John Taurek

John Michael Taurek (18. veebruar 1936 Minnesota – 21. november 2003 California) oli USA filosoof.

Looming

Kas numbrid peaksid lugema?

Oma ainsas, kuid mõjukas publikatsioonis "Should the Numbers Count?" väidab Taurek, et eri inimeste hüvesid ei saa liita.

Sageli tuleb valida, kas tuua teatud inimestele kasu (või hoida ära kahju neile) või tuua kasu teatud teistele inimeste (või hoida ära kahju); mõlemat korraga ei saa teha. Kas selle valiku juures tuleks arvestada, mitu inimest kummaski rühmas on? Taurek jõuab järeldusele, et ei tuleks. Vaatame juhtumit, kus me saame teatud kahjust säästa kas ühe inimese või vii muud inimest, kuid mitte kõiki kuut. Võtame Philippa Footi (Philippa Foot#Abort ja topelttagajärje doktriin) näite. Mul on ravim, ilma milleta sureks kuus inimest. Ühel neist oleks tarvis kogu minu portsjonit, ülejäänutest piisaks igaühele ühest viiendikust. Paljudele tundub ilmne, et üldjuhul tuleks päästa suurem arv inimesi. Taurek leiab, et see on vastuolus oluliste intuitsioonidega, ning pakub selliste olukordade lahendamiseks viisi, mida ta peab paremaks.

Need, kes peavad õigeks suurema arvu inimeste päästmist, on valmis tegema teatud juhtudel erandeid. Taurek arvab, et peetakse silmas juhte, kus on tegu inimesega, kelle elul on paljude inimeste heaolu seisukohast otsustav tähtsus: näiteks avastab ta kohe-kohe imeravimi või saavutab alalises konfliktikoldes püsiva rahu. Või siis on nonde viie inimese surm palju vähem halb: nad on tatised raugad või pisikesed idioodid, keda keegi ei armasta. Niisugustel juhtudel võib olla lubatav või isegi kohustuslik päästa viie asemel üks. Tavaliselt arvatakse, et kui need erandid välja arvata, siis on viie süütu inimese surm suurem pahe ja suurem kaotus kui ühe surm ning mul on moraalne kohustus hoida ära suurem pahe.

Taurek aga leiab, et kui mulle tuttav ja sümpaatne inimene vajab kogu ravimiportsjonit ning teised viis on mulle võõrad, siis ma ei toimiks ebamoraalselt, kui ma kõik talle annaks. Mõned leiavad, et on ebamoraalne teha vahet tuttavuse järgi. Nad peaksid seda võib-olla küll vabandatavaks, kuid mitte õigeks. Teised leiavad, et ka siin on tegu erandiga üldisest printsiibist. Aga see oleks teist laadi erand, sest siin pole jutt mitte sellest, et ühe inimese surm oleks halvem või vähem halb kui teise oma. Taurekile pole selge, kuidas tutvus ja sümpaatia saavad moraalset kohust mõjutada, kui üldise printsiibi järgi loeb päästetavate arv.

Võib-olla peetakse veel teistsugusteks erandjuhtumiteks neid, mille puhul ühe patsiendiga on sõlmitud leping, mis kohustab talle teatud ajal seda ravimit andma. Võidakse mõelda, et see kaalub üles asjaolu, et viiele inimesele ravimit andes hoitaks ära palju halvem asi. Eriline kohustus võib olla ka vanemal lapse ja lapsel vanema vastu, võib-olla ka arstil püsipatsiendi vastu, inimesel oma heategija vastu jne. Aga kas sellest on abi neile, kes tahavad lepitada algse väitega oma tunnet, et ei ole väär anda kogu ravimit sõbrale? Tundub, et see strateegia kuigi kaugele ei vii. Vaevalt saab öelda, et mul on ülekaaluv kohustus päästa see, keda ma tunnen ja kes mulle meeldib. Siin ju asi selles, et ma hoolin sellest inimesest rohkem kui neist teistest. Kui teisel pool oleks üks võõras inimene, siis ma ju päästaksin sõbra, kui mul just võõra vastu erilist moraalset kohustust ei ole. Ma ei õigustaks seda moraalse kohustusega: see, et ta on minu sõber, seletab minu eelistust. Moraalselt lubatavaks teeb sõbra päästmise see, et mul ei ole moraalset kohustust päästa toda teist inimest. Taurek arvab, et täpselt sama lugu on ka siis, kui võõraid on viis. Oleks liiga palju öelda, et mul oleks eriline kohustus inimese vastu, keda ma tunnen ja kes mulle meeldib.

