Koostööoskus

Suhtlusoskuste skeem, nn roos (ESTÜ, 2007)

Koostöö on järk-järgult arenev protsess, mille käigus kaks või enam osapoolt panustavad ühistegevusse, seejuures teineteist täiendades ja vastastikku rikastades eesmärgiga saavutada vähemalt üks jagatud eesmärk.

Koostöö mõiste

Koostöö on aktiivne ja järk-järgult arenev (mitte staatiline) protsess, mille kulgu kujundavad nii inimeste omavaheline suhtlemine kui ka dünaamilised vastastikused suhted. Koostööd tehakse ühise eesmärgi saavutamiseks. Vähemalt ühe kõigi koostöö osapoolte poolt ihaldatud eesmärgi olemasolu on koostöö seisukohalt kriitilise tähtsusega. Seejuures võib osapooltel üheaegselt olla nii jagatud kui vastanduvaid eesmärke. Koostöö jagatud eesmärgiks võib olla lahendus, toode, idee, jagatud arusaam, isiklik areng.

Koostöö tegemine on osapoolte valik ehk teadlik otsus. Mõningatel juhtudel käsitletakse koostööd kui struktuuri (strateegiline allianss), st otsustatakse luua inimeste kooslus, mille taotlus on koostöö tegemine. Koostöö struktuuri (nt meeskonna) loomine ei tähenda veel koostöö saavutamist. Koostöö saavutamiseks on vaja iga inimese otsust, koostööle orienteeritud käitumist ja sihipärast tööd. Tegemist on kompetentsiga, mille aluseks on hoiakud kaasinimeste suhtes. Koostöö on tulemuslik, kui iga osaleja annab sellesse oma panuse, kuid arvestab samal ajal ka teiste vajadusi. Erimeelsused lahendatakse ning eesmärgi saavutamiseks pingutatakse ühiselt. Kindlasti on edukalt koos töötavatel tiimidel märkimisväärne konkurentsieelis. Heas koostööõhkkonnas saavutatakse soovitud tulemused kiiremini, valitseb hea energiatase ja osalejate kõrge rahulolu nii suhete kui tegevusega. Kui sisemine otsus panustamiseks on tegemata, on raske loota, et tulemused saavutatakse hea energiataseme ja pühendumusega. Sellisel juhul tekivad kergesti arusaamatused, kahjustub usaldus partnerite vastu, väheneb ühtsustunne ja kannatab koostöö edukus.

Aspektid, mis kaasnevad koostööga

Koostöö plussid	Koostöö miinused
Toob esile sisemised ressursid	Toob välja nõrkused ja arengukohad
Aitab kaasata väliseid ressursse	Vastutus võib hajuda
Loob eeldused sünergia tekkeks	Võimalus vastuolude tekkeks
Vallandab loovuse	Mittepanustamine on taunitud

Koostöö protsess

Koostöö eesmärgi saavutamist kujundavad koostöö protsess (alustamine, teostus ja lõpetamine) ja koostöö tegevused.

Koostööks valmistumine

Koostöö planeerimisel soovitatakse koostöötegijate valimisel arvestada pigem eesmärgi saavutamiseks vajalikke eeldusi nagu oskused ja teadmised, mitte demograafilisi tunnuseid nagu sugu, vanus, rahvus. Oluline on selgitada välja inimese koostöö tegemise tahe ja soov kaaslasi abistada.

Koostöö edenemist mõjutab eestvedamise oskus, mida tuleb mõista kui võimet teisi veenda ja saada nõusse selles, mida ja kuidas teha, ning võimet hõlbustada raskustega hakkamasaamist.

Koostöö alustamise juurde kuulub osapoolte motiveerimine eesmärgi saavutamiseks ja koostöö tegijate enesekindluse tugevdamine. Selleks, et koos tegutsemine õnnestuks, on tark suhtlustavades kokku leppida. Hea on, kui selgeks on räägitud, kuidas keegi panustab, kuidas kasutatakse aega ja kuidas teavitatakse üksteist, milline on kõikidele sobiv suhtlustoon, milliseid suhtlusvahendeid kasutatakse ja kuidas tehakse otsuseid. Koostööd ette valmistades hindavad osalejad eesmärki, ülesandeid, kasutada olevaid ressursse ning teevad plaani ülesande täitmiseks. Koostöö algusetapis kujunevad välja tööülesannete ja rollide jaotus (Belbini rollid).

Koostöö tegemine

Koostöökäitumine on eelkõige kohanemiskäitumine. Koostöö edukus on seotud oskusega teha kiireid muutusi tegevuste voos. Koostööd tehes tuleb kohaneda inimestega, ülesannetega, kontekstiga (sotsiaalse keskkonnaga), koostöö dünaamikaga, eksimustega ja avastades õppida. Kohanemiskäitumise alla liigituvad veel info töötlemine ja tõlgendamine, juhtimine, mõtestamine ehk tähenduse loomine, teostamine (ülesannete lahendamine, ressursside hankimine jms), tulemuslikkuse hindamine.

Koostööd saab muuta edukamaks, kui tunnustada iga inimese individuaalset panust ühises saavutuses, tuua esile positiivne vastastikune sõltuvus ja ära märkida väikeseid võite. Teiselt poolt kuulub koostöö protsessi edukuse juurde oskus aktsepteerida kriitikat. Koostöö tegemise vältel tuleb tegeleda ka suhete ja inimeste emotsioonide juhtimisega. Koostöö tugevnemise protsessis võivad inimesed võtta endale rolliüleseid ülesandeid nagu nt kaaslaste sünnipäevade meelespidamine, emotsionaalse toe pakkumine, kaaslasele tema individuaalse ülesande lahendamisel abi pakkumine.

