Mine sisu juurde

Keila–Haapsalu raudteelõik

Allikas: Vikipeedia
Keila–Haapsalu raudteelõik
Keila–Haapsalu raudtee demonteeritud Riisipere–Haapsalu raudteelõik
Üldist
Seis Kasutusel Keilast kuni Turbani, Turbast Haapsaluni on rööpad üles võetud.
Asukoht Eesti
(Harjumaa ja Läänemaa)
Alg- ja lõpp-punkt Keila
Haapsalu
Rööpapaaride arv 1
Opereerimine
Avati 1905
Suleti 2004 (Haapsalust Riisipereni), 2019 taastatud Turbani
Omanik Keila-Turba – AS Eesti Raudtee, Turba – Haapsalu raudteetamm – OÜ Haapsalu Raudtee
Tehniline
Liini pikkus 77,4 km
Rööpmelaius

1520 mm

(laiarööpmeline)
Elektrifitseeritud Keilast Turbani
Kiirus

120 km/h reisirongidele

140 km/h reisirongidele Riisipere-Turba lõigul,

80 km/h kaubarongidele

Keila–Haapsalu raudteelõik oli laiarööpmeline raudtee, mis ühendas Keilat Haapsaluga. Aastatel 2004–2019 oli säilinud 24,6 km pikkune Keila–Riisipere raudteelõik, mis on elektrifitseeritud ja kuulub Eesti Raudteele[1]. Reisirongiliiklust korraldab sellel lõigul Elron. 2019. aastal valmis raudtee pikendus kuni Turbani ning reisirongiliiklus algas sama aasta 8. detsembril.

Raudteeliini avamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Raudteeliini ehitust Keila ja kuurortlinna Haapsalu vahel alustati 1902. aastal ja see (vene Кегель-Гапсальская железная дорога, КГЖД – Kegel-Gapsalskaja železnaja doroga) avati 1905. aastal. Avatud raudteeliin võimaldas reisijatevedu Looderaudtee Balti raudteeliini Tallinna–Keila raudtee jätkuna kuurortlinna Haapsalusse, Haapsalu kreisi keskusse.

Haapsalut, üksnes seal asuva ravimudaga, hindas puhkusekohana Venemaa keiser Nikolai II ning koos raudteeharuga ehitati Haapsalusse ka keisri ja keisriperekonna vastuvõtuks esinduslik Haapsalu jaamahoone. 39 meetrine avatud galerii, mis ühendas raudteejaama Keiserliku paviljoniga (kus tänapäeval asub Eesti Raudteemuuseum) ning keiserliku rongi vastuvõtuks vajalik 216 meetri pikkune perroon.[2]

Raudteejaamad raudteeliinil

[muuda | muuda lähteteksti]
Keila jaamahoone
Riisipere jaamahoone
Turba jaamahoone
Risti jaamahoone
Palivere jaamahoone
Endine Taebla raudteejaam
Endine Ridala raudteepeatus

Keila–Haapsalu raudtee äärde rajati neli raudteejaama: Riisipere (Ризенбергъ, III klass), Risti (Ристи, III klass), Palivere (Паллиферъ, V klass) ja Haapsalu (Гапсаль, II klass).

1917. aastaks lisandusid Vasalemma (Вазалемъ), Ellamaa (Элламма) ja Taebla (Тайбель). Haapsallu rajati kahekohaline veduridepoo koos vedurite pöördsillaga[3].

1920. aastatel pikendati raudteed Rohuküla sadama basseinidevahelisele kaile. 1930. aastatel oli raudteel 17 jaama ja peatuskohta (kaasa arvatud nõudepeatused):

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1935 võeti reisijate veoks kasutusele Eestis ehitatud diisel-elektriline mootorvagun DeM 31 nimega Lendav Läänlane. Sõit Tallinnast Haapsallu kestis ligikaudu kaks tundi.