Väidetakse, et moraalne kohustus päästa ühe asemel viis põhineb sellel, et üldjuhul on viie süütu inimese surm halvem kui ühe oma. Kui see on moraalse kohustuse sundiv alus, siis tuleb tunnistada selle moraalset jõudu. Probleem on siis selles, kuidas seletada, et see, et ma kedagi tunnen ja ta mulle meeldib, sellest kohustusest nii kergesti vabastab. Tundub, et ainus asjakohane kaalutlus on siin see, et see üks meeldib mulle rohkem kui ükskõik kes neist viiest. Nähtavasti see kaalutlus ei ole ülekaaluv. Oletame näiteks, et mul on juba leping nende viiega, et ma neile praegu ravimit annan. Vaevalt siis keegi arvaks, et siin see, et ma eelistan anda ravimi kellelegi teisele, minu kohustust kuidagi muudaks. Muidugi aga teeks see mulle psühholoogiliselt raskemaks oma kohust täita. Sama lugu ka siis, kui need viis oleksid minu riigi sõdurid, too üks aga välismaalane. Üldiselt, olukorras, kus erapooletu inimene tunnistaks, et mul on moraalne kohustus, ei kaaluks minu erapoolikus seda kuidagi üles.

Taurek arvab, et tuleb kas nõustuda, et sõbra päästmine selles olukorras on väär, või möönda, et ei ole moraalset kohustust päästa ühe asemel viis, kui just viie vastu pole erilist kohustust. Aga need, kelle meelest on väär selles olukorras sõpra päästa, võivad leida, et seni öeldu ainult kinnitab seda. Sellepärast esitab Taurek uue argumendi. Oletame, et see ravim on sõbra oma. Kas ma siis püüaksin teda veenda, et ta loovutaks selle noile teistele? Kas ma peaksin seda tegema? Kui ma püüaksin, siis mis argumenti ma kasutaksin? Oletame, et ma viitan sellele, et viie inimese surm oleks palju halvem kui tema surm. Siis sõber ütleks, et tema jaoks on tema surm palju halvem kui nonde võõraste surm. Igaühe jaoks neist oleks nende surm küll palju halvem kui tema surm, aga ta ei oota, et keegi neist oma elust tema kasuks loobuks.

Miks peaks mu sõber oma elust nende võõraste kasuks loobuma? Utilitarist viitaks sellele, et vaevalt tekiks ühel inimesel nii suur õnne ülejääk valuga võrreldes kui viiel inimesel kokku. Kui üks noist viiest seda argumenti kasutaks, oleks see naljakas, kui see poleks nii nördimapanev. Kui seda kasutaks erapooletu inimene, oleks see pisut vähem põlastusväärne, kuid mitte sugugi vähem rumal. Aga kui see on absurdne, siis milline mõttekäik tunduks vähem absurdsena? Kas oleks vähem absurdne, kui öelda, et viie inimese seesmine väärtus oleks suurem kui ühe oma? Tundub, et ei saa põhjendada, miks sõber peaks arvama, et teiste elu jätkumine on parem kui tema elu jätkumine. Arusaadavalt on tema elu talle tähtsam kui teiste oma, ta väärtustab seda rohkem. Mitte et ta arvaks, et ta on väärtuslikum kui igaüks neist teistest või nad kõik kokku. Pealegi, kui ta neile rohtu ei anna, siis ta ei tee kellelegi neist ülekohut, ei riku nende õigusi. Kellelgi neist eraldi ega kõigil kokku ei ole sellele rohule õigust. Kui nad võtaksid selle vägisi ära, siis nad oleksid mõrtsukad. Minul ja mu sõbral oleks täielik õigus seda takistada.

