Karuteene

Gustave Doré illustratsioon Jean de La Fontaine'i teosele "L'Ours et l'amateur des jardins"

Karuteene on teene, mis lõpptulemusena toob negatiivseid tagajärgi sellele, kellele püüti teha heategu.

Eestikeelne sõna, nii nagu ka saksa Bärendienst ning norra ja taani bjørnetjeneste, on tulnud 17. sajandi prantsuse kirjaniku Jean de La Fontaine'i valmist "L’ours et l’amateur des jardins". Hjalmar Falki ja Alf Torpi andmeil on valmi päritolumaa India ning algselt oli karu asemel ahv.

Eesti lugejaile on motiiv tuttav ka Ivan Krõlovi venekeelse muganduse kaudu, mis omakorda on eesti keelde tõlgitud. Krõlovi valm on kirjutatud mitte hiljem kui 1807. aasta mai alguses, kuna 4. mail 1807. aastal luges seda A. Hvostovi õhtul Ivan Krõlov. Esimest korda avaldati see Dramaatilises Teatajas 1808. aastal.

Valm räägib karust, kes enda sõbra eest kärbseid ära ajades tappis oma kohmakuse tõttu koos kärbsega ka sõbra. Krõlovi versioonis pole sõna "karuteene", kuid on lause "abivalmis loll on vaenlasest ohtlikum".

La Fontaine'i ja Krõlovi valmide sündmustikuga on nähtud paralleele ka Vana-Kreeka müüdis Deianeirast, kes kuulas kentaur Nessose pahatahtlikku soovitust ning kinkis Heraklesele koletise Lerna hüdra veres immutatud särgi. Nessose väitel pidi see rõivas tegema Heraklese haavamatuks, kuid tegelikult tappis mürgine veri Heraklese.