Mine sisu juurde

Kohtueelne kriminaalmenetlus

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Kohtueelne kriminaalmenetlus on protsess, kus lahendatakse küsimus, kas kriminaalmenetlust jätkata ja koostada süüdistusakt või lõpetada see otstarbekuse kaalutlusel. Samuti otsustatakse, kas menetlust tuleks jätkata üldkorras või kasutada lihtmenetluse vormi. Lihtmenetluse vorme on neli: kokkuleppemenetlus, lühimenetlus, käskmenetlus või kiirmenetlus.[1]

Üldtingimused kohtueelses kriminaalmenetluses

[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtueelse menetluse eesmärk on koguda tõendusteavet ning luua muud tingimused kohtumenetluseks.[2] Seega kogutakse kohtueelse menetluse käigus tõendusteavet ja selgitatakse välja, kas kuriteo asjaolusid on võimalik kohtulikul arutamisel tõendada või mitte. Kohtueelses menetlusstaadiumis luuakse ka süüdistusakti koostamise alus.[1]

Eesti Vabariigis on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse kord ning kriminaalasjas tehtud lahendi täitmisele pööramise kord. [3]

Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust siis, kui on ilmnenud kuriteotunnused ehk on tõusetunud kuriteokahtlus. Kuriteokahtlused on kõige raskemate õigusrikkumiste kahtlused, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel: algul kohtueelses menetluses ja vajaduse korral lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses. Ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt põhiseadusest mõistab õigust ainult kohus.[4]

Kriminaalmenetluse alustamata jätmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kriminaalmenetluse seadustiku järgi kriminaalmenetlust ei alustata, kui selleks puudub alus, kuriteo aegumistähtaeg on möödunud, amnestiaakt välistab karistuse kohaldamise, kahtlustatav või süüdistatav on surnud, samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kriminaalmenetlust jätkatakse, kui seda rehabiliteerimise eesmärgil taotleb kahtlustata, süüdistatav või surnud kahtlustatava või süüdistatava esindaja.[5]

Kohtueelse menetluse pädevaks läbiviijaks on prokuratuur, kelle ülesanne on tagada menetluse seaduslikkus ning tulemuslikkus. Seejuures on oluline prokuröri ja kohtueelse menetleja kohustus selgitada välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud.[1] Prokuratuuri pädevusalad on loetletud KrMS § 211 lõikes 1.

Prokuratuur ja uurimisasutused võivad menetluse vaba kujundamise põhimõtte raames kasutada kõiki seaduses lubatavaid toiminguid, kuid need peavad olema kriminaalmenetluse eesmärgi täitmiseks kohased ja vajalikud. Prokuratuur ja uurimisasutus peavad menetlustoimingu järjekorra kindlaks määramisel lähtuma uurimiseesmärgist ning menetlustaktikalistest kaalutlustest.[1] Mõningate menetlustoimingute tegemiseks on vajalik ka eeluurimiskohtuniku määrus, mida prokuratuur peab ise taotlema,[6] näiteks posti- või telegraafisaadetise läbivaatuseks.[7]

Kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle otsustab prokuratuur.[8] Kohtueelse menetluse andmeid ei ole lubatud avaldada, kui need:

  1. soodustavad ülemäära kuritegevust;
  2. raskendavad kuriteo avastamist;
  3. kahjustavad Eesti Vabariigi huve;
  4. kahjustavad kriminaalmenetluse huve;
  5. seavad ohtu ärisaladuse või kahjustavad juriidilise isiku tegevust;
  6. kahjustavad andmesubjekti või kolmandate isiku õigusi, eriti eriliiki isikuandmete avaldamise puhul.[9]

Avaldamine peab olema kooskõlas ka teistest seadustest tulenevate nõuetega.[6]

Üldtingimused hõlmavad ka kohustust järgida uurimisasutuse ja prokuratuuri määruseid ja nõudeid. Need on kohustuslikud kõigile ning neid täidetakse kogu Eesti Vabariigi territooriumil.[10] Kohustuse täitmata jätmisel on eeluurimiskohtunikul õigus prokuratuuri taotlusel isikut trahvida kohtumääruse alusel. Kahtlustavat ja süüdistatavat aga ei trahvita.[11]

Kriminaalmenetluse eelstaadiumis on ette nähtud võimalus kriminaalasjad ühendada ja eraldada.[12] Ühiseks menetluseks võib ühendada mitu kriminaalasja, kui isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises.[13] Samuti võib ühiseks menetluseks ühendada situatsioonid, kus kahtlustatakse või süüdistatakse ühte isikut mitme kuriteo toimepanemises või kuriteo varem mittelubatud varjamises või kuriteost mitteteatamise korral.[14] Eraldamine võib kõne alla tulla juhul, kui alaealist kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises koos täisealisega, kui seda nõuavad alaealise huvid.[15] Lisaks on kriminaalasjade eraldamiseks või ühendamiseks vajalik uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu määrus.[16]