Taurekile tundub nii ja ta loodab, et enamik inimesi nõustub temaga. Aga kui mu sõbral on moraalselt lubatav jätta oma rohi endale, miks siis ka mitte minul anda see sõbrale, kui see on minu rohi? Ma väärtustan sõbra elu rohkem kui nende teiste oma. Kellelgi neist ega neil kõigil kokku pole erilist õigust minu rohule, ja kui nad püüaksid seda minult ära võtta, siis ma leiaksin, et mul on täielik õigus seda takistada.

See seisukoht võib kellelegi tunduda intuitsioonivastasena. Taurek leiab nimelt, et kui A-l tuleb otsustada, kas säästa B-d kaotusest või kahjust H või C-d kaotusest või kahjust H', siis ei saa olla A moraalne kohus (kui tal just pole erilisi kohustusi) säästa C-d kahjust H', kui ei oleks B kohus (kui tal pole erilisi vastupidiseid kohustusi) võimaluse korral säästa C-d kahjust H', isegi kui ta ise kannab kahju H. Teiste sõnadega, kui B-l oleks moraalselt lubatav otsustada säästa end kaotusest H, jättes C säästmata kaotusest H', kui ta ei saa mõlemat säästa, siis peab kellelgi teisel (kellel pole erilisi vastupidiseid kohustusi) olema lubatav lähtuda B vaatekohast, st tagada B-le kõige soodsam tulemus, kui ta ei saa tagada kummalegi parimat.

Võib esitada järgmise vastuväite. Paljud nõustuksid, et kui B oleks olukorras, kus ta saaks säästa C-d elu kaotusest ja ennast käe kaotusest, kuid mitte mõlemat, siis ei oleks moraalselt nõutav (kui just pole erilisi kohustusi), et ta otsustaks C elu päästa. Aga kui mina peaksin valima, kumba säästa, kas siis mitte ei oleks väär, kui ma päästaksin B käe ja jätaksin C surema? Taurek leiab, et see poleks moraalselt lubamatu. Tõepoolest, kust võiks erinevus B ja minu vahel tulla? Kas siis teine ei või olla kellegi heaolust samamoodi huvitatud kui asjaosaline ise? Kui B heaolu on mulle tähtsam kui C heaolu, siis ma teen seda, mis on B paremates huvides. On küll olukordi, kus C kaotus oleks nii palju suurem, et ma säästaksin C-d. Aga neil juhtudel ma arvan, et ka B peaks eelistama C elu päästmist. Võib-olla mõned inimesed arvavad, et kui kaalul on B käsi ja C elu, siis ongi niisugune olukord. Siin on sügavad lahkarvamused hoiakus, mida Taurek ei oska lepitada. Taurek kahtlustab, et paljud, kelle meelest see vastuväide peaks olema veenev, usuvad vähemalt pooleldi, et tuleks ollagi valmis oma käed teise inimese elu nimel ohverdama, aga kahtlevad selles, kas nad ise seda teeksid. Sellepärast ei taha nad seda ka teiselt nõuda. Kui nad aga kujutlevad end kõrvalseisja olukorda, eeldades, et tollel ei ole erilist muret B pärast, siis nad tunnevad, et konflikt oleks väiksem. Aga sel juhul ei ole tegu tõsise vastuväitega.

Taurek jõuab järeldusele, et kolmandal osalisel ei ole moraalset kohustust päästa viis ja lasta ühel surra, kui tal just pole mingit erilist kohustust. Mida tuleks teha, kui kummastki osapoolest eriliselt ei hoolita?

Siis ma hoolin kõigist võrdselt. Miks mitte anda igaühele samasugune šanss ellu jääda? Võib-olla võiks kulli ja kirja visata. Siis oleks igaühe tõenäosus päästetud saada 1/2. Tundub, et see väljendab kõige paremini võrdset hoolimist ja austust. Kes saaks siis kaevata, et talle on ülekohut tehtud? Mis alusel? (Vrd G. E. M. Anscombe, "Who Is Wronged?", vt G. E. M. Anscombe#Kellele tehakse ülekohut?)

Taurek ei aktsepteeri väärtushinnangut, et kui teised tingimused on võrdsed, siis on viie inimese surm halvem kui ühe inimese surm. Ta ei taha öelda, et selles olukorras on viie inimese surm halvem, kui ta ei ütle, kellele või mis suhtes see on halvem. Igaühe jaoks neist viiest oleks viie surm halvem, aga ühe jaoks oleks ühe surm halvem. Minu jaoks pole vahet, kes elab ja kes sureb. Nende jaoks, kes armastavad või vajavad seda ühte, oleks parem, kui teised sureksid. Mõnede teiste jaoks oleks ümberpöördult.

