Mine sisu juurde

Kognitiivne nihe

Allikas: Vikipeedia

Kognitiivne nihe või kognitiivne moonutus (ingl. k. cognitive bias) on teatud seaduspärasid järgiv kõrvalekalle loogilisest otsustusprotsessist, mille tulemusena jõutakse teiste inimeste või situatsioonide suhtes ebaloogilistele järeldustele.[1] Kognitiivse nihke tekkimisel lähtub inimene enda jaoks loodud subjektiivsest sotsiaalsest reaalsusest.[2] Subjektiivne sotsiaalne reaalsus võib hakata kognitiivse nihke tagajärjel dikteerima inimese sotsiaalset käitumist, kognitiivse nihke puudumisel on selleks objektiivne sisend.[3] Kognitiivne nihe seisneb seega just kui moonutatud tajus ning põhjustab ebatäpseid otsuseid ja ebaloogilisi tõlgendusi või mida üldiselt kutsutakse irratsionaalsuseks.[4][5][6]

Kognitiivse nihke tüüpe on mitu. Mõned kognitiivsed nihked on tõenäoliselt kohastumuslikud.[7] Kognitiivne nihe võib olenevalt konkreetsest kontekstist juhtida hoopis rohkem efektiivsete tegudeni. Lisaks lubab kognitiivne nihe sooritada inimesel otsuseid kiiremini, seda näiteks juhul kui otsuselangetamise kiirus on olulisem kui otsuselangetamise täpsus.[8] Teised kognitiivse nihke tüübid võivad olla niinimetatud limiteeritud infotöötluse "kõrvalsaadused"[9], mis võivad tuleneda vaimsetest mehhanismidest, näiteks piiratud ratsionaalsus.[10]

Kognitiivseid nihkeid on uuritud juba kuuskümmend aastat, kasutades selleks kognitiivteaduslikke, sotsiaalpsühholoogilisi ja käitumisökonoomilisi uurimismeetodeid. Kognitiivsete nihete uurimine on oluline, kuna sellised süstemaatilised vead võivad viidata psühholoogilistele otsustamisprotsesside alusmehhanismidele. Kahneman ja Tversky väidavad, et kognitiivsete nihete uurimisel on ka piisavalt praktilist väärtust muudes valdkondades, näiteks kliinilises hindamises.[11]

Ülevaade

[muuda | muuda lähteteksti]
Daniel Kahneman

Kognitiivsed nihked võivad tuleneda erinevatest protsessidest, mille eristamine võib vahel olla keeruline. Sellised protsessid on näiteks:

  • informatsioonitöötluse otseteed (heuristikud)[12]
  • mentaalne müra (näiteks sisekõne)
  • mõistuse piiratud infotöötluse võime[13]
  • emotsionaalne ja moraalne motivatsioon[14]
  • sotsiaalsed mõjutused[15]

Kognitiivsete nihete olemasolule pöörasid esmalt tähelepanu Amos Tversky ja Daniel Kahneman aastal 1972[16]. Khaneman ja Tversky puutusid kokku inimestega, kes ei olnud võimelised aru saama matemaatilisest loogikast ning olid võimetud intuitiivselt juurdlema suuremate suurusjärkude üle. Tversky, Kahneman ja nende kolleegid demonstreerisid mitmel korrataval viisil, kuidas inimeste otsused erinevad ratsionaalse valiku teooria seaduspärasustest. Nad selgitasid inimeste erinevusi hinnangutes ja otsuselangetamises erinevate heuristikutega. Heuristikud on niinimetatud vaimsed otseteed, mis võimaldavad inimestel anda kiireid hinnanguid ebamäärastele tajudele. Heuristikutest suudab inimaju aru saada kerge vaevaga, kuid samas on mõni kord heuristilise mõtlemise tulemiks ränk süstemaatiline viga.[17]

Näiteks esinduslikkuse heuristikut defineeritakse kui tendentsi hinnata teatud juhtumi tõenäosuse sagedust tuginedes teatud tüüpsündmusele. Esinduslikkuse heuristiku hea näide on „Linda probleem“.[18] Linda probleem on ülesanne, milles osalejatele esitatakse kirjeldus fiktiivsest naisest – Lindast. Kirjelduse põhjal võib arvata, et Linda on ilmselt feminist. Kirjelduses mainitakse näiteks, et ta hoolib soolisest diskrimineerimisest ja muudest sarnastest sotsiaalsete õigluse probleemidest. Kirjeldusele järgnevalt küsitakse osalejatelt, kas Linda on tõenäolisemalt (a) pangateller või (b) teller ja lisaks ka aktiivne feminist. Enamik uuringus osalejaid vastab küsimusele, et Linda on tõenäolisel (b) teller ja lisaks ka aktiivne feminist. Selline viga (matemaatiliselt ei saa vastus (b) olla tõenäolisem kui vastus (a) on hea näide „konjunktsiooniveast“; Tversky ja Khaneman väitsid, et vastajad teevad vea, kuna variant (b) on nende arvates sobivam kirjeldus Lindast. Representatiivsuse heuristik võib viia sarnaste vigadeni ka sotsiaalses kontekstis, näiteks võivad inimesed nii lähtuda stereotüüpidest ning anda heuristiku põhjal ebatäpseid hinnangud teiste kohta.

Khanemani ja Tversky kriitikud väidavad, et heuristikud ei tohiks viia meid arvamuseni, et inimese mõtlemine on kognitiivsetest nihetest läbi imbunud, vaid pigem vaadelda ratsionaalsust kui kohastumuslikku tööriista, mis ei allu formaalse loogika seaduspärasustele või tõenäosusarvutustele[19] . Sellest hoolimata on kognitiivseid nihkeid demonstreerivad eksperimendid (näiteks Linda probleem) kasvanud ajapikku heuristikute ja kognitiivsete nihete uurimisprogrammiks ning on praeguseks levinud ka akadeemilisest psühholoogiast edasi teistesse valdkondadesse, näiteks meditsiini ja politoloogiasse.