Uurimistoimingud

[muuda | muuda lähteteksti]

Kriminaalmenetluse seadustikus on sätestatud seitse uurimistoimingute liiki:

  1. ülekuulamine;
  2. vastastamine;
  3. ütluste seostamine olustikuga;
  4. vaatlus, mille alaliigid on sündmuskoha vaatlus, laiba vaatlus, dokumendi, muu objekti või asitõendi vaatlus, isiku läbivaatus, posti- või telegraafisaadetise läbivaatus;
  5. äratundmiseks esitamine;
  6. läbiotsimine;
  7. uurimiseksperiment.[12]

Kõigi uurimistoimingute liikide läbiviimise puhul tuleb kindlasti järgida ka §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi. Lõpptulemusena valmib uurimistoimingu protokoll, kus on kirjas tingimused, käik ja tulemused.[12]

Ülekuulamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnistaja ülekuulamine toimub kahes etapis. Esmalt toimub isikuandmete tuvastamine ning samuti selgitatakse tunnistajale tema õigusi ja kohustusi ning hoiatatakse tunnistajat. Teine etapp reguleerib ülekuulamist tõendamiseseme asjaolude kohta. Üldtingimustena peab tunnistajaid üle kuulama ükshaaval ning tunnistusi ei tohi üle kuulata kahtlustatava või kannatanu juuresolekul, et vältida ülekuulatavate isikute ütluste sisulist kooskõlastamist.[17]

Esimeses etapis alustatakse tunnistaja isikuandmete tuvastamisest. Ülekuulamisprotokolli kantakse esimesena tunnistaja nimi, isikukood või selle puudumisel sünniaeg, kodakondsus, haridus, elu- ja töökoht või õppeasutuse nimetus. See on vajalik selleks, et välistada isikute äravahetamist. Samuti on võimalik isikuandmete olemasolul teha järelepärimisi tunnistaja kohta ja luua alus tunnistaja usutavuse hindamiseks. Ka ütluste andmisest loobumisel peab tunnistaja oma isikuandmed siiski avaldama.[18] Isikuandmete tuvastamise järel tuleb kontrollida, mis laadi suhted on ülekuulataval kannatanu või kahtlustatavaga.[19] See on tarvilik, et teha KrMS § 71 lg 1 alusel kindlaks, kas tunnistajal on õigus keelduda isiklikel põhjustel ütluste andmisest. Samuti tuleb avada suhete sisuline külg, et tuvastada tunnistaja suhtumine kahtlustavasse või kannatanusse.[18]

Esimene etapp jätkub tunnistajale tema õiguste selgitamise ja tema hoiatamisega. Õiguste selgitamisel tunnistajale avaldab menetleja tunnistajale suuliselt menetlusõiguse sätted ning avab nende mõtte. See peab toimuma nii, et tunnistaja asjakohaste õiguste mõttest ka päriselt aru saab, kuid samas ei tohi ka selgitamise ulatuse ja põhjalikkusega liiale minna.[20] Tunnistaja hoiatamist reguleerib KrMS § 68 lg 2, mille kohaselt hoiatatakse vähemalt neljateistaastast tunnistajat ütluse andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest ja teadvalt vale ütluse andmise eest. Vajaduse korral peab tunnistajale ka selgitama, et sihilikku vaikimist käsitatakse ütluse andmisest keeldumisena.[21] Alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused on sätestatud KrMS-i §-s 70.

Pärast esimese etapi toiminguid algab teine etapp, kus kuulatakse tunnistaja üle tõendamiseseme asjaolude kohta. Teise etapi eesmärk on saada tõendamiseseme kohta võimalikult palju teavet ütluste vormis ning fikseerida saadud teave selliselt, et seda oleks võimalik kasutada kriminaalmenetluses.[22] Ütluse esemeks ei saa lugeda õiguslikke arvamusi, väärtushinnanguid, arvamusi, järeldusi, prognoose või oletusi. Tunnistaja ei saa anda ütlusi seisundi kohta, mis ei ole tema jaoks tajutav.[23]

Asjaolude ülekuulamine on jaotatud vabaks jutustuseks ja küsitluseks. Vaba jutustamine aitab saada laiema ülevaate ning võimaldab ülekuulajal esitada küsimusi, mille kohta ta ise küsimusi esitada ei oleks osanud. Küsitluse eesmärk peale vaba jutustust on vabade lünkade täitmine, andmete täpsustamine ning vaba jutustuse kontrollimine.[24] Suunavate küsimuste esitamine ülekuulamisel on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku § 68 lg-s 4. Tavapäraselt ülekuulamisel suunavaid küsimusi esitada ei tohi, kuid lõige 4 toob erandid, millistel juhtudel suunavad küsimused on lubatud.[25] Küsitlemisetapi lõpus peaks toimuma ka vastuolude selgitamine.[26]

Vastastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastastamine on uurimistoiming, kus esitatakse kahele varem ülekuulatud isikule järjestikku küsimusi asjaolu kohta, milles ilmneb vastuolu, ning samuti tehakse kindlaks vastastatavate omavahelised suhted.[27] Eesmärk on välja selgitada ütlustes tekkinud vastuolude põhjused ning need kõrvaldada. Vastastamine on ülekuulamise eriliik ning see on lubatud vaid siis, kui ütlustes tekkinud vastuolu ei ole võimalik muudmoodi kõrvaldada. Muude viiside näol tuleb kõne alla kordusülekuulamine.[28]

Ütluste seostamine olustikuga

[muuda | muuda lähteteksti]

Ütluste seostamine olustikuga on uurimistoiming, kus tehakse ülekuulatud kahtlustatavale, süüdistatavale, tunnistajale või kannatanule ettepanek selgitada ja täpsustada kuriteosündmusse puutuvaid asjaolusid kohapeal ja seostada ütlused sündmuskoha olustikuga.[29] Selle uurimistoimingu puhul on tähtsad kaks aspekti: isik peab olema varem ülekuulatud ning mitme isiku ütlused tuleb olustikuga seostada eraldi.[30]

Vajadus ütluste seostamiseks olustikuga võib tekkida neljal juhul:

  1. kui kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu või tunnistaja ütlused kuriteosündmuste asjaolude kohta jäävad sündmuskoha olustiku mittetundmisel ebaselgeks;
  2. kui menetleja arvab, et ülekuulamisel on antud teadlikult valesid ütluseid;
  3. kui on vaja koguda täiendavaid andmeid, et tõendada isiku osalemist sündmuses;
  4. kui on vaja koguda täiendavaid andmeid kuriteost iga osavõtja käitumise ning tema osa kohta kuriteo toimepanemisel.[30]

Vaatlus ja selle alaliigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaatluse eesmärk on kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid koguda, kuriteojälgi avastada ja asitõenditena kasutatavaid objekte kõrvaldada.[31] Vaatlusobjektideks võivad olla sündmuskoht, laip, dokument, muu objekt või asitõend ja posti- või telegraafisaadetis.[32]

Sündmuskoha vaatlus viiakse läbi kuriteo toimepanemise kohas või kuriteo toimepanemisega seotud kohas.[33] Kuritegude, näiteks mõrva, liiklusõnnetuste või sissemurdmise korral on sündmuskoht kriminalistikaliselt seisukohalt väga tähtis. Vähem tähtsad on näiteks ametialased kuriteod ja narkokuriteod.[34] Kui sündmuskohal on laip, siis viiakse läbi ka laiba vaatlus.[35]

Sündmuskohta tuleb säilitada vaatluse jaoks võimalikult algses seisundis, tagades selle kaitse. Kaitse tagamiseks tuleb sündmuskoht õigeks ajaks ja ulatuslikult isoleerida ning takistada õigustamatut sisenemist sündmuskohale.[34] Takistamine toimub spetsiaalsete kindlustamisjõudude või ka tehniliste abivahendite abil. Tehniliseks abivahendiks võib olla näiteks värviliselt silmatorkav markeerimispael. Eriline kaitse on vajalik jälgedele ja esemetele, mis võivad olla ohustatud ilmastikumõju või muude mõjutegurite kaudu. See võib toimuda näiteks fotograafilise kindlustamise abil.[36]

Dokumendi või muu objekti vaatluse eesmärk on välja selgitada kuriteojäljed ja muud tunnused, mis on vajalikud kriminaalasja lahendamiseks ning on aluseks objekti kasutamisel asitõendina.[37] Lisauurimise vajadusel viiakse läbi asitõendi vaatlus.[38]

Isiku läbivaatusel selgitatakse välja järgmised asjaolud:

  1. kas isiku kehal, riietel või jalanõudel on kuriteojälgi, mis on aluseks tema kahtlustatavaks tunnistamisele;
  2. tervisekahjustuse laad, vigastuse paiknemine ja muud vigastuse tunnused;
  3. kahtlustatava, kannatanu või tunnistaja kehalised iseärasused või eritunnused, mida on vaja talletada kriminaalasja lahendamiseks;
  4. kas isiku juures või tema kehasse on peidetud asitõendina kasutatavaid asju;
  5. muud kriminaalasja tõendamiseseme asjaolud.[39]