Mõned ütleksid, et see on küll tõsi, kuid ei puutu asjasse. Tuleb öelda, mis on absoluutselt, iseenesest halvem. Neile tundub ilmne, et kuna neis inimestes pole midagi erilist, siis moraali seisukohast on viie surm halvem.

Kui ma teen otsustuse, et mingi tulemus on kellelegi halvem, siis ma tavaliselt sellega ei ütle, kumba tulemust ma eelistan, ega seda, kumba peaks eelistama. Kui ma aga hindan ebaisikulisest seisukohast, siis ma sellega tavaliselt väljendan eelistust või vähemalt pean ma siis möönma, et mul peaks selline eelistus olema. Kui ma seda ei eelista, on see moraalne puudujääk. Sellepärast ma ei saa niisuguse ebaisikulise väärtusotsustusega põhjendada otsust anda rohi ühe asemel viiele. Muidu ma peaksin ütlema, et ühel, kes ei taha viie eest surra, on moraalne puudujääk. Ja kui ma eelistan ühte, kes on minu sõber, siis ma ei oota, et teised minu eelistust jagaksid, ja sellepärast ma ei tee oma eelistusest universaalselt siduvat väärtusotsustust (mida ma ei usugi). Ma lihtsalt selgitan, et tegu on minu sõbraga. Neilt, kes kuuluvad mulle vastuvõetavasse moraalikogukonda, ma ootan, et nad mõistaksid mind, nii nagu minagi mõistaksin neid. Ja ma ei riku kellegi õigusi. Rohkem õigustusi pole tarvis. Ka sellel ühel, kes ise on rohu omanik, pole tarvis öelda, et tema ellujäämine on iseenesest parem. Piisab sellest, et tema ellujäämine on tema jaoks tähtsam ja ta ei riku kellegi õigusi.

Oletame nüüd, et kõik kuus on mulle võõrad ja ma ei hooli kellestki rohkem kui teistest ning kellegi surm ega ellujäämine minu elu ei mõjuta. Seetõttu nõuaks iga minu eelistus põhjendust, muidu peetaks seda meelevaldseks. Ebaisikuline väärtusotsustus annakski niisuguse põhjenduse. See võiks õigustada viie päästmise eelistamist. Aga Taurek ei ole sellise väärtusotsustusega nõus. Sellepärast ei jää üle mingit eelistamise põhjendamist. Taurek kaldub võrdse kohtlemise huvides andma kõigile võrdse võimaluse ellu jääda.

Keegi aga ütleb ikkagi, et numbrid loevad. Kui küsimus on selles, kas päästa viiskümmend või üks, kas te tõesti viskaksite kulli ja kirja? Taurek viskaks ka selles olukorras kulli ja kirja, kui pole erilisi kaalutlusi. Talle tundub, et muidu tähtsustatakse inimesi ja nende saatust samamoodi nagu asju, mida väärtustatakse. Kui tulekahju ohustab viit väärtuslikku asja ühest toast ja ühte teisest toast ning me kõiki päästa ei saa, siis me otsustaksime selle skeemi järgi, mida meile ette pannakse. Siis saab väärtusi liita. Aga kui asjade asemel oleksid inimesed, siis suhtun ma neisse empaatiaga. Minu mure nende saatuse pärast põhineb peamiselt arusaamisel, et kui ma oleksin nende asemel, oleksin ma oma saatuse pärast kohutavalt mures. Ma ei mõtle neist kui millestki objektiivselt väärtuslikust, nii et saab rääkida nende väärtuste summast. Kui nad ei oleks minuga sarnased olendid, kellele nende saatus on väga tähtis, siis vaevalt mind nende säilimine nii väga huvitaks. Esemetena on nad peaaegu sama tavalised nagu kärbseseened ja läheksid mulle vähe korda. Kui "Pietà" kaotaks käe, siis see tähendaks mulle midagi, aga mitte sellepärast, et "Pietàl" sellest midagi oleks. Aga kui inimene kaotab käe, siis see tähendab mulle midagi ainult sellepärast, et ma tean, et ta hakkab sellest puudust tundma, nii nagu minagi hakkaksin. Ma keskendun sellele, et tegu on kaotusega selle inimese jaoks. Kui ta oma käe peaks kaotama, siis ta ei kaota midagi, millel minu jaoks oleks väärtust. Aga kui ma temast hoolin, siis ma soovin, et ta kätt ei kaotaks.

