Kokkuleppemenetlus

Kokkuleppemenetlus (ingl plea bargain) on kriminaalõiguslik kompromiss, mis hõlmab kahtlustatava/süüdistatava süüdi tunnistamist ja karistamist lihtsustatud korras.

Kokkuleppemenetluses lepivad prokuratuur, kahtlustatav/süüdistatav ja tema kaitsja kokku süüdimõistmisega kaasnevates tagajärgedes: põhi- ja lisakaristuses, ekspertiisi- ja muudes kuludes ning tsiviilhagi lahenduses. Kohus peab kokkuleppe sisuga nõustuma.

Kokkuleppemenetluse tulemuseks on alati süüdimõistev kohtuotsus.

Kokkuleppemenetluse kasutusele võtmine

Kokkuleppemenetlus pärineb Ameerika Ühendriikide õigussüsteemist. Endise politseijuhi Andres Anvelti hinnangul sai see menetlusliik tänapäevase sisu ja mõtte alles 1970. aastail vastuvõetud organiseeritud kuritegevuse vastase seadusega (RICO). "Varem lahendati kokkuleppemenetlusega enamjaolt eraisikute vahelisi konflikte ehk meie mõistes midagi erasüüdistuste sarnast (näiteks ühe kauboi lehm saadi kätte teise kauboi farmi põldudelt ning varguse tõendamine oli küllaltki raske)," kirjutab Anvelt.

Võitluses organiseeritud kuritegevusega võrdsustati organiseeritud kuritegevuse sündikaadid ja nende igasugune, sealhulgas ka väliselt legaalne tegevus, ebaseaduslike ja korruptiivsete juriidiliste isikutega. Nii tekkis võimalus mõista süüdi mitte ainult kuritegude sooritajaid, vaid ka sündikaatidega seotud legaalseid ärimehi, sündikaatide juhte ja raamatupidajaid. Tulemusena hakati sõlmima kokkuleppeid kuritegelike organisatsioonide liikmetega, kelle karistust tunnistuste eest vastutasuks leevendati.

"Teisisõnu oli kokkuleppe eesmärk suunatud suuremalt jaolt ühele – võimalikult efektiivsele võitlusele organiseeritud kuritegevusega," selgitab Anvelt ajaloolises ülevaates. "Nii õnnestus muuhulgas tuntavalt nõrgestada Itaalia perekondade mõjuvõimu (vari)majanduses ning näiteks puhastada pealaest jalatallani korrumpeerunud New Yorgi politsei." Ameerikas tõhusaks osutunud menetlus levis ka Euroopasse, sealhulgas Saksa õigussüsteemi, kust Eesti kokkuleppemenetluse 1990. aastatel üle võttis.

Kokkuleppemenetluse kasutamine Eestis

1996. aastal kuulus kokkuleppemenetlus kriminaalmenetluse koodeksis lihtmenetluse alla. 1. juulil 2004 kehtima hakanud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kokkuleppemenetlust saab pidada lihtmenetluse edasiarenduseks. Eestis on kokkuleppemenetlusest kujunenud levinuim kriminaalmenetluse liik. Ajavahemikul 01.01.–01.07.2017 saatis prokuratuur kohtusse 3437 kriminaalasja, nendest 1805 kokkuleppemenetluses.

Kokkuleppemenetlust eelistatakse esiteks kiirema menetluse ehk aja kokkuhoiu tõttu. Kokkuleppe sõlmimise ja selle kinnitamisega on kohtumenetlus tavaliselt läbi, seega väheneb nii kohtute kui ka prokuratuuri töökoormus. Teiseks hoiavad nii riik kui ka kahtlustatav/süüdistatav raha kokku, sest menetlus on lühem ja lihtsam. Kolmandaks saab prokuratuur kokkuleppe saavutamisel kindluse süüdimõistmises ja kahtlustatav/süüdistatav selles, et karistus on tema jaoks vastuvõetav. Viimane on kahtlustatavale/süüdistatavale eriti oluline juhul, kui kokkulepe aitab vältida või minimeerida reaalset vangistust.

