Mine sisu juurde

Josquin des Prez

See on B-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Josquin)
1611. aasta puulõige, kopeeritud nüüdseks kadunud õlimaalilt, mis tehti Josquini eluajal.[1]
Josquin des Prés portree

Josquin des Prez[2][3] [žosk'ään depr'ee] (ka lihtsalt Josquin või Josquin Desprez või Josquin des Prés, latiniseeritud Josquinus Pratensis või Jodocus Pratensis; 1450 ja 1455 vahel – 27. august 1521 Condé-sur-l'Escaut) oli renessansihelilooja. Ta oli Guillaume Dufay ja Giovanni Pierluigi da Palestrina vahel kuulsaim Euroopa helilooja ja teda peetakse tavaliselt franko-flaami koolkonna keskseks figuuriks. Josquini nimetatakse esimeseks kõrgrenessansi vokaalpolüfoonia meistriks.

16. sajandi jooksul tõusis ta ajastu suurima helilooja staatusse, tema tehnilist ja väljendusmeisterlikkust imetleti ja imiteeriti. Temast kirjutasid kirjanikud Baldassare Castiglionest kuni Martin Lutherini ning teoreetikud Heinrich Glareanus ja Gioseffo Zarlino.[4] Käsikirjade ümberkirjutajad omistasid paljud anonüümsed heliteosed talle, et suurendada oma müügiedu.[5] Talle on kokku omistatud vähemalt 374 teost.[6] Alles tänapäeval on hakatud nendest mõne autorsust kahtluse alla panema. Tema barokiajastu alguseni kestnud ja 20. sajandil uuesti tõusnud suurest kuulsusest hoolimata on Josquini elust ja isiksusest väga vähe teada. Kümnete väiksemate renessansiheliloojate elust on rohkem andmeid kui Josquini omast.[7]

Josquin kirjutas nii vaimulikku kui ka ilmalikku muusikat kõigis ajastu tähtsamates vokaalžanrides, muu hulgas missasid, motette, šansoone ja frottola'id. 16. sajandil ülistati nii tema meloodia loomise annet kui ka tehnilist leidlikkust. Tänapäeval on uurijad püüdnud kindlaks määrata tema stiili tunnuseid ja selle alusel ära tunda ekslikult talle omistatud teoseid, kuid see on osutunud keeruliseks, kuna Josquin armastas järjestikustes teostes kasutada väga erinevaid kompositsioonivõtteid.[8] Heinrich Glareanus kirjutas aastal 1547, et Josquin ei olnud mitte ainult "magnificent virtuoso" (võib tõlkida ka 'suurepärane kiitleja'), vaid ka võimeline satiiriliseks narritamiseks.[9] Kuigi tänapäeval püütakse "Josquini kaanonist" teoseid eemaldada ja nende õigetele autoritele omistada (osa nendest kuulub tema kõige kuulsamate hulka), esindab tema ülejäänud looming siiski renessansi väga väärtuslikku osa.[10]

Elu

[muuda | muuda lähteteksti]

Sünd ja noorpõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Josquini lapsepõlvest on vähe teada. Palju on järeldatud ja spekuleeritud, mitmeid juhtlõngu on saadud tema teostest ja tema kaasaegsete heliloojate, kirjanike ja teoreetikute kirjutistest. Josquin sündis Burgundia hertsogi valdustes, arvatavasti kas Hainaut's (tänapäeva Belgia) või kohe üle piiri tänapäeva Prantsusmaal (tema elu jooksul oli teda mitu korda nimetatud prantslaseks). Nimi 'Josquin' oli Põhja-Prantsusmaal tavaline, seda nime oli kandnud üks bretooni pühak, kes elas selles piirkonnas 7. sajandil. Teda aeti pikka aega segamini teise sarnast nime kandva mehe Josquin de Kessaliaga, kes sündis 1440. aasta paiku, elas Milanos 1459–1474 ning suri 1498. Alles hiljuti on leitud, et Josquin des Prez sündis umbes 1450 või mõni aasta hiljem ega läinud Itaaliasse enne 1480. aastaid.

1466. aasta paiku (võimalik, et isa surma järel) nimetas Josquini onu Gilles Lebloitte hüüdnimega Desprez ta enda pärijaks, testamendi järgi oli Josquini perekonnanimi Lebloitte. "Des Prez" oli arvatavasti hüüdnimi, mis aja jooksul kujunes perekonnanimeks.[11]

Vastavalt Claude Hémeré (kardinal Richelieu sõber ja raamatukoguhoidja) 1633. aasta andmetele[12] sai Josquinist umbes 1460. aastal kooripoiss Saint-Quentinis. Ta võis õppida kontrapunkti Johannes Ockeghemi käe all, keda ta kogu oma elu jooksul väga imetles (seda väidavad Gioseffo Zarlino ja Lodovico Zacconi 16. sajandist pärit kirjeldused ning tõendab ka 1497. aastal Ockeghemi surma puhul kirjutatud väljendusrikas leinateos "Nymphes des bois/Requiem aeternam", aluseks Jean Molinet' luuletus).[13] Kuid ta võis ka lihtsalt Ockeghemi muusikat uurida, ilma et oleks tema õpilane olnud.