Surm on kohutav igaühe jaoks neist kuuest. Ta kaotab midagi, mida ta ülimalt väärtustab. Aga see kaotus tähendab mulle midagi ainult või peamiselt sellepärast, mida see temale tähendab. Mulle ei ole tähtis mitte inimese kaotamine, vaid kaotus inimese jaoks. Aga kui keegi neist peaks elu kaotama, ei ole see kaotus talle sellepärast suurem, et veel neli (või 49) kaotavad elu. Ja keegi neist ei kaotaks midagi endale väärtuslikumat kui see üks, kes võiks nende pärast päästmata jääda. Viie inimese elu kaotus ei summeeru selleks, et keegi kogeks viis korda suuremat kaotust. Kui ma annaksin rohu viiele ja laseksin ühel surra, siis ma ei säästaks kedagi suuremast kaotusest kui see, mis ühele osaks saab. Ja kui ma annaksin rohu ühele ja laseksin viiel surra, siis ma ei lase kellelegi osaks saada suuremat kaotust kui see, millest ma ühe päästsin. Mul on motiiv anda igaühele võrdne võimalus kaotusest säästetud saada. Taurek võrdleb kaotusi inimeste jaoks, keeldudes summeerimast eri isikute kaotusi.

Oletame, et mulle öeldakse, et kui sina, mulle võõras, nõustud märkimisväärse valuga, siis mind säästetakse väiksemast valust. Kui erilisi asjaolusid ei ole, siis ma ei näe, miks sa peaks tahtma niisuguse ohverduse teha. Minust oleks argpükslik seda paluda. Lisame nüüd teise inimese, kes on samuti sulle võõras. Meile öeldakse, et kui sa oled nõus sedasama märkimisväärset valu kannatama, siis meid kahte säästetakse väiksemast valust. Ka siis tunduks mulle sama põlgusväärne seda ohvrit paluda. Seda ei muudaks ükskõik kui suure arvu väiksemast valust säästetavate lisandumine. Kannatusi ei saa niimoodi liita. Siin ei tule sinu valu võrrelda summaarse "kollektiivse" valuga, vaid meist igaühe valuga. Võib-olla võõral, kes kannataks väga suurt valu või keda tabaks väga suur kaotus, kui sa ei oleks nõus kannatama suhteliselt väikest valu, ei oleks kohatu paluda sind asja kaaluda. Aga Taurekile tundub põlastusväärne, kui keegi meie seast paluks sul asja kaaluda rühma summaarse kannatuse pärast. See oleks nördimapanev või paremal juhul hullumeelne mõttekäik. Aga need, kes numbreid arvestavad, mõtlevadki just nii. Kui äsja kirjeldatud olukordades numbrid ei loe, miks nad peaksid siis üldse lugema? Miks ma peaksin valusid summeerima ja ning väidetavale summale tähtsust omistama, kui see iga asjaosalise seisukohast oleks kohatu? Taurek ei taha väita, et peaks säästma seda, kelle valu oleks suurem kui kelle tahes teise valu, vaid ainult seda, et tuleks piirduda üksikisikute valu võrdlusega.

Algses näites ei tule võrrelda ühe kaotust viie summaarse kaotusega, vaid ühe kaotust iga teise kaotusega. Numbrid ei loe.