Kokkuleppemenetluse rakendamise protsess

Kahtlustatav/süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör peavad leppima kokku kahtlustatavale/süüdistatavale mõistetava süüdistuse sisus, kuriteo kvalifikatsioonis, karistuses ning kuriteoga tekitatud kahjus.

Läbirääkimised toimuvad ja kokkuleppe sõlmitakse tavaliselt pärast kohtueelse menetluse lõpetamist. Siiski ei nõua kokkuleppe sõlmimine seda, et kahtlustatav/süüdistatav tunnistaks oma süüd läbirääkimistel või kohtus.

Kokkuleppemenetlusele on võimalik minna üle seni, kuni kestab kohtulik uurimine maakohtus. Läbirääkimised toimuvad üldjuhul prokuratuuris või vanglas.

Kokkuleppemenetluse alustamine

Kokkuleppemenetluse kohaldamise ettepaneku võib teha nii prokuratuur kui ka kahtlustatav/süüdistatav.

Kui kokkuleppemenetluse alustab prokuratuur, siis algavad läbirääkimised sellega, et prokurör selgitab kahtlustatavale/süüdistatavale kokkuleppemenetluse kohaldamise võimalust ja tagajärgi ning tema õigusi. Lisaks küsib prokurör kannatanu nõusolekut kokkuleppemenetluseks.

Kui kahtlustatav/süüdistatav soovib ise algatada kokkuleppemenetlust, peab ta esitama prokuratuurile kirjaliku taotluse, millele prokuratuur peab andma nõusoleku. Sellele järgnevad samad toimingud, mis prokuratuuri algatatava kokkuleppemenetluse puhul.

Kui pooled otsustavad kirjaliku kokkuleppe sõlmida, saadetakse allkirjastatud kokkulepe ja toimik kohtusse. Kokkuleppest on võimalik taganeda kuni kohtuistungini.

Kokkuleppemenetluse toimikute jõudmine kohtusse

Kokkuleppemenetluses on kohtuniku ülesanne analüüsida põhjalikult kriminaalasja kõiki asjaolusid, mille põhjal saab anda kokkuleppele kinnituse. Kohtunikul on kohustus toimik prokuratuurile tagastada, kui ta mõne asjaoluga nõus ei ole või selles kahtleb. Sellisel juhul kohus istungit ei määra. Prokuröril ja kahtlustataval/süüdistataval on võimalik sõlmida uus kokkulepe sobivamatel tingimustel ja see uuesti kohtusse saata.

Kui kohtuistung määratakse, avaldatakse istungil osapoolte tehtud kokkulepe ja kohus küsib üle, kas pooled jäävad sõlmitud kokkuleppe juurde. Kohtuistung võib kesta alla poole tunni. Kahtlustatav/süüdistav võib kohtus kaitsjast loobuda, kuid menetleja peab enne kahtlustatavat/süüdistavat teavitama sellest, et tal on õigus taotleda kaitsja osalemist kohtuistungil. Lisaks on menetlejal kohustus omaalgatuslikult välja selgitada, kas kahtlustatav/süüdistatav soovib kaitsja osavõttu kohtuistungil või mitte.

Pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole kokkuleppest võimalik enam taganeda. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuseid on varem apelleeritud, kuid neid juhtumeid on vähe.

Kokkuleppemenetluse kohaldamise keeld

Kokkuleppemenetluse rakendamine ei ole teatud juhtudel võimalik. Kokkuleppemenetlus on välistatud:

• raskete kuritegude puhul;
• süüdistatava, tema kaitsja, prokuratuuri, kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isiku nõusoleku puudumisel;
• mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega.