Samuti on isiku läbivaatusel lubatud võtta isikult proove ja ekspertiisimaterjali.[40] Kahtlustataval ei lasu aktiivse kaasatöötamise kohustust, kuid ta peab neid toiminguid taluma.[41]

Posti- või telegraafisaadetise läbivaatuse eesmärk on tõendamiseseme asjaolude kohta vaatlusandmeid koguda ja posti- või telekommunikatsiooniteenuse osutajalt kriminaalmenetluses asitõendina kasutatav saadetis ära võtta.[42] Kuna igal inimesel on Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt tagatud sõnumite saladus, on vaja taotleda kohtu luba, et sellist uurimistoimingut kuriteo tõkestamiseks või tõe väljaselgitamiseks kasutada.[43]

Äratundmiseks esitamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Äratundmiseks esitamine on uurimistoiming, kus vajaduse korral võib menetleja äratundmiseks esitada kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või tunnistajale isiku, asja või muu objekti.[44] Kui tunnistajal või kannatanul ei ole õigust keelduda ütluste andmisest, on ta siiski kohustatud äratundmiseks esitamisel kaasa töötama. Isik, kes on äratundmiseks esitatud, peab end aga vaadelda laskma ka siis, kui ta on keeldunud ütluste andmisest, ning on kohustatud seda taluma.[45]

Äratundmiseks esitatakse isik, asi või muu objekt koos vähemalt kahe sellega sarnase objektiga, mida nimetatakse valikäratundmiseks. Selle puhul peab äratundja mitme objekti hulgast identifitseerima, keda või mida ta tajus. Äratundmiseks esitamine jaguneb kaheks: avalikuks ja varjatud valikäratundmiseks. Avalik valikäratundmisel esitamine tähendab seda, et äratundja on äratundmiseks esitamisele kuuluvatele osalejatele nähtav. Varjatud valikäratundmine tähendab seda, et osalejad on küll äratundmiseks esitamisest teadlikud, kuid äratundja ei ole neile nähtav. Varjatud äratundmist on soovitatav kasutada, kui äratundja ei tohi olla kahtlustatavale teada või kui otsene konfrontatsioon ei ole soovitatav.[46]

Äratundmiseks on võimalik veel esitada foto, helisalvestis, asi, loom või laip. Foto äratundmiseks esitamise vajadus tekib siis, kui valikäratundmine on võimatu või oluliselt raskendatud. Fotode järgi identifitseerimise võimalused on aga üsna piiratud, sest fotod on tehtud konkreetsest kaamera nurgast. Üldiselt tuleb lähtuda samadest põhimõtetest nagu valikäratundmiseks esitamisel. See viiakse läbi samuti valikesitamise vormis. Kui äratundja tunneb ära foto järgi isiku või eseme, siis ei ole enam põhjust objekti enda esitamiseks valikäratundmise jaoks.[47]

Helisalvestise järgi äratundmiseks esitamise vajadus esineb kuriteosituatsioonides, kus toimub kõnekontakt kannatanu ja kurjategija vahel ning kurjategija on maskeeritud ja ei jäta jälgi või jätab vähe teisi jälgi. Sellisteks kuriteosituatsioonideks on näiteks seksuaalkuriteod ja röövimine. See uurimistoiming on aga teostatav ainult kahtlustava nõusolekul, kuna tal puudub kohustus rääkimise kaudu kriminaalmenetluses aktiivselt osaleda.[48] Ka helisalvestise puhul kehtib valikäratundmise põhimõte – isikule esitatakse mitu häält.[49]

Asja äratundmiseks esitamine on oluline näiteks esemete äratundmiseks, mis on kuriteo seisukohalt tähtsad. Esemetena käsitletakse kuriteoriista või kasutatud abivahendit. Looma äratundmiseks esitamisel esitatakse äratundmiseks esitatav loom koos vähemalt kahe sarnase loomaga.[50] Kõigist teistest erinev on aga laiba esitamine isiku äratundmiseks, sest sellisel puhul objektikogumit ei moodustata.[51] Laiba äratundmiseks esitamise eesmärk on identifitseerida tundmatu laip.[52]

Läbiotsimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Läbiotsimise eesmärke on mitu:

  • hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatava või konfiskeeritava objekti leidmine;
  • kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi leidmine;
  • laiba leidmine;
  • tagaotsitava tabamine või kriminaalmenetluses arestitava vara tuvastamine.[53]

Peale eespool nimetatud läbiotsimise kohtade võib läbi otsida ka isiku, kuid seda ainult siis, kui isik on kahtlustatavana kinni peetud või vahistatud. Samuti võib läbiotsimise teostada ka isikule, kelle kohta on alust arvata, et ta varjab otsitavat objekti.[54]