Esimene kindel ametikohta puudutav viide on pärit 19. aprillist 1477, mille järgi oli ta laulja Anjou hertsogi René kapellis Aix-en-Provence'is. Ta jäi sinna vähemalt 1478. aastani. Perioodist märts 1478 kuni 1483 ei ole tema liikumise kohta kindlaid andmeid. Hertsog René suri 1480. aastal. Josquin võis koos ülejäänud kapelliga minna 1481. aastal Pariisi. Üks tema varastest motettidest "Misericordias Domini in aeternum cantabo" vihjab otsesele sidemele kuningas Louis XI-ga. Pärast kuninga surma 1483. aastal naasis ta Condé'i, et võtta vastu oma onu pärandus. Onu ja tema naine võisid saada surma 1478. aasta mais, kui Louis XI armee piiras linna ümber, lukustas inimesed kirikusse ja põletas nad elusalt.[13]

Milano

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 1480–1482 on olnud biograafidele kõvaks pähkliks. Leidub vasturääkivaid viiteid, nagu oleks Josquin olnud veel Prantsusmaal või läinud juba Ferrarasse või Napolisse Sforzade teenistusse. 1480. aastate alguses Ferraras oleku kasuks räägib "Missa Hercules dux Ferrariae", mis stiililiselt ei sobi aastatesse 1503–1504, kui Josquin oli teadaolevalt Ferraras. Veel on pakutud, et Josquin oli mõnda aega Ungaris, selleks annab alust 16. sajandi dokument, mis kirjeldab Ungari õukonda ja nimetab Josquini ühena kohalolnud muusikutest.[13]

1483. või 1484. aastal on Josquin teadaolevalt olnud Milanos Sforza perekonna teenistuses. Teenistuse jooksul reisis ta vähemalt ühe korra Rooma ja võimalik, et ka Pariisi. Milanos tutvus ta Franchinus Gaffuriusega, kes oli seal kiriku kapellmeister. Pärast võimalikku reisimisperioodi oli ta Milanos jälle 1489. aastal, mil ta sealt ka lahkus.

Rooma

[muuda | muuda lähteteksti]

1489–1495 oli Josquin paavsti koori liige, esmalt Innocentius VIII ja hiljem Aleksander VI ajal. Ta võis Rooma minna lauljate vahetuse raames – Gaspar van Weerbeke pöördus samal ajal sealt Milanosse. Roomas oleku ajal võis ta lõigata oma nime Sixtuse kabeli seina. Hiljuti paljastus restaureerimise käigus seinal kiri "JOSQUINJ". Kuna lauljatel oli traditsiooniks oma nimesid seina lõigata ja 15.–18. sajandi jooksul oli sinna kogunenud sadu nimesid, peetakse väga tõenäoliseks, et just Josquin des Prez ise oma nime sinna kirjutas. Sel juhul on see tema ainus säilinud autograaf.[14][15]

Josquini küps stiil arenes just selle perioodi jooksul. Milanos oli ta olnud mõjutatud Itaalia kergest ilmalikust muusikast, Roomas lihvis ta oma sakraalmuusika tehnikat. Mitmed tema motetid on dateeritud aega, kui ta laulis paavsti kooris.

Lahkumine Roomast. Milano ja Prantsusmaa

[muuda | muuda lähteteksti]

1498. aasta paiku jätkas ta kõige tõenäolisemalt Sforza perekonna teenistuses. Seda tõendavad Gonzaga ja Sforza perekondade vahelised kirjad.[13] Arvatavasti ei jäänud ta Milanosse kauaks, 1499. aastal vallutas Louis XII oma Põhja-Itaalia invasiooni käigus Milano ja vangistas Josquinile varem tööd andnud perekonna. Umbes sel ajal naasis ta tõenäoliselt Prantsusmaale, kuigi kirjalikke tõendeid selle kohta ei ole. Enne Itaaliast lahkumist kirjutas ta üsna kindlasti oma ühe tuntumatest ilmalikest teostest, frottola "El grillo", ja lisaks ka "In te Domine speravi". Viimane võis olla varjatud viide usureformaator Girolamo Savonarolale, kes 1498. aastal põletati Firenzes tuleriidal ja kelle vastu Josquinil paistis olevat eriline austus. Teose tekstiks oli munga lemmikpsalm.[16]

Mõned Josquini teostest, näiteks instrumentaalne "Vive le roy", on kõhklustega dateeritud sajandivahetusse, kui ta oli Prantsusmaal. Motett "Memor esto verbi tui servo tuo" ('pea meeles oma teenrile antud lubadust') oli loodud leebeks meeldetuletuseks kuningale, et too peaks oma lubadust. Kuningas oli Josquinile lubanud benefiitsi. Nagu kirjutab Heinrich Glareanus 1547. aastal teoses "Dodecachordon", täitis kuningas motetti kuulnult oma lubaduse ning Josquin kirjutas oma tänu väljendamiseks moteti "Benefecisti servo tuo, Domine" ('isand, oled olnud teenrile armuline').[17]

Ferrara

[muuda | muuda lähteteksti]
Ercole I d'Este

Josquin jäi kuningas Louis XII teenistusse 1503. aastani, kui Ferrara hertsog Ercole I d'Este võttis ta tööle oma kapelli. Sellest ajast on pärit üks väga haruldastest viidetest Josquini isiksusele. Üks hertsogi nõuandja oli soovitanud Josquini asemel võtta tööle hoopis Heinrich Isaaci, kuna viimasega oli lihtsam läbi saada, too oli seltskondlikum, altim käsu järgi komponeerima ning oleks märksa vähem maksma läinud (120 tukatit 200 asemel). Ercole valis siiski Josquini.[13]

Ferraras kirjutas Josquin mõned oma kõige kuulsamatest teostest, muu hulgas karmi ja askeetliku, Girolamo Savonarolast mõjutatud "Miserere"[18], mis sai üheks levinumaks 16. sajandi motetiks; täielikult vastanduva "Virgo salutiferi"[19]; ja ilmselt ka "Missa Hercules Dux Ferrariae", mille cantus firmus on tuletatud tähtedest hertsogi nimes (soggetto cavato tehnika).

Ta ei jäänud Ferrarasse kauaks. Katkupuhang 1503. aasta suvel sundis hertsogi ja tema perekonna tõve eest põgenema. Josquin lahkus arvatavasti samuti katku eest põgenedes järgmise aasta aprillis. Tema asemik Jacob Obrecht suri katku 1505. aasta suvel, kelle järeltulijaks sai 1506. aastal Antoine Brumel, kes juhatas kapelli kuni selle laialisaatmiseni 1510. aastal.

