Kõrgkultuur

See artikkel räägib ajaloo mõistest; sotsioloogia mõiste kohta vaata artiklit Kõrgkultuur (ühiskond)

Kõrgkultuur on ajaloos ühiskonnakorraldus, mis on oma eelkäijatest või naabritest eesrindlikum, erinedes neist järgmiste tunnuste poolest:

plaanipärane põllumajandus (kunstniisutus, ladustamine, kauplemine)
linnade olemasolu, mis kujutavad enesest kaubanduse ja valitsemise keskpunkte ning millega liitub soodus asukoht, kaubateede ristumine, sõjaline stabiilsus, organisatsiooniline ühtsus
ühiskonna poliitiline organiseeritus ja keskne valitsemine (planeerimine, hierarhiad, organiseeritud valitsemis-, õigus- ja administratiivsüsteem ning tugev sõjavägi)
tööjaotus, spetsialiseerunud sotsiaalsed klassid, palgasõdurid
kirja olemasolu, mis võimaldab kaubandust ja planeerimist
arenenud kunstisaavutused näiteks kirjanduse, muusika, kujutava kunsti, arhitektuuri valdkonnas
teaduste areng
arenenud religioosne süsteem, mis põhineb kas polü- või monoteismil
keele, kultuuri ja religiooni kaudu moodustunud ühine mõtlemine ja tunnetus
ühtne ajaarvamissüsteem

Kõrgkultuuri mõistet ajaloos analüüsib Arnold J. Toynbee oma teoses "Uurimus ajaloost" (A Study of History, London 1934–1954). Millised kultuurid on kõrgkultuurid ja millised mitte, on teadusliku arutelu objekt.

Kõrgkultuuri määratlemisel pole tingimata vajalik kõigi nende tunnuste olemasolu.