Läbiotsimisel peaks lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest ehk see peab olema kohases suhtes oletatava kuriteo raskuse ja kahtlustuse tugevusega.[55] Vajalik on ka läbiotsimismäärus, mille andmise üle otsustab prokuratuur või kohus.[56] Prokuratuuri määruse alusel ei tohi aga läbiotsimist toimetada notari- või advokaadibüroos ega ka ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures.[57] Läbiotsimismääruses peab kajastuma kolm aspekti: otsitav objekt, põhjendus läbiotsimiseks ning koht, kus läbiotsimist teostatakse.[58] Läbiotsimismäärus sisaldab ka luba otsitavate esemete konfiskeerimiseks. Konfiskeerida võib ka juhuslikke esemeid, mis viitavad teisele kuriteole ning ei ole seotud käimasoleva uurimisega. Läbiotsimist ei tohi aga kasutada juhuslike objektide süstemaatiliseks otsimiseks, mis ei ole hõlmatud läbiotsimismäärusega.[59]

Kui läbiotsimise eesmärk on saavutatud või otsitav tõendusvahend antakse välja vabatahtlikult, siis tuleb läbiotsimine lõpetada. Läbiotsimismäärusega on lubatud ainult ühekordne, terviklik läbiotsimine, mis viiakse läbi ühtejärge, ning uue läbiotsimise jaoks tuleb taotleda uus määrus.[59] Kui läbiotsimine on lõppenud, antakse läbiotsimise protokolli koopia toimingule allutatud isikule või muu organi esindajale, kes on menetlustoimingus osalenud.[60]

Uurimiseksperiment

[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimiseksperiment on toiming, mille eesmärk on katseliselt välja selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud või toiming esinesid kuriteosündmuse ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda.[61] Esinemise võimalikkuse selgitamiseks võidakse uurimiseksperimenti kasutada väga mitmel moel. Näiteks selleks, et välja selgitada konkreetse isiku mingi tegevuse võimalikkus. Samuti võib selline toiming aidata välja selgitada nähtusi, mis mõjutasid uuritava sündmuse käiku. Näiteks, kas on võimalik, et veevool kandis paadi sinna, kust see uurimise käigus leiti. Tajumise võimalikkuse välja selgitamise eesmärk on kontrollida nähtavuse ja kuuldavuse võimalikkust. Näiteks, kas teatud vahemaa kauguselt on võimalik näha või kuulda.[60]

Uurimiseksperimenti on lubatud kaasata kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu või tunnistaja, kui tema abi vajatakse sündmuse olustiku taastamiseks; uurimiseksperimendi tulemused annavad võimaluse kontrollida tema ütlusi; katsete tulemused on sõltuvussuhtes selles osalenud isiku omadustest, võimetest või oskustest.[62] Eeltoodud isikuid ei saa sunniviisiliselt kohustada uurimiseksperimendist osa võtma. Sellisel juhul võib aga isiku asendada, kuid mitte siis, kui uurimiseksperimendi abil soovitakse saada andmeid isiku võimete või oskuste kohta, mida kuriteo toimepanemisel kasutati.[63] Keerukamatesse uurimiseksperimentidesse kaasatakse vajadusel spetsialiste, kes aitavad katseid ette valmistada, läbi viia ning täpselt deponeerida eksperimendi tingimused, käigu ja tulemused.[64]

Enne uurimiseksperimenti tuleb kindlalt määratleda iga osaleja roll ning tema tegevuse sisu. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et katsed toimuksid võimalikult lähedastel tingimustel, milles toimus kontrollitav sündmus, sest muidu ei anna eksperiment vajalikke tulemusi.[64]

Vajaduse korral sätestab kriminaalmenetluse seadustik ka asitõendi kasutamise uurimiseksperimendis. Asitõendit on lubatud kasutada kahel juhul: kui selle asendamine võib mõjutada uurimistoimingu tulemusi, kuid sellisel juhul peab olema välistatud asitõendi hävimine, ning kui asitõendit ei ole vaja äratundmiseks esitada isikule, kes osaleb uurimiseksperimendis.[65]

Tõendamine kohtueelses kriminaalmenetluses

[muuda | muuda lähteteksti]

Tõendamise mõiste

[muuda | muuda lähteteksti]

Tõendamisest võib rääkida nii laias kui ka kitsamas tähenduses. Kitsamas tähenduses on tõendamine protsess, kus eeluurimisel kogutakse teavet riikliku sunnijõuga tagatud kohtueelse menetlemise volitusi omava isiku poolt karistusseadustikus kirjeldatud kuriteokoosseisulise teo toimepaneku kohta ning toimepanija kohta karistusseadustikus ja kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud korras eesmärgiga aidata kaasa õiguskorra taastamisele ja karistusõiguse rakendumisele ühiskonnas. Tõendusteavet kogutakse kuriteokoosseisulise teo toime pannud isiku kohta sellises mahus, mis on vajalik isiku õiguslikke tagajärgi toova otsuse langetamiseks.[66]

Tõendamisele laiemas tähenduses lisanduvad peale tõendamise kitsa tähenduse olemuse ka tegevused, mis on iseloomulikud ühe kriminaalasja kohtueelsele menetlemisele kui tervikprotsessile.