Condé-sur-l'Escaut

[muuda | muuda lähteteksti]

Ferrarast suundus Josquin otse Condé-sur-l'Escaut'sse (tema võimalik sünnikoht, tänapäeva Belgia ja Prantsusmaa piiri ääres, Lille'ist kagus), kus temast sai 3. mail 1504 Notre-Dame'i kiriku juhataja. Seal töötas ta kogu oma ülejäänud elu.[20] Bourges'i katedraal kutsus teda 1508. aastal kooripoiste ülemaks, kuid ei ole teada, kuidas Josquin vastas, ja pole tõendeid, et ta sinna tööle oleks asunud.[21]

Josquini elu kahe viimase aastakümne jooksul levis tema kuulsus koos ta muusikaga. Äsjaleiutatud trükitehnoloogia tegi võimalikuks tema muusika laialdase avaldamise ning Josquin oli esimeste trükkalite lemmik. Ottaviano Petrucci üks esimesi väljaandeid ja varaseim säilinud ühe helilooja muusikatrükis oli Josquini missade kogumik, mis trükiti Veneetsias 1502. aastal. See väljaanne oli niivõrd menukas, et Petrucci trükkis ka kaks järgmist Josquini missade kogumikku (1504. ja 1514. aastal) ning andis välja mitu kordustrükki.[22]

Oma surivoodil palus Josquin ennast surnute nimekirja lisada välismaalasena, et tema varad ei läheks kohalike aadlike valdusse, vaid antaks kirikule.[20] See annab alust arvata, et ta oli sünnilt prantslane.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Josquini eluajal oli muusikas üleminekuajastu. Toimusid järsud stiilimuutused, osalt muusikute liikumise tõttu Euroopa erinevate piirkondade vahel.[23] Paljud põhja poolt pärit muusikud reisisid Itaaliasse, renessansi südamesse, kuna neid peibutas sealne aadelkonna-poolne kunstide toetamine. Itaalias olles said nad mõjutusi kohalikelt stiilidelt ning viisid need tihti tagasi kaasa ka oma kodumaale. Ockeghemi põlvkond, kontrapunkt, Madalmaade vokaalpolüfoonia ja Itaalia ilmaliku muusika homofoonilisus hakkasid sulama üheks stiiliks. Josquin oli juhtiv kuju selles muusikalises protsessis, millest lõpuks kujunes rahvusvaheline muusikaline stiil eesotsas Giovanni Pierluigi da Palestrina ja Orlandus Lassusega.[24]

Josquin kogus oma teadmisi alguses Prantsusmaal ning suundus siis Itaaliasse Milanosse ja Rooma. Tema varased sakraalteosed jäljendavad Ockeghemi ja tema kaasaegsete kontrapunkti keerukust ja kaunistatud, melismaatilisi meloodiaid. Milanos mõjutas teda ümbritsev ilmalik muusika. Oma pea 50 aastat kestnud viljaka karjääri lõpuks oli ta välja kujundanud lihtsustatud stiili, kus polüfoonilise kompositsiooni iga hääl liikus vabalt ja sujuvalt ning suurt tähelepanu pööras ta ka teksti selgusele ja joondumisele muusikaliste motiividega. Oma stiili kujundamisel sai ta mõjutusi teistelt heliloojatelt, kuid temast endast sai kõige mõjukam helilooja kogu Euroopas, eriti pärast trükikunsti leiutamist, mis toimus tema loomingu kõige küpsematel aastatel. See tegi tema võidukäigu veel enam otsustavamaks, kui see muidu oleks olnud.

Mitmed "nüüdisaegsed" kompositsioonitehnikad sündisid 15. ja 16. sajandi vahetuse paiku. Josquin kasutas oma teostes väga palju lühikesi äratuntavaid motiive, meloodiakäike, mis liikusid kontrapunktilises tekstuuris häälest häälde ning andsid tulemuseks teose sisemise ühtsuse. Seda baasprintsiipi on muusikas järjekindlalt praktiseeritud sellest ajast kuni tänase päevani.[25]

Josquin kirjutas muusikat kõigis tolle aja tähtsamates žanrides: missad, motetid, šansoonid ja frottola'd. Ta andis oma panuse ka uue žanri motett-šansooni loomisse, mida ta kirjutas vähemalt kolm. Lisaks olid mõned tema teosed üsna tõenäoliselt ette nähtud instrumentaalseks esitamiseks, mis oli tollel ajal uudne.

Missad

[muuda | muuda lähteteksti]
"Missa de Beata Virgine" käsikiri. "Kyrie".[26]

15. sajandi jooksul oli missa arenenud tähtsaimaks Euroopa sakraalmuusika žanriks. See oli pikk, mitmeosalise vormi ja suuremahulise struktuuriga teos. Josquin kirjutas mõned selle žanri kõige tuntumatest teostest, enamik neist sellised, kus mingi ühine muusikaline teema ühendas missatsükli osad tervikuks.

Missade kirjutamisel kasutas ta järgmisi tehnikaid (ühes teoses võis ta kasutada mitut tehnikat):

  • "cantus firmus'e missa": olemasolev meloodia ilmub suhteliselt muutmatul kujul ühes hääles, teised hääled vähem või rohkem vabalt komponeeritud;
  • "parafraseeriv missa": olemasolev meloodia ilmub kõikides häältes vabalt ja variatsioonidega;
  • "parodeeriv missa" (paroodiamissa): kasutatakse olemasoleva mitmehäälse laulu (tervikuna või ainult osa) kõiki hääli;
  • "soggetto cavato missa": meloodia saadakse nime või fraasi silpide helikõrguse tähisteks teisendamisel, nt Lascia fare mi ('jäta mind rahule') – la sol fa re mi – A, G, F, D, E;
  • kaanon: terve missa põhineb kaanoniprintsiibil ning eelnevalt olemasolevat materjali ei ole.[27]

Enamik neist tehnikatest, eriti "parafraseerimine" ja "parodeerimine" said 16. sajandi esimesel poolel standardiks. Josquin oli nende alal pioneer. Ta mitte ainult ei seganud erinevaid tehnikaid, vaid ka lõi need tehnikad.[24]