Kokkuleppemenetluse kohaldamise probleemid

Kokkuleppemenetlus on tekitanud avalikkuses vastakaid arvamusi. Seda on kritiseerinud riigikohtunik Rait Maruste: "Igasuguse kahe osapoole vahelise kokkuleppe puhul on oht, et seeläbi võidakse üritada varjata hoopis kuriteoga kaasnevaid asjaolusid" ja "prokuröri ja kurjategija vahel karistuse asjus peetavate läbirääkimiste korral ei saa sugugi alahinnata korruptsiooniohtu". Maruste hinnangul libiseb sisuline õigusemõistmine kokkuleppemenetluste ülekaalukuse tõttu prokuratuuri pädevusse.

2010. aasta veebruaris rääkis riigikohtunik Priit Pikamäe Kohtunike Täiskogul, et kokkuleppemenetlus halvendab materiaalõigust – kohtunike kujundatavat kuritegude määratlemise praktikat. "Lihtmenetluse edasikaebesüsteemi piirangute tõttu ei jõua enamik neis menetlustes lahendatud asjadest kohtusüsteemi teisele ega kolmandale astmele, mistõttu kohtupraktika jääb ühtlustamata ja materiaalõiguslikele probleemidele vastus andmata. Iseäranis jätab materiaalõiguse vaeslapse rolli kokkuleppemenetluse ülimalt ulatuslik rakendamine."

"Advokatuuri ja prokuratuuri vaheline jõumõõtmine ei ole kahjuks viinud nendevahelise konsensuseni selle osas, kus on selle menetlusliigi kohaldamise materiaalsed ja eetilised piirid," kirjutas 2010. aasta lõpul Andres Anvelt. "Kurjategijate nurkasurumise asemel võib kiire ja lihtne menetlus hoopis luua neile vägagi häid võimalusi ennast karistuskonveierilt võimalikult lihtsalt maha libistada."

Teine endine politseijuht Ain Seppik on leidnud, et kokkuleppemenetlustes saavutatud kokkuleppeid kinnitab kohus liiga kergekäeliselt, mistõttu näiteks korduvalt tabatud taskuvargad pääsevad üldkasuliku töö ja tingimisi karistustega: "Tegelikult toimubki prokurörilik õigusemõistmine, kui on kokkuleppemenetlus, sellepärast lepitakse kokku prokuröriga ja kohus lööb templi peale."

Advokaat Leon Glikmani meelest kinnitab valdav kokkuleppemenetlus inimeste soovimatust ennast kaitsta: "Pole mingit alust kahelda kokkuleppemenetluse vajalikkuses, ent meelehärmi teeb just selle osakaal."

Harju Maakohtu esimehe Helve Särgava arvates jääb lõplik otsus kohtunikele, kes ei pea prokuratuuri pakutud karistusega nõustuma ning võivad toimiku prokuratuurile tagastada. "Paraku on praktika näidanud, et on nõustutud. Ja täpselt sellised karistused, nagu on kokku lepitud ja prokuröri poolt küsitud, nad on ka saanud."

Juhtivprokurör Endla Ülviste nendib, et kokkuleppemenetlust kasutatakse sageli siis, kui süü tõestamine on raske – näiteks taskuvarguste korral, kus kannatanu on välismaalane, kes lahkub Eestist ega ole menetlusest huvitatud.

Kokkuleppemenetlust on kaitsnud Janar Filippov, rõhutades kannatanu nõusoleku tähtsust ning kohtuniku kontrolli saavutatud kokkulepete üle. Samuti on tema hinnangul ekslik arvamus, et prokurörid pakuvad süüdistatavatele tühiseid karistusi: "Tegelikkuses soovivad süüdistatavad ise avalikku kohtuprotsessi vältida ja nõustuvad seetõttu sageli päris kangete karistustega."

Süüdistustega menetluse aadressil ei nõustu ka peaprokurör Norman Aas: "Kokkuleppemenetluste osakaal on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Samuti ei saa nõustuda, et kokku lepitud karistused on liiga väikesed, kuna paljud süüdimõistetud on läinud kokkuleppemenetluse tulemusena pikkadeks aastateks vangi."