15. juulil 1965 alustasid elektrirongid sõitu kuni Vasalemma raudteejaamani.[5][6] 4. septembril 1981 avati pikendusena elektrifitseeritud Tallinna–Riisipere raudteeliin.[6][7]

1980. aastatel sõitis liinil Tallinn–Haapsalu kolm paari reisironge päevas, sõit kestis keskmiselt kaks ja pool tundi.

1990. aastate alguseks oli raudtee seisukord sedavõrd halvenenud, et rongisõit kestis juba üle kolme tunni. 1995. aasta kevadel lepiti Eesti Raudtee ja kohalike omavalitsuste vahel kokku alustada laguneva raudtee remonti. Riisipere–Haapsalu lõik oli tolleks ajaks Eesti Raudtee üks kõige halvema tehnilise seisukorraga lõik.[8] Uute liiprite paigaldamine algas suvel, kuid töö seiskus teadmata põhjustel augustis.[9]

1995. aastal kestis rongisõit Tallinnast Haapsallu juba ligi kolm ja pool tundi. Sama aasta augustis oli reisijaid rongis keskmiselt 130–190 päevas. Hoolimata suhteliselt väikesest reisijate arvust, sõitis liinil täispikk kuue vaguniga diiselrong DR1A, kuigi kulude kokkuhoiu seisukohalt oleks tasuvam olnud väiksem rongi koosseis. Ebaefektiivselt toimis ka piletimüügikorraldus. Keskmiselt ostis pileti vaid kolmandik reisijatest. 1995. aasta alguses maksis sõidupilet Tallinnast Haapsallu 14 krooni ja 90 senti.[10]

Kohalik rongi reisija on meenutanud:

„Need, kes pidevalt sõidavad teavad täpselt, millal peab pileti ostma ja millal ilma läbi saab.“

– [11]

Raudtee kehvale seisukorrale vaatamata püsis kaubavedu Haapsalu liinil kasumis. Keskmiselt laaditi igas jaamas ööpäevas peale kaks vagunitäit metsamaterjali ja loomasööta. Laaditi maha kolm vagunitäit teravilja, kütust, loomasööta ja liipreid.

15. septembril 1995 võttis Eesti Raudtee haldusnõukogu ühehäälselt vastu otsuse sulgeda 52,8 km pikkune Riisipere–Haapsalu raudteelõik.[12] Põhjuseks toodi raudtee halb tehniline seisukord: enamus rööpastest oli kulunud ning liiga kerget tüüpi. Lisaks oli rööbastee töökorras hoidmiseks vajalike osade tootmine lõpetatud. Riisipere–Taebla vahelisel lõigul olid rööpad valdavalt maha pandud 1960. aastatel ning mõned kõrvalteed isegi II maailmasõjaeelsel ajal. Lisaks olid raudteealused puitliiprid 30–40% ulatuses kõdunenud ega olnud suutelised enam rööpaid ohutuks liikluseks kinni hoidma. Sellises seisus raudtee kujutas rongidele ohtu isegi sõidukiirusel 27 km/h. Liinil reisirongiliikluse ajutiseks jätkamiseks oleks EVR-i hinnangul tulnud kohe investeerida 10 miljonit krooni.[13]

Oluliselt paremas seisus oli Taebla–Haapsalu jaamavahe, kuna seal oli 1980. aastate lõpus teostatud kapitaalremont ning lubatud sõidukiirus tänu sellele 80–100 km/h.

22. septembril 1995 väljus Balti jaamast viimane selle liini regulaarne reisirong (DR1A-226) Haapsallu.

Rongiliikluse sulgemine põhjustas kohalike inimeste hulgas suurt vastuseisu, viimane rongisõit osutuski üliemotsionaalseks ja rahvarohkeks. Reedel 22. septembri õhtul jätsid Harju- ja Läänemaa elanikud kõigis Riisipere–Haapsalu raudteejaamades/peatustes hüvasti viimase leinavärvides kuusevanikuga pärjatud reisirongiga. Jaamahoonetel rippusid loosungid "Olgu jääv meile raudtee" ja "Ükskord me võidame niikuinii". Riisipere jaamas põlesid päikseloojangul rööbastel küünlad.[14]