Cantus firmus'e missad

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Josquini küpset perioodi oli kõige tavalisem missade kirjutamise tehnika cantus firmus. See oli kasutusel olnud suurema osa 15. sajandist ning seda kasutas Josquin ka kõige varem, ilmselt oma esimeses missas "Missa L'ami Baudichon".[24] See missa põhineb ilmaliku ning üsna nilbe sisuga laulu meloodial. Selle missa olemasolu Sixtuse kabeli kogus näitab, et missa kirjutamine sellisele põhjale oli aktsepteeritav.[28]

Kaks tema kuulsaimat cantus firmus'e missat põhinevad "L'homme armé" meloodial, mis oli kogu renessansiajastu missade lemmikmeloodia. Esimene neist, "Missa L'homme armé super voces musicales", on väga tehniline ning on siiani tema missadest tuntuim.[29] Teine, "Missa L'homme armé sexti toni", on "fantaasia relvastatud mehe teemal".[30] See missa põhineb cantus firmus'el, kuid on samal ajal parafraseeriv, meloodia fragmendid ilmuvad kõikides häältes. Võrreldes eelmise missaga on see tagasihoidlikum, kuid viimases "Agnus Dei" osas on keerukas retrograadne kaanon, mille ümber on põimitud teised hääled.[31]

Parafraseerivad missad

[muuda | muuda lähteteksti]

Parafraseeriv tehnika erinevus cantus firmus'e tehnikast seisneb selles, et algmaterjal on küll ühehäälne meloodia, kuid sellele on lisatud kaunistusi. Nagu ka cantus firmus'e missas, võib alusmeloodia kõlada kõikides häältes.

Mitmes Josquini missas on kasutatud parafraasitehnikat, ning nende seas on mõned tema tuntuimad tööd. Suhteliselt varane "Missa Ave maris stella", mis on pärit ilmselt ajast, kui ta laulis Sixtuse kabeli kooris, parafraseerib samanimelist antifooni. See on üks tema lühematest missadest.[32] Hilisem "Missa de Beata Virgine" parafraseerib neitsi Maarja ülistuslaule ning on pühendusmissa. See oli 16. sajandil tema kõige populaarsem missa.[24][33]

Läbi ajaloo kuulsaim seda tehnikat kasutav Josquini missa on "Missa Pange lingua", mis põhineb Aquino Thomase loodud hümnil. See oli arvatavasti Josquini viimane missa.[34] Missa kujutab endast laiendatud fantaasiat, mis kasutab hümni meloodiat kõikides häältes ja kõikides missa osades viimistletud ja pidevalt muutuvas polüfoonias. Üks missa kõrgpunkte on et incarnatus est-osa Credos, kus tekstuur muutub homofooniliseks ja meloodia kõlab kõige ülemises hääles.[35]

Parodeerivad missad

[muuda | muuda lähteteksti]

Parodeerivates missades ei olnud alusmaterjaliks üksik meloodia, vaid terve mitmehäälne struktuur, tihti populaarne laul. Josquini "Missa Fortuna desperata" põhineb kolmehäälsel laulul "Fortuna desperata"[24] ning "Missa Mater Patris" kolmehäälsel Antoine Brumeli motetil. Teine neist on ilmselt kõige esimene parodeeriv missa ajaloos, see ei sisalda ühtki viidet cantus firmus'ele.[36] Paroodiatehnika sai 16. sajandil väga tavaliseks missa komponeerimise võtteks, kuigi missade loomine moteti tõusuga vähenes.

Missad solmisatsioonisilpidel

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloo kõige varasem teadaolev selle tehnika (soggetto cavato) abil loodud missa oli Josquini "Missa Hercules Dux Ferrariae", mille ta tõenäoliselt kirjutas 1480ndate alguses Ferrara hertsog Ercole I-le. Cantus firmus'e noodid on saadud hertsogi nimest: Re – Ut – Re – Ut – Re – Fa – Mi – Re. Teine seda tehnikat kasutav missa on "Missa La sol fa re mi", mis põhineb fraasi "Lascia fare mi" ('jätke mind üksi') silpidel. Heinrich Glareanus teadis selle kohta 1547. aastal kirjutada, et üks aristokraat kasutas seda fraasi kosilaste eemalepeletamiseks ning Josquin kirjutas selle peale vastutorkeks elegantse missa.[37]

Kaanonimissad

[muuda | muuda lähteteksti]
Agnus Dei II algus missast "Missa L'homme armé super voces musicales". See on näide kaanonist, kus erinevates häältes esitatakse sama meloodia, kuid erinevate vältustega

Kaanonimissade populaarsus hakkas kasvama 15. sajandi teisel poolel. Varaste näidete seas on Ockeghemi kuulus "Missa prolationum", Guillaume Faugues "Missa L'homme armé" ja Marbrianus de Orto "Missa [Ad fugam]". Josquin kasutas kaanonit "Missa L'homme armé sexti toni" osades "Osanna" ja "Agnus Dei III", läbi kogu "Missa Sine nomine" ja "Missa De beata virgine" kolmes viimases osas. "Missa L'homme armé super voces musicales" sisaldab kaanoneid osades "Kyrie", "Benedictus" ja "Agnus Dei II".

Motetid

[muuda | muuda lähteteksti]

Josquini motettide stiil varieerus peaaegu täielikust homofooniast rikkalikult kaunistatud kontrapunktiliste fantaasiateni. Paljud tema motetid on kirjutatud neljale häälele, selline koosseis kujunes normiks sajandivahetuse paiku. Samuti kirjutas ta uuenduslikuna motette viiele või kuuele häälele.[38]

Osa motetist "Domine ne in furore" (Ps. 37) Kuulataⓘ

Peaaegu kõigis tema motettides on näha mingi kompositsiooniline piirang, nad ei ole vabalt komponeeritud.[39] Neist mõnes on kasutatud ühendajana cantus firmus't, mõnes kaanonit. Kaanonit kasutavad motetid võib jagada kaheks: ühed, kus kaanon on mõeldud märkamiseks ja kuulamiseks, ning teised, kus kaanon on olemas, kuid seda on peaaegu võimatu kuuldavalt eristada, nii et vaid asjatundjad suudavad selle noodipildis ära tunda.[40]

