Vigala vasallilinnus

Vigala vasallilinnus oli keskaegne Uexküllide suguvõsale kuulunud linnus Lääne-Eestis Vigala kihelkonnas. Tänapäeva Rapla maakonna, Märjamaa valla, Naravere külas.

Kirjeldus

Linnus paikneb jõeneemikul, mida piirasid Enge jõgi ja Naravere oja. Neemik lõigati lõuna- ja idaküljel läbi vallikraaviga, millest läks üle sild. Paisutamissüsteemi abil sai vajadusel tõsta linnust ümbritsevate veekogude taset.

Vao tornlinnus

Linnuse lõunaotsas asunud peahoone mõõtmed olid 24 × 22 ja müüride paksus umbes 3–5,3 meetrit. Kokku olid peahoonest kuni jõeni ulatunud pikliku linnuse välismüüride mõõdud 68x33,5 meetrit. Vigala linnuse tuumiku moodustas suur, massiivne neljatahuline tornelamu mõõtmetega 22,0 x 24,2 m, ülipaksude seintega (3-5,3 m) ja tornlinnuse keldris asunud kesksambaga (sama kui Vao ja Pöide tornlinnuses) hoone. Linnuse torni kaitses põhja poolt kaks eeslinnust, idast zwingerilaadne kindlustus. Lossil oli mitu torni ja peavärav vastu Vigala jõge. Tänaseks on linnusest säilinud maa-alused osad.

Linnuse ajalugu

Koduloouurija ja kirjanik Mihkel Aitsami (1877–1953) oletuste põhjal võis Enge jõe ja Naravere oja vahelisel neemikul hilisema Vigala kivilinnuse kohal olla ka muinasaja lõpul eestlaste linnus. Seda siiski ei kinnita 1896. aastal Gottfried von Hanseni juhtimisel toimunud väljakaevamised.

Mingi linnus võis seal olla kõige varem 13. sajandi teisest poolest alates. Kindlad teated kivilinnuse rajamisest on 15. sajandi keskpaigast. Uexküllide suguvõsa uurijad oletavad, et Vigala linnuse rajas Velise vasallilinnuse valdaja üks poegadest. Seejärel kujunes Vigala linnusest Lääne-Eesti Uexküllide üks olulisemaid tugipunkte, kes oli laialdase piirkonna suurim vasallisuguvõsa. Vigala lossi on esmamainitud 1453. aastal, kui Saare-Lääne piiskop Ludolf Grove andis loa Conrad Üxküllile liita Vigala ühiseks lääniobjektiks Päri mõisaga. Dokumendis on nimetatud "Vigala loss ja mõis".

Saare-Lääne vaenus

Saare-Lääne vaenuse ajal haaras 1535. aastal Reinhold von Buxhoeveden Läänemaa peagi tagasi enda kätte, kuid temaga rahulolematud vasallid, keda juhtisid Uexküllid ja Ungernid, sulgusid tugevalt kindlustatud Kivi-Vigala vasallilinnusesse (Stein-Fickel) ja pidasid seal vastu kuni 1535. aasta kevadeni, mil nad Buxhoevedeniga kompromissi sõlmisid, et loovutavad Vigala linnuse talle, neile aga jäeti vabadus. Reinhold von Ungern (surnud umbes 1544), kes oli aastatel 1526–1527, 1530–1532 ja 1534 Läänemaa stiftifoogt, Georg von Ungerni vend ja 1530. aastatel toetas ta oma venna poliitikat, langes ta aga pärast Vigala linnuse alistamist piiskop Buxhövdeni poolt tolle kätte vangi ning vabanes alles 1541. aastal.

Linnus Liivi sõdade perioodil

Liivi sõdades sai linnus esimest korda tugevalt kannatada 1560. aastal venelaste sõjakäigu ajal, kuid. linnus ehitati kiiresti üles. Kahekümneviieaastases sõjas 1575. aasta Moskva tsaaririigi väed rüüsteretke ajal Saare- ja Läänemaale, vallutasid venelased Koluvere, Lihula ja Vigala lossid ja 22. veebruaril 1576. aastal alistus ka Haapsalu linnus ilma võitluseta venelaste ees. Linnus langes uuesti venelaste kätte ning nad jäid sinna 1581. aastani. Kui venelased lahkusid, jätsid nad maha endast põletatud ja rüüstatud linnuse. Linnust mainiti 18. mail 1595 sõlmitud Täyssinä rahulepingus, kui venelased loobusid muuhulgas kõikidest õigustest mitme Eesti linnuse ja lääni üle.

Linnus hilisematel aegadel

17. sajandil linnust enam ei taastatudki, kuid taastatud üksikuid hooneid kasutas mõis. Kivilinnuse järgi sai koht 18. sajandi lõpus nime Kivi-Vigala (Stein Fickel), kui linnuses olnud Vigala mõisa süda viidi üle uude kohta.

Veel 19. sajandil olevat linnusest järel olnud kõrged varemed. Kuna Vigala kihelkonna piirkonnas ei ole looduslikult ehituseks kõlbulikku paekivi, siis kasutati varemeid paemurruna.

18. sajandil lõpul ehitati linnusesse Vigala kirikumõisa pastoraat, mis põles 1776. aastal. 1930. aastate keskel ehitati linnuse vundamentidele puithoone, mis on seal tänapäevani. On säilinud ka fragment vanast võlvkäigust ja lõike vanast vallikraavist, mis asuvad tänapäeval eramaal.

Vaata ka

• Eesti linnuste loend

Kirjandus

• Armin Tuulse. "Die Burgen in Estland und Lettland". Dorpat 1942, lk 119–121.
• Kalvi Aluve. "Vigala läänilinnus". // Eesti arhitektuur 3 (Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa). Valgus. Tallinn 1997, lk 115.
• Mihkel Aitsam. "Vigala kihelkonna ajalugu". 2006, lk 184–191.

Välislingid

• Vigala läänilinnus veebiportaalis eestigiid.ee
• Vigala linnuse territoorium vallikraaviga kultuurimälestiste riiklikus registris