Need tegevused on:

  1. Asjaajamistoimingud, mis on seotud eeluurimise järelevalve ning aruandlusega, et kindlustada ja abistada menetlust ning tagada menetlustoimingute seaduslikkus. Nende toimingute alla kuuluvad ka menetluse tagamisele ja igakülgsusele suunatud tegevused. Näiteks on asjaajamistoiminguteks kutsete saatmine tunnistajatele, isikute asukoha kindlakstegemine, meedia vahendusel avalikkuse poole pöördumine tunnistajate leidmiseks.
  2. Kaitseõiguse tagamisega seonduvad toimingud, näiteks kahtlustatava lähedaste teavitamine tema kinnipidamisest.
  3. Menetlusosaliste ja kõigi teiste menetluse huvidele allutatud isikute õiguste ning seaduslike huvide tagamine. Sellised toimingud puudutavad isikute elukorraldusliku külge. Menetleja peab võimaldama menetlusele allutatud isikutele normaalset elutegevust, korraldama selle tagamist või hüvitama häirimist, kui see on tingitud menetlusest. Samuti käib siia alla isiku terviseprobleemidele reageerimine menetleja poolt, kui näiteks vahialune põeb mingisugust haigust (astma, diabeet).
  4. Menetletava teema või selle üksikute osade tundmaõppimine. Menetleja peab selleks, et anda toimunud sündmuste sisu kohta karistusõiguslikku hinnangut saavutama täieliku ja selge arusaamise elulistest asjaoludest, mis leidsid aset menetletaval sündmustikul.
  5. Lahenduste mõtteline otsimine ja otsingutegevuste määratlemine. Menetleja peab suutma teha loogilisi oletusi kuriteo toimepanemise mehhanismi ning võimaliku toimepanija isiku kohta. Samuti on menetleja ülesanne kavandada püstitatud variantide kontrollimine. Näiteks viia läbi ekspertiis või kellegi täiendav ülekuulamine.
  6. Menetluse plaanimine ning menetlustoimingute ettevalmistamine. Plaanimise käigus peab menetleja mõtlema, milliseid toiminguid ja millal läbi viia, mis eesmärgil, kelle või mille suhtes jne.
  7. Tõendite hindamine ja menetlusotsuste kujundamine hõlmab kohtueelse menetluse kokkuvõtte koostamist.
  8. Muud tegevused, mis võivad esineda või mitte esineda. Näiteks kui menetleja peale esitatakse kaebus, siis kaasneb sellega selgituste nõudmine ning arupärimine menetleja suhtes.[67]

Tõendite mõiste, liigid ja kogumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tõendi mõiste on defineeritud kriminaalmenetluse seadustikus järgmiselt: „Tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus.”[68] Selleks, et avada tõendi olemust ning tunnuseid, tuleb vaadata tõenditele kehtestatud nõudeid. Need nõudeid ei ole sätestatud ainult kriminaalmenetluse seadustikus, vaid ka teistes kriminaalmenetlusõiguse allikates, nagu Eesti Vabariigi põhiseaduses, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ja normides, muudes asjakohastes õigusaktides ja Riigikohtu lahendites, kus käsitletakse küsimusi, mida ei ole lahendatud muudes eeltoodud allikates.[69]

Tõenditele seatud nõuded jagunevad kolmeks: tõendi sisule ja vormile esitatavad nõuded ning tõendite kogumise tingimused. Ainult nende kolme tingimuse täitmisel saab kogutud teavet nimetada tõendiks.[70] Tõendi sisuks peab olema tõendusteave ehk kriminaalmenetluses olulisi asjaolusid tuvastav informatsioon. Tõendi sisu kõneleb millestki, ilma milleta pole võimalik järeldada näiteks seda, kas karistatav tegu üldse leidis aset või mitte. Sisuks olevad andmed peavad andma seega teadmised, mis on olulised kriminaalasjas õigete otsuste tegemiseks, et süüdlane saaks vastutusele võetud ja süütu inimene ei saaks represseeritud.[70]