Josquini kasutas motettides sagedasti imitatsiooni, nii et tulemuseks on fuugalaadne meloodiatöötlus. Üheks näiteks on "Dominus regnavit" (psalm 93) neljale häälele, kus iga psalmirea alguses laulab üks hääl uut meloodiat, millele järgnevad imiteerides teised hääled.[41]

Väga vähesed heliloojad enne Josquini olid kirjutanud polüfoonilisi teoseid psalmitekstidele.[42] Tema tuntumate psalmiaineliste motettide seas on veel "Miserere" (kirjutatud Ferraras 1503 või 1504 arvatavasti Girolamo Savonarola hukkamise ajel), "Memor esto verbi tui" (psalm 119) ja "De profundis" (psalm 130).[41][43]

Šansoonid ja instrumentaalteosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmaliku muusika vallas sisaldab Josquini looming arvukalt prantsuse šansoone, milles on kolm kuni kuus häält, samuti peotäie itaalia frottola'id. Ka on Josquin kirjutanud mõned teosed, mis olid arvatavasti mõeldud instrumentaalseks esituseks. Autorsuse probleemid on šansoonide juures eriti teravad võrreldes tema ülejäänud loominguga. Kui tema eluajal avaldati tema nime all umbes 70 kolme- ja neljahäälset šansooni, siis rohkem kui kolmekümnest temale omistatud viie- ja kuuehäälsest šansoonist vaid kuus levisid tema eluajal. Paljud surmajärgselt talle omistatud teosed arvatakse olevat võltsingud ning 20. sajandi viimastel aastakümnetel on tehtud palju tööd, et selles probleemis selgust saada.[44]

Josquini varasemad šansoonid olid ilmselt loodud Põhja-Euroopas, saades mõjutusi Ockeghemilt ja Busnois'lt. Erinevalt nendest aga ei püsinud ta kunagi rangete vorminõuete piirides (näiteks kindlad ja keerukad korduste mustrid), vaid kasutas palju imitatsiooni.[24] Ta siiski kasutas meloodiakordusi, eriti kui tekstiread riimusid. Ta oli üks esimesi šansooniloojaid, kes muutis kõik hääled tekstuuris võrdseiks.

Šansoonides kasutas ta tihti cantus firmus't, mõnikord oli see populaarne laul, mille päritolu on teadmata, näiteks "Si j'avoye Marion".[45] Teinekord võttis ta laulumeloodia ja lisas sellele uue teksti. Kuid osade teoste puhul komponeeris ta vabalt terve teose, kasutamata mingit etteantud algmaterjali. Veel üks tehnika, mida ta mõnikord kasutas, oli populaarse laulu muutmine kaanoniks kahes keskmises hääles ning uue meloodilise materjali lisamine teistes häältes ja erineva tekstiga, näiteks tema šansoonis "Faulte d'argent" ('rahaprobleem' - laul, mida laulab mees, kes ärkab prostituudiga voodis, kuid kellel pole raha, et talle maksta).

Mõned tema šansoonid on kahtlusteta kirjutatud instrumentaalesituseks. Selle tõenduseks peetakse asjaolu, et Petrucci trükkis need ilma tekstita – näiteks "Harmonice Musices Odhecaton" sisaldab Josquinilt 18 teost, kaks viimast neist, "Vive le Roy" ja "La bernardina", on äratuntavalt instrumentaalpalad. Samuti on mõnes sellises teoses märke, mis viitavad pillide eripärale (näiteks fanfaarilaadne "Vive le roy").[24]

Josquini šansoonid levisid laialt üle Euroopa. Kõike rohkem on tuntud leinalaul Ockeghemi mälestuseks "Nymphes des bois/Requiem aeternam", "Mille regretz" (selle autorsus on hiljuti kahtluse alla seotud)[46], "Plus nulz regretz" ja "Je me complains".

Lisaks prantsuse šansoonidele kirjutas ta itaalia frottola stiilis vähemalt kolm teost: "Scaramella", "El grillo" ja "In te domine speravi". Need on šansoonidest veel lihtsama tekstuuriga, olles peaaegu muutumatult homofoonilised ja teksti silpidele vastavad.

Motett-šansoonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Milanos olles kirjutas Josquin mitmeid teoseid sealsete heliloojate poolt välja kujundatud uues žanris. Motett-šansoonid olid väga sarnased 15. sajandi šansoonidega, aga erinevalt neist täielikult ilmalikest teostest sisaldas uus žanr kõige alumises hääles gregoriuse laulust tuletatud cantus firmus't. Teised hääled laulsid ilmalikku prantsuskeelset teksti, mis oli kas seotud ladinakeelse tekstiga või kommenteeris seda.[47] Josquini kolm tuntud motett-šansooni "Que vous madame/In pace", "A la mort/Monstra te esse matrem" ja "Fortune destrange plummaige/Pauper sum ego" on stiililiselt sarnased teiste Milano heliloojate, näiteks Loyset Compère ja Alexander Agricola omadega.

Mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Josquini kuulsus levis 16. sajandi jooksul ja kasvas eriti tema surmajärgsetel aastakümnetel. Gioseffo Zarlino kasutas veel 1580ndatel oma kompositsiooniteemalistes traktaatides Josquini loomingu näiteid. Barokiajastu saabudes tema mõju vähenes. 18. ja 19. sajandi inimeste jaoks jäi ta Rooma koolkonna suurkuju Giovanni Pierluigi da Palestrina varju, kelle muusikat peeti polüfoonia tipuks. 20. sajandil hakkas Josquini populaarsus siiski jälle tõusma, kuni uurijad on teda jälle hakanud pidama ajastu suurimaks ja edukamaks heliloojaks.[48][49] Richard Sherr kirjutab oma teose "Josquin Companion" sissejuhatuses (pidades silmas Josquini loodud teoste hulga vähendamist ekslike omistamiste tõttu): "Josquin elab selle üle, sest tema muusika paremik on tõesti nii suurepärane nagu kõik on seda alati arvanud."[10]

1950. aastatest alates on tema kuulsust kasvatanud järjest suurenevad salvestusvõimalused ja salvestiste levitamine. Samuti on järjest rohkem ansambleid, kes pühenduvad 16. sajandi vokaalmuusika esitamisele ja kelle repertuaaris on Josquini looming kesksel kohal.[50]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

Josquini helitööde nimekirja koostamine on keerukas. Tema tohutu prestiiži tõttu 16. sajandi alguses omistati talle anonüümseid teoseid ja muid võltsinguid. Sakslane Georg Forster kirjutas selle kohta 1540. aastal: "Nüüd, kui Josquin on surnud, tuleb temalt rohkem teoseid kui tema eluajal." [51] Seepärast on paljude tema loetletud tööde autentsus küsimärgi all.