Uuritumate kallutatuste näiteid

[muuda | muuda lähteteksti]
Kallutatus Kirjeldus
Omakasu kallutatus (ingl. k. self-serving bias) Kalduvus tunda enda panust suuremana edu korral ja väiksemana läbikukkumiste korral. See võib väljenduda ka mitmetimõistetava informatsiooni hindamisel hindajale kasulikul viisil.
Uskumise kallutatus (ingl. k. belief bias) Kui inimene on mõjutatud argumendi loogilist tugevust hinnates sellest, kui tõeseks või vääraks usuvad nad selle järeldust olevat.
Tagantjärele tarkus (ingl. k. hindsight bias) Kalduvus tajuda minevikusündmusi ennustatavatena. Vahel kutsutakse seda ka olen-seda-kogu-aeg-teadnud efektiks (ingl. k. I-knew-it-all-along effect).
Kinnituskalduvus (ingl. k. confirmation bias) Kalduvus teavet otsida või tõlgendada viisil, mis kinnitab inimese eelarvamusi. Lisaks võidakse eirata teavet, mis ei toeta uskumusi. Kinnituskalduvus on seotud kognitiivse dissonantsi mõistega, sest inimesed võivad vähendada vastuolusid, otsides teavet, mis kinnitab nende seisukohti.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Haselton, M. G., Nettle, D., & Andrews, P. W. (2005). The evolution of cognitive bias. In D. M. Buss (Ed.), The Handbook of Evolutionary Psychology: Hoboken, NJ, US: John Wiley & Sons Inc. Lk 724–746.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ Bless, H., Fiedler, K., & Strack, F. (2004). Social cognition: How individuals construct social reality. Hove and New York: Psychology Press. Lk 2.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ Bless, H., Fiedler, K., & Strack, F. (2004). Social cognition: How individuals construct social reality. Hove and New York: Psychology Press.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ Kahneman, D.; Tversky, A. (1972). "Subjective probability: A judgment of representativeness". Cognitive Psychology. 3 (3): 430–454. DOI:10.1016/0010-0285(72)90016-3.
  5. ↑ Baron, J. (2007). Thinking and Deciding (4th ed.). New York, NY: Cambridge University Press.
  6. ↑ Ariely, D. (2008). Predictably Irrational: The Hidden Forces That Shape Our Decisions. New York, NY: HarperCollins.
  7. ↑ For instance: Gigerenzer, G. & Goldstein, D. G. (1996). "Reasoning the fast and frugal way: Models of bounded rationality". Psychological Review. 103: 650–669. DOI:10.1037/0033-295X.103.4.650. PMID 8888650.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ Tversky, A., & Kahneman, D. (1974). "Judgement under uncertainty: Heuristics and biases". Sciences. 185 (4157): 1124–1131. DOI:10.1126/science.185.4157.1124. PMID 17835457.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Haselton, M. G., Nettle, D., & Andrews, P. W. (2005). The evolution of cognitive bias. In D. M. Buss (Ed.), The Handbook of Evolutionary Psychology: Hoboken, NJ, US: John Wiley & Sons Inc. Lk 724–746.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Bless, H., Fiedler, K., & Strack, F. (2004). Social cognition: How individuals construct social reality. Hove and New York: Psychology Press.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Kahneman, D., & Tversky, A. (1996). "On the reality of cognitive illusions". Psychological Review. 103 (3): 582–591. DOI:10.1037/0033-295X.103.3.582. PMID 8759048.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ Kahneman, D., Slovic, P., & Tversky, A. (1982). Judgment under uncertainty: Heuristics and biases (1st ed.). Cambridge University Press.
  13. ↑ Simon, H. A. (1955). A behavioral model of rational choice. The Quarterly Journal of Economics, 69(1), 99 -118. DOI:10.2307/1884852
  14. ↑ Pfister, H.-R., & Böhm, G. (2008). "The multiplicity of emotions: A framework of emotional functions in decision making", Judgment and Decision Making, 3, 5–17.
  15. ↑ Wang, X. T., Simons, F., & Brédart, S. (2001). Social cues and verbal framing in risky choice. Journal of Behavioral Decision Making, 14(1), 1–15. DOI:<1::AID-BDM361>3.0.CO;2-N 10.1002/1099-0771(200101)14:1<1::AID-BDM361>3.0.CO;2-N
  16. ↑ Kahneman, Daniel; Shane Frederick (2002). "Representativeness Revisited: Attribute Substitution in Intuitive Judgment". Thomas Gilovich, Dale Griffin, Daniel Kahneman (toim). Heuristics and Biases: The Psychology of Intuitive Judgment. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 51–52. ISBN 978-0-521-79679-8.{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  17. ↑ Tversky, A., & Kahneman, D. (1974). "Judgement under uncertainty: Heuristics and biases". Sciences. 185 (4157): 1124–1131. DOI:10.1126/science.185.4157.1124. PMID 17835457.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  18. ↑ Tversky, A., & Kahneman, D. (1983). "Extensional versus intuitive reasoning: The conjunction fallacy in probability judgement". Psychological Review. 90: 293–315. DOI:10.1037/0033-295X.90.4.293.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ Gigerenzer, G. (2006). "Bounded and Rational". Stainton, R. J. (toim). Contemporary Debates in Cognitive Science. Blackwell. Lk 129. ISBN 1-4051-1304-9.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kognitiivne_nihe&oldid=6225464"