Reisijate ajutise veo korraldamist jätkati Eesti Raudtee tellitud bussidega, vastavalt raudteel kehtinud sõiduplaanile ja tariifidele.[15]

23. septembril 1995 kirjutas Eesti Päevaleht:

„Huviline matkaja võis viimastel kuudel jälgida, kuidas Haapsalu rong roomas 20 km/h üle kõdunenud liiprite, kõikudes pudeneval raudteetammil kahele poole nagu pärast reedest palgapäeva hilisööl kojunaasev pereisa.“

– [16]

Esialgu jäi Riisipere–Haapsalu lõigule sõitma üks kaubarong päevas, kuid vähese kasutusega raudtee langes sageli metallivaraste rüüstamiste ohvriks. Raudteelõigul töötanud 60 inimest viidi ettevõttesiseselt üle teisele tööle.[17] 1995. aasta lõpuks ei olnud Haapsalu ja Rohuküla sadamat ühendavat raudteed rüüstamise tõttu enam peaaegu olemas. Lisaks oli rööpaid, eriti jaamade kõrvalteedelt, hakatud varastama ka Riisipere–Haapsalu vaheliselt raudteelõigult.[18][19]

Novembris 1997 müüs Eesti Erastamisagentuur Riisipere–Haapsalu raudteelõigu sümboolse 5300 krooni eest (100 kr/km) ärimees Aarne Taalile. Kaasavaraks saadi Luhanski veduritehase kaubarongivedur M62-1296, mis nimetati ümber Robertiks. Loodi OÜ Haapsalu Raudtee, mis alustas kaubarongidega opereerimist antud lõigul.[20] Esialgselt sõitis kaubarong kolm korda nädalas vedades Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa jaoks (kokku 11 firmalt) kütust, puitu, vilja, vanarauda, kivisütt, soola ja kalakonserve.[21]

2004. aastal otsustati Haapsalu–Riisipere vaheline raudteelõik üles võtta.[22][23]

OÜ Haapsalu Raudtee opereeris kokku 6 aastat ja 24 päeva, pakkumisele raudtee taasriigistada andis MKM eitava vastuse. Rööbaste vanarauaks müügist saadud tulust investeeriti osaliselt raudteetammile rajatud kergliiklustee ehitusse.

Raudteeliini tänapäev

[muuda | muuda lähteteksti]
Elektrirong Stadler FLIRT EMU 1403 "Lendav Läänlane" Turba peatuses (2019).

Säilinud 31 km pikkusel Keila–Turba raudteel liiguvad nüüdisajal Elroni elektrirongid liinil Tallinn–Riisipere, peatudes Keilas, Kulnas, Vasalemmas, Kibunas, Laitses, Jaanikal, Riisiperes ja Turbal.

2008. aastal avati Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudtee tammil ligi 60 km pikkune Läänemaa Tervisetee.[24]

2015. aasta aprillis asutasid Haapsalu ettevõtjad raudteefirma (Lääne Raudtee AS), mille esialgne eesmärk on taastada Riisipere–Turba vaheline 6,5 km pikkune raudteelõik. 2017. aastal andis vabariigi valitsus ülesande AS Eesti Raudteele taastada Riisipere-Turba raudtee.

Jaanuaris 2019 algasid ehitustööd Riisipere–Turba 6,5-kilomeetrisel lõigul. Tööd lõppesid 2019. aasta sügisel. 8. detsembril 2019 avati regulaarne reisirongiliiklus Turbaga. Tegemist on Eesti kiireima raudteelõiguga, mille maksimaalne lubatud tunnikiirus on 140 km/h. Üle kuue kilomeetri pikkusel raudteel sõidavad Elroni elektrirongid kuni 11 korda päevas. [25]

2024. aastaks kavatseti taastada Turba–Risti vaheline raudteelõik, mis on osa Tallinna–Haapsalu raudteeliini taastamisprotsessist.[26][27]

Haapsalu raudtee kuni Rohukülani oli kavas taastada 2028. aastaks.[28]