Missad

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "Missa Ave maris stella" (Rooma, 1486–1495) (4-häälne)
  2. "Missa D'ung aultre amer" (4-h, Jeremy Noble seab autorsuse kahtluse alla)
  3. "Missa de Beata Virgine" (u 1510) (4-h osades I–II, 5-h osades III–V)
  4. "Missa Di dadi" (="N'aray je jamais") (4-h, autorsus küsimärgi all)
  5. "Missa Faisant regretz" (4-h)
  6. "Missa Fortuna desperata" (4-h)
  7. "Missa Gaudeamus" (4-h)
  8. "Missa Hercules Dux Ferrariae" (Ferrara, 1503/04) (4-h, 6-h osas Agnus III)
  9. "Missa La sol fa re mi" (4-h)
  10. "Missa L'ami Baudichon" (4-h)
  11. "Missa L'homme armé sexti toni" (4-h, 6-h osas Agnus III)
  12. "Missa L'homme armé super voces musicales" (4-h)
  13. "Missa Malheur me bat" (4-h, 6-h osas Agnus III)
  14. "Missa Mater patris" (4-h, autorsus küsimärgi all)
  15. "Missa Pange lingua" (Condé, u 1514) (4-h)
  16. "Missa Sine nomine" (4-h, originaalpealkiri "Missa Ad fugam")

Kahtlusalused teosed:

  1. "Missa Ad fugam" (4-h)
  2. "Missa Da pacem" (4-h)
  3. "Missa Une musque de Biscaye" (4-h)

Missaosad

[muuda | muuda lähteteksti]

Autorsus on kahtluse all, välja arvatud "Credo De tous biens playne".

  1. "Credo Chascun me crie" (= Des rouges nez)
  2. "Credo De tous biens playne"
  3. "Credo Vilayge (II)"
  4. "Credo [Quarti toni]"
  5. "Gloria De beata virgine"
  6. "Sanctus De passione"
  7. "Sanctus D'ung aultre amer"
  8. "Credo Vilayge (I)"
  9. "Credo La belle se siet" (ilmselt Robert de Févin)

Motetid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "Absalon, fili mi (4-h)" (autorsus on kahtluse all, võib-olla Pierre de La Rue)
  2. "Absolve, quaesumus, Domine/Requiem aeternam" (6-h) (autorsus kahtluse all)
  3. "Alma redemptoris mater"
  4. "Alma redemptoris mater / Ave regina caelorum"
  5. "Ave Maria, gratia plena ... benedicta tu" (4-h)
  6. "Ave Maria, gratia plena ... Virgo serena" (Milano 1484/85);[52]
  7. "Ave munda spes, Maria"
  8. "Ave nobilissima creatura"
  9. "Ave verum corpus natum"
  10. "Benedicta es, caelorum regina"
  11. "Christum ducem, qui per crucem" (4-h)
  12. "De profundis clamavi" (4-h)
  13. "De profundis clamavi" (5-h)
  14. "Domine exaudi orationem meam"
  15. "Domine, ne in fuore tuo" (4-h)
  16. "Domine, non secundum peccata nostra" (2-4-h)
  17. "Ecce, tu pulchra es, amica mea"
  18. "Factum est autem"
  19. "Gaude virgo, mater Christi"
  20. "Homo quidam fecit cenam magnam"
  21. "Honor, decus, imperium"
  22. "Huc me sydereo descendere jussit Olympo" (5-h)
  23. "Illibata Dei virgo nutrix"
  24. "In exitu Israel de Aegypto"
  25. "In illo tempore assumpsit Jesus doudecim disciplus"
  26. "Iniquos odio habui" (4-h, säilinud ainult tenori partii)
  27. "In principio erat Verbum" (autorsus kahtluse all)[53]
  28. "Inviolata, integra et casta es, Maria"
  29. "Jubilate Deo omnis terra"
  30. "Liber generationis Jesu Christi"
  31. "Magnificat quarti toni"
  32. "Magnificat terii toni"
  33. "Memor esto verbi tui"
  34. "Miserere mei Deus" (Ferrara, 1503)
  35. "Misericordias Domini in aeternum cantabo" (Prantsusmaa, 1480/83)
  36. "Missus est Gabriel angelus ad Mariam Virginem"
  37. "Mittit ad virginem"
  38. "Monstra te esse matrem"
  39. "O admirabile commercium" (osa 5 motet tsüklist)
  40. "O bone et dulcissime Jesu"
  41. "O Domine Jesu Christe"
  42. "O virgo prudentissima"
  43. "O virgo virginum"
  44. "Pater noster, qui es in caelis" (Condé, 1505–1521)
  45. "Planxit autem David"
  46. "Praeter rerum seriem"
  47. "Qui edunt me adhuc"
  48. "Qui habitat in adiutorio altissimi"
  49. "Qui velatus facie fuisti"
  50. "Salve regina" (4-h)
  51. "Salve regina" (5-h, 1502)
  52. "Stabat Mater"
  53. "Tu lumen, tu splendor"
  54. "Tu solus qui facis mirabilia"
  55. "Usquequo Domine oblivisceris me"
  56. "Ut Phoebi radiis"
  57. "Veni, sancte spiritus"
  58. "Victimae paschali laudes"
  59. "Virgo prudentissima"
  60. "Virgo salutiferi" (Ferrara, 1504/05)
  61. "Vultum tuum deprecabuntur" (1480ndad)

Motett-šansoonid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "A la mort / Monstra te esse matrem"
  2. "Fortune destrange plummaige/Pauper sum ego"
  3. "Que vous madame / In pace in idipsum"