Tõendi vormistamise reeglid sõltuvad konkreetsest tõendist, sest kogutavad andmed on oma iseloomult ja saadavuse viisilt erinevad ning vormistamisel tuleb lähtuda iga andmete liigi puhul peale üldiste tõendi vormile esitatavatele nõuetele ka konkreetseid kehtestatud nõudeid.[71] Tõendi kogumise tingimused on kehtestatud tõendite hindajates kindlustunde loomiseks, et tõendi sisu on aus ning vormistatud objektiivselt – erapooletu menetleja poolt.[72] Tõendite kogumise üldised tingimused on, et tõendite kogumise viis ei riivaks kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohustaks tema elu või tervist ega tekitaks põhjendamatult varalist kahju. Tõendeid ei tohi koguda isikut piinates või muul viisil vägivalda kasutades, isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid rakendades ega inimväärikust alandavaid viise tarvitades.[73]

Tõendite liigid ja tõendamistoimingud on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatükis.[74]

Kohtueelse menetluse lõpuleviimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist nõuab uurimisasutus Maksu- ja Tolliametilt, tööandjalt, muult isikult või asutuselt kahtlustatava või süüdistatava keskmise päevasissetuleku arvutamise jaoks vajalikud andmed.[75] See on vajalik juhul, kui isikut süüdistatakse või kahtlustatakse kuriteos, mille eest võib määrata varalise karistuse või kohaldada konfiskeerimist.[76]

Uurimisasutuse ametnik koostab kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja lisab selle kriminaaltoimikusse, kui ta on veendunud, et kriminaalasjas vajalikud tõendid on kogutud. Kriminaaltoimiku materjal tuleb süstematiseerida, lehed nummerdada ning lisada sellele ka asitõendid, salvestised ja anonüümse tunnistaja isikuandmed. Kohtueelse menetluse kokkuvõte edastatakse prokuratuurile pitseeritud ümbrikuga paberil ning ka elektrooniliselt.[77]

Kriminaaltoimiku saanud prokuratuur tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, vajaduse korral kohustab uurimisasutust lisatoimingute läbi viimiseks või lõpetab kriminaalmenetluse.[78] Olukorras, kus prokuratuur tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, esitab ta kriminaaltoimiku koopia kaitsjale tutvumiseks. Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus tutvuda kriminaaltoimikuga üksnes kaitsja vahendusel.[79] Kannatanu või tsiviilkostja saab kriminaaltoimikuga tutvuda tema enda taotlusel prokuratuurile.[80]

Kohtueelse menetluse lõpuleviimise staadiumis otsustab prokuratuur, millist menetlusvormi kasutades on võimalik kriminaalmenetlust jätkata. Kui prokuratuur on veendunud, et vajalikud tõendid kriminaalasja lahendamiseks on kogutud ning puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on tal kohustus koostada süüdistusakt, millele lisatakse isikute nimekiri, kelle kutsumist kohtuistungile prokuratuur taotleb. Süüdistusakt saadetakse prokuratuuri poolt kohtusse ning süüdistusakti koopia kaitsjale.[81] Kaitsja peab esitama hiljemalt kolm tööpäeva enne eelistungit kohtule kaitseakti ning prokuratuurile selle koopia.[82] Kaitseakt sisaldab kaitsja taotlusi kohtule ning isikute nimekirja, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb.[83]

Kohtueelse menetluse läbiviimine – Riigikohtu seisukohad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kehtiva kohtupraktika järgi jälitustegevuses saadud kahtlustatavat või süüdistatavat ilmselt õigustav teave tuleb vormistada jälitustoimingu protokollis ja lisada kriminaaltoimikusse, sõltumata sellest, kas prokurör soovib lisada seda tõendit süüdistusaktile või mitte. Kriminaaltoimikust võib jätta välja vaid tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetut materjali.[4]

Kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise tuvastab kahtlustatava õigusrikkumise, mistõttu ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.[4]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 258.
  2. ↑ KrMS § 211 lg 1 – RT I, 19.03.2019, 33.
  3. ↑ Riigi Teataja. Kriminaalmenetluse seadustik. 12.02.2003. Vaadatud 18.11.2020
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 RKKKo 3-1-2-1-13. Riigi Teataja – kohtulahendite kokkuvõtted. Vaadatud 18.11.2020
  5. ↑ Kriminaalpoliitka koduleht. Vaadatud 18.11.2020
  6. ↑ 6,0 6,1 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 259.
  7. ↑ KrMS § 89 lg 1 – RT I, 19.03.2019, 33.
  8. ↑ KrMS § 214 lg 1 – RT I, 19.03.2019, 33.
  9. ↑ KrMS § 214 lg 2 – RT I, 19.03.2019, 33.
  10. ↑ KrMS § 215 lg 1 – RT I, 19.03.2019, 33.
  11. ↑ KrMS § 215 lg 3 – RT I, 19.03.2019, 33.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 260.
  13. ↑ KrMS § 216 lg 1 – RT I, 19.03.2019, 33.
  14. ↑ KrMS § 216 lg 3 – RT I, 19.03.2019, 33.
  15. ↑ KrMS § 216 lg 4 – RT I, 19.03.2019, 33.
  16. ↑ KrMS § 216 lg 6 – RT I, 19.03.2019, 33.
  17. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 261.
  18. ↑ 18,0 18,1 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 262.
  19. ↑ KrMS § 74 lg 1 p 2 – RT I, 19.03.2019, 33.
  20. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 262–263.
  21. ↑ KrMS § 68 lg 2 – RT I, 19.03.2019, 33.
  22. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 264.
  23. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 264–265.
  24. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 265–266.
  25. ↑ KrMS § 68 lg 4 – RT I, 19.03.2019, 33.
  26. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 267.
  27. ↑ KrMS § 77 lg 2 – RT I, 19.03.2019, 33.
  28. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 273.
  29. ↑ KrMS § 79 lg 1 – RT I, 19.03.2019, 33.
  30. ↑ 30,0 30,1 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 276.
  31. ↑ KrMS § 83 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  32. ↑ KrMS § 83 lg 2 – RT 19.03.2019, 33.
  33. ↑ KrMS § 84 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  34. ↑ 34,0 34,1 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 289.
  35. ↑ KrMS § 85 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  36. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 290.
  37. ↑ KrMS § 86 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  38. ↑ KrMS § 86 lg 2 – RT 19.03.2019, 33.
  39. ↑ KrMS § 88 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  40. ↑ KrMS § 88 lg 3 – RT 19.03.2019, 33.
  41. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 294.
  42. ↑ KrMS § 89 lg 4 – RT 19.03.2019, 33.
  43. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 298–299.
  44. ↑ KrMS § 81 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  45. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 277.
  46. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 277–278.
  47. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 283–284.
  48. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 284–285.
  49. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 286.
  50. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 286–287.
  51. ↑ KrMS § 81 lg 3 p 1 – RT 19.03.2019, 33.
  52. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 287.
  53. ↑ KrMS § 91 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  54. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 300.
  55. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 301.
  56. ↑ KrMS § 91 lg 2 – RT 19.03.2019, 33.
  57. ↑ KrMS § 91 lg 3 – RT 19.03.2019, 33.
  58. ↑ KrMS § 91 lg 4 – RT 19.03.2019, 33.
  59. ↑ 59,0 59,1 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 305.
  60. ↑ 60,0 60,1 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 306.
  61. ↑ KrMS § 93 lg 1 – RT, 19.03.2019, 33.
  62. ↑ KrMS § 93 lg 2 – RT 19.03.2019, 33.
  63. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 307.
  64. ↑ 64,0 64,1 E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 308.
  65. ↑ KrMS § 93 lg 3 – RT 19.03.2019, 33.
  66. ↑ U. Krüger. Kriminaalmenetlus: tõendamine kohtueelses menetluses: üldkäsitlus 1. osa. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2005, lk 11–12.
  67. ↑ U. Krüger. Kriminaalmenetlus: tõendamine kohtueelses menetluses: üldkäsitlus 1. osa. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2005, lk 14–16.
  68. ↑ KrMS § 63 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  69. ↑ U. Krüger. Kriminaalmenetlus: tõendamine kohtueelses menetluses: üldkäsitlus 1. osa. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2005, lk 20–21.
  70. ↑ 70,0 70,1 U. Krüger. Kriminaalmenetlus: tõendamine kohtueelses menetluses: üldkäsitlus 1. osa. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2005, lk 21.
  71. ↑ U. Krüger. Kriminaalmenetlus: tõendamine kohtueelses menetluses: üldkäsitlus 1. osa. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2005, lk 26–27.
  72. ↑ U. Krüger. Kriminaalmenetlus: tõendamine kohtueelses menetluses: üldkäsitlus 1. osa. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2005, lk 33.
  73. ↑ KrMS § 64 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  74. ↑ Kriminaalmenetluse seadustik – RT 19.03.2019, 33.
  75. ↑ KrMS § 220 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  76. ↑ KrMS § 221 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  77. ↑ KrMS § 222 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  78. ↑ KrMS § 223 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  79. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 320.
  80. ↑ KrMS § 224 lg 2 – RT 19.03.2019, 33
  81. ↑ E. Kergandberg, M. Sillaots. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura 2006, lk 321.
  82. ↑ KrMS § 227 lg 1 – RT 19.03.2019, 33.
  83. ↑ KrMS § 227 lg 3 – RT 19.03.2019, 33.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kohtueelne_kriminaalmenetlus&oldid=6707378"