30. juunil 2022 otsustas valitsus, et ei rahasta Turba-Risti vahelise raudteelõigu ehitust Euroopa Taastefondist.[29] Sellega seoses lükkub Haapsalu raudtee valmimine teadmata ajaks edasi.[30]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]
Haapsalu raudteejaama peahoone kaugelt (2011)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Raudtee infrastruktuuri tehnilised andmed ja kavandatud raudteehoiutööde tähtajad.[alaline kõdulink]
  2. ↑ Pretensioonikas kuurortraudtee; Estonica.org
  3. ↑ Keila-Haapsalu raudtee Vene keisririigi päevil. Eesti Raudteemuuseum Haapsalus
  4. ↑ Keila-Haapsalu raudtee Eesti Vabariigi Raudteede võrgus 1920–1940. Eesti Raudteemuuseum Haapsalus
  5. ↑ Tõnu Tammearu. Elektriraudtee Eestimaal alates 1924. Tänapäev, 2009. Lk. 81
  6. ↑ 6,0 6,1 Ajalugu. Elektriraudtee
  7. ↑ T. Tammearu. Lk. 102
  8. ↑ "Haapsallu rongiga enam ei saa". Eesti Päevaleht, 16.09.1995
  9. ↑ "Täna suletakse Riisipere–Haapsalu liinil rongiliiklus". Postimees, 22.09.1995
  10. ↑ "Eesti Raudtee võib hakata kasutama autobusse". Postimees, 03.12.1994
  11. ↑ "Hiiu–, Lääne– ja Saaremaalt valitud Riigikogu liikmed ei ole nõus Haapsalu raudtee sulgemisega". Postimees, 19.09.1995
  12. ↑ "Keila–Haapsalu raudtee loojang taasiseseisvunud Eestis 1992–2004". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. september 2009. Vaadatud 16. jaanuaril 2010.
  13. ↑ "Viimane rong Riisiperest Haapsallu sõidab nädala pärast". Postimees, 16.09.1995
  14. ↑ "Viimane reisirong Haapsallu". Eesti Päevaleht, 23.09.1995
  15. ↑ "Riisipere–Haapsalu liinil suletakse rongiliiklus". Eesti Päevaleht, 22.09.1995
  16. ↑ Kristi Malmberg: "Raudteelased tupikus". Eesti Päevaleht, 23.09.1995
  17. ↑ "Hüvastijätt rongiga". Eesti Päevaleht, 25.09.1995
  18. ↑ "Osa Haapsalu raudteed on läinud varaste saagiks". Postimees, 05.12.1995
  19. ↑ YouTube'i video: Kasutuseta raudtee langeb varaste saagiks
  20. ↑ Aarne Taal: Haapsalu raudtee 1997 - 2004; Haapsalu 2005
  21. ↑ "Alustas esimene eraraudtee" EPL, 04. mai 1998
  22. ↑ Keila–Haapsalu raudtee 100. Eesti Raudteemuuseum Haapsalus
  23. ↑ "Haapsalu raudtee omanik plaanib rööpad üles võtta". EPL, 16.03.2004
  24. ↑ Läänemaa Tervisetee, Lääne maakond
  25. ↑ VIDEO ja FOTOD: Riisipere-Turba rong tegi Eesti kiireimal raudteel esimese sõidu Maaleht, 08.12.2019
  26. ↑ Haapsalu raudteega jõutakse Ristini 2024. aastal; ERR-i uudised, 19.08.2021
  27. ↑ Riik kuulutas välja järgmise Haapsalu raudtee lõigu ehitushanke; ERR-i uudised, 18.04.2022
  28. ↑ Optimistlikum plaan: rongiga saab Tallinnast Rohukülla 2028. aastal; ERR-i uudised, 21.12.2021
  29. ↑ ERR (30.06.2022). "Sukles: valitsus sülitab Lääne- ja Hiiumaa inimestele näkku". Eesti Rahvusringhääling.
  30. ↑ Turba-Risti raudtee ehitusel on praeguseks kriips peal; Delfi, 30.06.2022

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Keila–Haapsalu_raudteelõik&oldid=6571534"