Šansoonid

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "A l'heure que je vous"
  2. "A l'ombre d'ung buissonet, au matinet" (3-h)
  3. "Adieu mes amours"
  4. "Adieu mes amours" (6-h või 7-h)
  5. "Baisé moy, ma doulce amye" (4-h)
  6. "Belle, pour l'amour de vous"
  7. "Bergerette savoyenne"
  8. "Cela sans plus"
  9. "Comment peult haver joye"
  10. "Cueur langoreulx"
  11. "De tous biens plaine" (3-h)
  12. "De tous biens plaine" (4-h)
  13. "Douleur me bat"
  14. "Du mien amant"
  15. "Dulces exuviae"
  16. "En l'ombre d'ung buissonet tout, au long" (3-h)
  17. "En l'ombre d'ung buissonet tout, au long" (4-h)
  18. "Entré je suis en grant pensée" (3-h)
  19. "Entré je suis en grant pensée" (4-h)
  20. "Fama malum"
  21. "Faulte d'argent"
  22. "Fors seulement" (6-h, ainult ühe hääle partii säilinud)
  23. "Fortuna d'un gran tempo"
  24. "Helas madame"
  25. "Ile fantazies de Joskin"
  26. "Incessament livré suis à martire"
  27. "Je me complains"
  28. "Je n'ose plus"
  29. "Je ris et si ay larme"
  30. "Je sey bien dire"
  31. "La belle se siet"
  32. "La Bernardina"
  33. "La plus de plus"
  34. "Le villain [jaloux]"
  35. "Ma bouche rit et mon cueur pleure"
  36. "Mille Regretz" (4-h)
  37. "Mon mary m'a diffamée"
  38. "N'esse pas ung grant desplaisir"
  39. "Nymphes des bois" (kirjutatud pärast Johannes Ockeghemi surma)
  40. "Nymphes, nappés / Circumdederunt me"
  41. "Parfons regretz"
  42. "Petite camusette"
  43. "Plaine de dueil"
  44. "Plus n'estes ma maistresse"
  45. "Plus nulz regretz" (1508 ja 1511 vahel)
  46. "Plusieurs regretz"
  47. "Pour souhaitter"
  48. "Quant je vous voye"
  49. "Qui belles amours a"
  50. "Recordans de my signora"
  51. "Regretz sans fin"
  52. "Se congié prens"
  53. "Si j'ay perdu mon amy" (3-h)
  54. "Si j'ay perdu mon amy" (4-h)
  55. "Tant vous aimme Bergeronette"
  56. "Tenz moy en voz bras"
  57. "Une mousque de Biscaye"
  58. "Vive le roy" (instrumentaalteos, kirjutatud Louis XII-le)
  59. "Vous l'arez, s'il vous plaist"
  60. "Vous ne l'arez pas"
  61. ilma tekstita (4-h)

Frottola'd

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "El Grillo"
  2. "In te Domine speravi per trovar pietà"
  3. "Scaramella va alla guerra"

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Josquin des Prez seisuga 10.06.11.

  1. ↑ Macey, Grove, §8.
  2. ↑ ChoralWiki Illibata Dei virgo nutrix (Josquin des Prez)
  3. ↑ "Autobiographical Constructions in Josquin's Motet Illibata Dei virgo nutrix" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. märts 2012. Vaadatud 8. juunil 2011.
  4. ↑ Wegman, in Sherr, p. 21–25.
  5. ↑ Reese, Grove
  6. ↑ Wegman, in Sherr, p. 28.
  7. ↑ Wegman, in Sherr, p. 21–22.
  8. ↑ Sherr, p. 3.
  9. ↑ Glareanus, quoted in Sherr, p. 3.
  10. ↑ 10,0 10,1 Sherr, p. 10.
  11. ↑ Lora Matthews and Paul Merkley, "Josquin des Prez", in The Journal of Musicology, Summer 1998.
  12. ↑ Gustave Reese et al., High Renaissance Masters. New York: W.W. Norton & Company, 1984.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Macey, Grove
  14. ↑ Pietschmann
  15. ↑ Sherr, frontispiece
  16. ↑ Macey, p. 155.
  17. ↑ David W. Barber, If It Ain't Baroque: More Music History as It Ought to Be Taught (Toronto: Sound and Vision, 1992), p. 34.
  18. ↑ Macey, p. 184.
  19. ↑ John Milsom, in Sherr, p. 307.
  20. ↑ 20,0 20,1 Sherr, p. 16.
  21. ↑ Sherr, p. 17.
  22. ↑ Boorman, Stanley. "Petrucci, Ottaviano (dei)." Music Printing and Publishing. New York: Norton, 1990, pp. 365–369.
  23. ↑ Reese, p. 184–185.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 24,5 24,6 Noble, Grove (1980)
  25. ↑ Irving Godt, JMT, 264–292.
  26. ↑ Rome, Biblioteca Apostolica Vaticana, Capp. Sist. 45, ff. 1v-2r
  27. ↑ Blackburn, Planchart, Bloxham, Sherr, in Sherr, 51–248.
  28. ↑ Bonnie J. Blackburn, in Sherr, p. 72.
  29. ↑ Blackburn, in Sherr, p. 53–62
  30. ↑ Blackburn, in Sherr, p. 63
  31. ↑ Blackburn, in Sherr, p. 64
  32. ↑ Planchart, in Sherr, p. 109.
  33. ↑ Planchart, in Sherr, p. 120–130
  34. ↑ Planchart, in Sherr, p. 130, 132.
  35. ↑ Planchart, in Sherr, p. 142.
  36. ↑ Reese, p. 240.
  37. ↑ Blackburn, in Sherr, p. 78.
  38. ↑ Milsom, in Sherr, p. 282
  39. ↑ Milsom, in Sherr, p. 284
  40. ↑ Milsom, in Sherr, p. 290
  41. ↑ 41,0 41,1 Reese, p. 249
  42. ↑ Reese, p. 246
  43. ↑ Milsom, in Sherr, p. 305
  44. ↑ Louise Litterick, in Sherr, p. 335, 393
  45. ↑ Brown, Grove (1980), "Chanson."
  46. ↑ Litterick, in Sherr, p. 374–376
  47. ↑ Litterick, in Sherr, p. 336
  48. ↑ David Fallows, in Sherr, p. 575.
  49. ↑ Paula Higgins, "The Apotheosis of Josquin des Prez and Other Mythologies of Musical Genius," Journal of the American Musicological Society, 57.3 (sügis 2004), pp. 443–510.
  50. ↑ Sherr, p. 577; samuti Appendix B (Discography)
  51. ↑ Jesse Rodin, "A Josquin Substitution," Early Music 34.2 (2006), p. 246
  52. ↑ Uuemate dateeringute kohta vaata: Joshua Rifkin, Munich, Milan, and a Marian Motet: Dating Josquin's "Ave Maria ... virgo serena," Journal of the American Musicological Society 56.2 (2003), pp. 239–350
  53. ↑ Finscher, Sherr, p. 264n