Koostöö eesmärgi saavutamine ja protsessi lõpetamine

Koostöö protsessi lõpetamise juurde kuulub eesmärgi saavutamise mõtestamine (analüüs, kuhu välja jõuti), ühispanuse ja individuaalse panuse mõtestamine. Koostööd lõpetades on oluline tagasi vaadata omavahelistele suhetele koostöö protsessis ja mõelda, kuidas omavaheline suhtlemine ning ühine töö sujus. Täpsemalt tasub vaadata, kuidas omavahel kokku kõlati, kuidas raskustest välja tuldi, kuidas kriitikat taluti, kuidas üksteisele tuge pakuti. Koostöö lõpetamise protsessis antakse ja saadakse tagasi- ning edasisidet, samuti tuuakse välja isiklikud arengukohad. Koostöö lõpuetappi kuulub tähistamine ja tunnustamine, sh koostöö eest tänamine ja saavutuste tähistamine. Koostööle ja tulemustele tagasi mõeldes ning neid analüüsides kujuneb arusaam, kas samas koosseisus on ka edaspidine ühistegevus võimalik. On hea, kui senises koostöös osalenud ütlevad selgelt välja oma edasise koostöö soovi või ka selle, et tulevikus koostöövõimalusi enam kaaluda ei tasu.

Vastastikususe teke koostöö protsessis

Koostöö puhul rõhutatakse vastastikust andmist ja saamist (retsiprooksust), sest koostöö ei ole ühesuunaline protsess. Koostöö protsessis inimene annab omalt poolt tööpanuse ja saab enese jaoks väärtuslikku teistelt tagasi (uued teadmised, oskused, suhted). Koostööd iseloomustavad vastastikune sõltuvus (tunne, et mul on teisi vaja, et eesmärki saavutada) ja üksteise täiendamine. Iga koostööd tegeva osapoole panus ei pruugi seejuures olla võrdne, kuid koostöö on tulemuslik siis, kui kõik koostöö tegijad panustavad oma võimete piires eesmärgi saavutamisse ja teevad seda kooskõlas teiste osapoolte tegevusega. Juhul, kui üks osapool dikteerib või kontrollib, on tegemist pigem töö delegeerimise või sundimisega. Koostöö protsessis tekib vastastikune seotus.

Koostöökäitumine

Koostöökäitumise alla liigitatakse kuus oskuste gruppi. Nendeks on kohanemine, lisarolli võtmine, informatsiooni töötlemine, eestvedamine, tähenduse loomine ja teostamine koos lõpuleviimisega. Kohanemiskäitumine hõlmab võimet tulla toime dünaamilises, kompleksses ja ebakindlas olukorras. Infotöötlemine sisaldab oskust koostööprotsessis tajuda, mõtestada, salvestada, läbi töötada ja edastada infot. Tähenduse loomine eeldab oskus koostööd tehes infot edastada, ühiselt läbi arutada ja interpreteerida. Teostamise võime väljendub suutlikkuses ülesandele keskenduda ja teha see lõpuni. Lisarolli võtmine tähendab koostööprotsessis teiste aitamist ja puuduste ilmnemisel enesearenguga tegelemist. Eestvedamine väljendub kahes põhitegevuses, milleks on teiste mõjutamine ja nende nõusoleku saamine ning tegevuste koordineerimine ülesannete lõpunitegemiseks. Koostöökäitumise juurde kuulub konfliktide juhtimise oskus, julgustamine ja motiveerimine.

Vaata ka

• Suhtlusoskused
• Mittesõnalised suhtlusvahendid
• Kontaktioskus
• Kuulamine
• Selge eneseväljendamine
• Kehtestav käitumine
• Võidan-võidad mõtteviis
• Mõjutamine suhtlemisel
• Veenmine
• Konflikti reguleerimine

Lisalugemist

• Driskell, J. E., Salas, E. (2018). Foundations of Teamwork and Collaboratin. American Psychologist, 73, nr 4, lk 334-348.
• Bond-Barnard, T. J., Fletcher, L., Steyn, H. (2018). Linking trust and collaboration in project teams to project management success. International Journal of Managing Projects in Business, 11, nr 2, lk 432-457. https://doi.org/10.1108/IJMPB-06-2017-0068

• Mathieu, J. E., Hollenbeck, J. R., van Knippenberg, D., & Ilgen, D. R. (2017). A century of work teams in the Journal of Applied Psychology. Journal of Applied Psychology, 102, lk 452–467. http://dx.doi.org/10 .1037/apl0000128
• Salas, E., Tannenbaum, S. I., Kozlowski, S. W., Miller, C. A., Mathieu, J. E., & Vessey, W. B. (2015). Teams in space exploration: A new frontier for the science of team effectiveness. Current Directions in Psychological Science, 24, lk 200 –207. http://dx.doi.org/10.1177/ 0963721414566448
• Kahane, A. (2017). Stretch collaboration: how to work with people you don’t agree with or like or trust. Strategy and Leadership, 45, 2, lk 42-45. https://doi.org/10.1108/SL-02-2017-0013