikoolides on kultuuriuuringute magistri- ja doktoriõppekavad, mis hõlmavad tavaliselt antropoloogiat, psühholoogiat, kommunikatsiooniteooriat, sotsioloogiat ja meditsiiniajalugu.
Kultuuriuuringud uurivad ka kultuuri kui argipraktika tähendust. Neid tähendusi mõistetakse sotsiaalselt konstrueeritutena: need ei ole loomulikud, vaid tekivad kultuuri ajaloos. Seejuures eitatakse popkultuuri ja kõrgkultuuri vastandust ning kultuuri püütakse vaadata ideoloogilise eelarvamuseta. Kultuuriuuringud käsitlevad kultuurinähtuste seost sotsiaalstruktuuriliste tunnustega, näiteks etnos, klass, kiht, sugupool ja seksuaalne sättumus.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kultuuriuuringud said alguse Richard Hoggarti ja Raymond Williamsi töödest. Hoggart väärtustas töölisklassi popkultuuri. Williams rõhutas kultuuri ja ühiskonna seoseid.
Kultuuriuuringuid viljelesid 1960. aastatel Briti täiskasvanuõppe enamasti töölistele orienteeritud esindajad ja kirjandusteadlased, keda huvitas argikultuur, sealhulgas seoses tekkiva popkultuuriga. Nad rõhutasid Frankfurdi koolkonnale toetudes kultuurihüvesid ning Louis Althusseri ja Antonio Gramsci marksismile toetudes ka hegemoniaalsete tähendusmustrite tootmistingimusi.
Uurimistöö koondus eelkõige Birminghami Ülikooli juures tegutsenud kaasaegsete kultuuriuuringute keskusse (Centre for Contemporary Cultural Studies, CCCS), mida juhtis Stuart Hall. Teised juhtfiguurid olid Edward P. Thompson, Raymond Williams, Paul Willis, Dick Hebdige ja Angela McRobbie. Keskuse uurimisvaldkonnad ulatusid keele- ja meediauuringutest rassi ja sugupoolte analüüsini. Rõhutati etnograafilist meetodit (üksikasjalikku kvalitatiivset välitööd) ja uurimistöö kollektiivsust.
Pierre Bourdieu' ja John Fiske teadustöö tulemusena laienes uurimistegevus USA-sse ja Kanadasse, kus hakati 1980. aastatel käsitlema kultuuri tootmist ja tarbimist teoreetiliselt samaväärsetena. 1980. ja 1990. aastatel olid ülekaalus tööd, mis keskendusid kultuuri tarbimise praktikale. Erinevalt Frankfurdi koolkonna kultuurikriitikast, milles tarbijaid käsitati kultuuritööstuse petetud ja manipuleeritud massina, rõhutavad kultuuriuuringud rohkem tarbijate loovat ümberkäimist kultuuriliste objektidega. 1990. aastatel hakati uurima erinevust. McGilli Ülikoolis hakati uurima sugupoolemeditsiini.
Juba varakult mõjutasid kultuuriuuringuid Frantz Fanoni tööd.
Uuemad lähenemised püüavad muu hulgas mõista kultuuri afektide kaudu. Kultuuri uuritakse kui tootmist, mobiliseerimist ja afekti. Sellega kaasneb poliitika hegemoniaalse käsituse kriitika. Michel Foucault' eeskujul tegeldakse ka sellega, kuidas biopoliitika toodab argielu. Siia kuulub ka sport, sest spordiajakirjandus toodab pseudomaailma, mis aitab domineerivatel ühiskonnakihtidel toota hegemooniat. See seostub Tom Holerti ja Mark Terkessidise uurimustega nähtavusest ja subjektiivsusest neoliberalismis.
Kriminoloogias on CCCS-i klassikalise noorsookultuuri uurimise raames kujunenud kultuuriline kriminoloogia, mille keskmes on Jock Youngi sõnul transgressioon ja kättemaksuhimu. Kuritegevust mõistetakse argikultuurina.