Allikad ja lisalugemist

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Fallows, David. "Josquin". Turnhout: Brepols Publishers, 2009, ISBN 978-2-503-53065-9
  • Atlas, Allan W., toimetajad . "Renaissance music: music in western Europe, 1400–1600". NY: Norton, 1998. ISBN 0-393-97169-4.
  • Brown, Howard M. "Chanson" The New Grove Dictionary of Music and Musicians, ed. Stanley Sadie. London, Macmillan, 1980. (20 vol.) ISBN 1-56159-174-2.
  • Duffin, Ross W., ed. "A Josquin Anthology". Oxford University Press, 1999. ISBN 0-19-353218-2
  • Gleason, Harold, and Warren Becker. "Music in the Middle Ages and the Renaissance". Bloomington, Indiana: Frangipani Press, 1981. ISBN 0-89917-034-X.
  • Godt, Irving. "Motivic Integration in Josquin's Motets." Journal of Music Theory, 21, 2 (sügis 1977): 264–292.
  • International Josquin Symposium, Willem Elders, Frits de Haen. "Proceedings of the International Josquin Symposium". Utrecht: Vereniging voor Nederlandse Muziekgeschiedenis, 1986. ISBN 90-6375-148-6
  • Elder, Willem, et al., toimetajad. "New Josquin Edition". Utrecht: Koninklijke Vereniging voor Nederlandse Muziekgeschiedenis, 1987- . ISBN 978-90-6375-051-0
  • Macey, Patrick. "Bonfire Songs: Savonarola's Musical Legacy." Oxford: Clarendon Press. 1998. ISBN 0-19-816669-9.
  • Macey, Patrick, Jeremy Noble, Jeffrey Dean, Gustave Reese "Josquin des Prez" Grove Music Online [1]
  • Noble, Jeremy. "Josquin Desprez (works)" The New Grove Dictionary of Music and Musicians, ed. Stanley Sadie. London, Macmillan, 1980. (20 vol.) ISBN 1-56159-174-2.
  • Pietschmann, Klaus. "Ein Graffito von Josquin Desprez auf der Cantoria der Sixtinischen Kapelle" Die Musikforschung vol. 52 no. 2 (1999), pp. 204–207.
  • Reese, Gustave. "Music in the Renaissance". New York: W. W. Norton, 1954. ISBN 0-393-09530-4.
  • Reese, Gustave. "Josquin Desprez (biography)" The New Grove Dictionary of Music and Musicians, ed. Stanley Sadie. London, Macmillan, 1980. (20 vol.) ISBN 1-56159-174-2.
  • Sherr, Richard, toimetaja. "The Josquin Companion". Oxford: Oxford University Press, 2000. ISBN 0-19-816335-5.
  • Charles, Sydney R. "Josquin des Prez: A Guide to Research". New York and London: Garland Publishing, Inc., 1983.
  • Lowinsky, Edward E., toimetaja. "Josquin des Prez". London: Oxford University Press, 1976.

Salvestised

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1993 – "Renaissance-polyfonie in Brugge. The Songbook of Zeghere van Male". Capilla Flamenca. Eufoda 1155. Sisaldab "O intemerata" ja "Mille regretz"
  • 1996 – "Pierre de la Rue. Missa Alleluia. Music at the Burgundy Court". Capilla Flamenca. Eufoda 1232. Sisaldab "Gaude Virgo" ja "Huc me sidereo"
  • 1996 – "Oh Flanders Free. Music of the Flemish Renaissance: Ockeghem, Josquin, Susato, De la Rue." Capilla Flamenca. Alamire LUB 03, Naxos 8.554516. Sisaldab "El grillo", "Guillaume se va chaufer" ja "Kyrie" missast "Missa la sol fa re mi"
  • 1998 – "Margarete – Maximilian I. Musik um 1500." Capilla Flamenca, La Caccia, Schola Cantorum Cantate Domino Aalst, Schola Gregoriana Lovaniensis. ORF Shop CD 265 (2 CDd). Sisaldab "Adieu mes amours"
  • 2000 – "Magic". Flanders Recorder Quartet. Sisaldab "Mille Regretz" ja "Scaramella"
  • 2002 – "Pierre de la Rue: Missa de septem doloribus". Capilla Flamenca, Psallentes. MEW 0207. Sisaldab "Stabat mater"
  • 2005 – "Dulcis Melancholia. Biographie musicale de Marguerite d’Autriche." Capilla Flamenca. MEW 0525. Sisaldab "Belle pour l'amour de vous", "Plus nulz regretz" ja "Que vous madame / In pace"
  • 2007 – "Désir D'aymer. Love Lyrics Around 1500: From Flanders To Italy." Capilla Flamenca. Eufoda 1369. Sisaldab "Baisés moy" ja "O venus bant"
  • 2007 – "Salve Mater Salve Jesu. Chant and Polyphony From Bohemia Around 1500." Capilla Flamenca ja Schola Gregoriana Pragensis, Barbara Maria Willi. KTC 1346. Sisaldab "Qui velatus facie fuisti"

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Josquin_des_Prez&oldid=6709086"