Kognitiivne dissonants
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla on kahe või enama teadmise või tunde vastuolu, mis tekitab ebamugava motivatsioonilise pinge, nõudes ebakõla leevendamise viiside otsimist. Dissonantsi vähendatakse oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Lisaks vähendatakse dissonantsi ka õigustamise, süüdistamise ja eitamisega. Tegemist on sotsiaalpsühholoogia kõige mõjukama ja laialdasemalt uuritud nähtusega ning olulise mõistega, mis seostub hoiakute ja käitumise vahelise suhte uurimisega.
Kognitiivse dissonantsi teooria
[muuda | muuda lähteteksti]1957. aastal pakkus Leon Festinger esimesena välja kognitiivse dissonantsi teooria, mis põhineb ideel, et inimesed eelistavad olukorda, kus nende kognitsioonid või uskumused on kooskõlas nii üksteisega kui ka oma käitumisega. Ebakõla või dissonants tekitab inimestes ebameeldiva tunde, mis viib selleni, et nad muudavad oma uskumusi või kognitsioone, saavutamaks nende omavahelist kooskõla. Näiteks on suitsetajad sunnitud hakkama saama mõtetega „Mina suitsetan“ ja „Suitsetamine on ohtlik“ ning sellest tulenevalt on tõenäoline, et üht nendest ideedest muudetakse otsustades suitsetamine maha jätta. Samuti saab dissonantsi vähendada selle olulisust vähendades (vaidlustades suitsetamise vastaseid seisukohti või luues endale uskumuse, et suitsetamine ei kahjusta sind isiklikult) või uue informatsiooni lisamisel, mis kaalub üles ühe dissonantsi tekitavast uskumusest või lahendab dissonantsi (otsus, et suitsetamine on vähem kahjulik kui stressorid, mida suitsetamine justkui aitaks leevendada).
Klassikalises kognitiivse dissonantsi katses paluti katseisikutel sooritada igav ülesanne ning seejärel veenda teisi katseisikuid, et antud ülesanne oli huvitav ja nauditav. Ühtedele katseisikutele maksti selle eest 1 dollar ja teistele 20 dollarit. Kõiki katseisikute hoiakuid ülesande suhtes mõõdeti eksperimendi lõpus. Katseisikutel, kellele maksti 1 dollar teiste veenmise eest, oli oluline paranemine oma hoiakus ülesande suhtes, samal ajal neile, kellele maksti rohkem, taolist paranemist hoiakus ülesandesse ei täheldatud. Eksperimendi läbiviijad tõlgendasid tulemusi järgmisel: kognitiivne dissonants tekkis kõigil katseisikutel konfliktsete faktidega, et ülesanne on igav, ning nad rääkisid, kui huvitav antud ülesanne on – nende ütlused ja uskumused ei olnud vastavuses. Nendel katseisikutel, kellele maksti 20 dollarit, oli valetamiseks olemas õigustus – nad võisid endale öelda, et nende käitumine on põhjendatud. Samas, teise grupi käitumisele ei olnud mingit põhjendust, kui nad ei suudaks endid veenda, et ülesanne oli tõepoolest huvitav. Seega käitusid nad vastavalt muutes oma esialgseid uskumusi, et vähendada dissonantsi.
Dissonants tekib ka siis, kui inimesed puutuvad kokku uue informatsiooniga, mis ähvardab või muudab nende olemasolevaid uskumusi. Mitmed grupisituatsioonid tekitavad samuti kognitiivset dissonantsi. See leiab aset, kui inimesed on sunnitud oma vanad uskumused unustama ja võtma omaks uued, et kuuluda mingisse gruppi. Samuti olukordades, kui grupi liikmed on eriarvamusel või ka siis kui kogu grupi kesksed uskumused on väliste tegurite tõttu ohustatud.
Festinger kirjeldas ka seda, et mõnedel indiviididel on kognitiivse dissonantsi osas kõrgem tolerants. Edasised uurimused on leidnud korrelatiivseid seoseid mitmete isiksuseomaduste, näiteks ekstravertsus ja vastupanuvõime dissonantsile, vahel.