Võidakse esitada niisugune vastuväide. Vulkaanipursked on pannud paljude inimeste elu otsesesse ohtu. Paljud on kogunenud evakueerimist ootama saare põhjatippu, käputäis inimesi saare lõunatippu. Ainuke päästelaev on poole tee peal. Kapten viskab kulli ja kirja ning suundub lõunasse. Teda kritiseerib valitsus ja ajakirjandus. Meie moraalikultuuris tundub ilmne, et kapten peab ilma kulli ja kirja viskamata suunduma põhja. Võib-olla see ongi tema kohus. Aga kust see tuleb? Kui öeldakse, et asi on lihtsalt ellujääjate arvus, siis Taurek protesteerib. Aga Taurek kahtleb selles, et need, kes kohe ütlevad, et kulli ja kirja viskamata jätmine on kapteni kohus, mõtlevad tegelikult nii. Siin on teistsugune olukord. Päästevahendid ei ole (vähemalt mitte ainult) kapteni omad. Taurek arvab, et kapteni kohusest rääkijad arvestavad sellega, et igal hädasolijal on võrdne õigus päästevahenditest kasu saada. Kaptenil on kohus järgida päästepoliitikat, mis on päästevahendi omanikkudele meelepärane. Nende erinevuste arvestamine mõjutab nende otsustusi, kellele see näide tuuakse. Kui eralaeva omanik suundub lõunasse, sest seal on talle kalleid inimesi, põhjarannikul aga ainult võõrad, siis nii suurt kära ei tõuseks. Kuigi mõned ütleksid, et parem oleks olnud põhjarannikule suunduda, peaksid nad vaevalt seda kohusevastaseks. Aga kui päästelaeva kaptenil oleks lõunarannikul sõpru ja põhjarannikul mitte, peetaks lõunarannikule suundumist ikkagi kohusevastaseks. See rikuks põhjarannikul olevate inimeste õigusi. Kapten peaks oma teguviisi õigustama, ja ta ei saaks seda õigustada isiklike eelistustega. Nüüd võidakse vastu väita, et kapteni kohus põhjarannikule suunduda tuleb lõppkokkuvõttes ikkagi sellest, et seal on rohkem inimesi. Taurek leiab, et on alternatiivne õigustus. Päästevahendisse on investeerinud paljud inimesed, ja selle põhiotstarve on teenida investorite huvi. Pole tähtis, kas investeeritud on absoluutselt võrdselt või võrdses proportsioonides isiku võimalustega. Vähemalt teoreetiliselt annab iga isiku osalus talle võrdse õiguse sellele, et päästevahendit kasutataks tema huvides. Nüüd on lepiti kokku poliitika päästevahendi kasutamiseks sellistes olukordades. Sellega pidid (vähemalt teoreetiliselt) kõik nõustuma. Sellepärast lähtub kapteni kohus sellest kokkuleppest, missugune see ka poleks. Selle kokkuleppe väljatöötamisel võidakse arvestada numbreid viisil, mille vastu Taurek midagi ei väida. Kokkulepe võib väga hästi olla niisugune, et püütakse päästa võimalikult palju inimesi, kellel on võrdne õigus päästetud saada. Võib ju eeldada, et kokkuleppimise ajal ei tea keegi ette, kas ta jääb päästetavate hulka. Nii saab õigustada seda, et kapteni kohus on suunduda põhjarannikule, nii et see on ühitatav Taureki vaatega, kuidas numbrid ei tohiks lugeda. Tõepoolest, see õigustus ei viita sellele, et paljude pääsemine on iseenesest parem kui väheste pääsemine. Selline õigustus ei sunni kedagi tunnistama, et tema elu või tema ise on ebaisikulisest objektiivsest seisukohast vähem väärt kui kahe või kolme või kolmesaja muu inimese elu.

Küllap enamik inimesi eelistaks arvata, et enamasti on seda sorti õigustus võimalik. Paljudel juhtudel siiski ei ole. Võib juhtuda, et sellist poliitikat ei saa õigustada viidates iga pretendendi soovile maksimeerida võimalusi, et ta ise kasu saab (säilitades kõigile võrdsed võimalused). Oletame näiteks, et saarel elab enamik inimesi põhjatipu lähedal ja lõunatipu lähedal on suhteliselt vähe elanikke. Siis on selge, et kui poliitika on päästa võimalikult palju inimesi, siis võrdne investeerimine ei anna kõigile võrdseid võimalusi päästetud saada. Kui lõunaelanikel on, millegi kaubelda, siis nad võiksid nõuda, et nende osamaks oleks väiksem või et nad saaksid mingeid muid eeliseid. Kui aga põhjapoolsed elanikud viitaksid sellele, et suurema arvu inimeste pääsemine oleks parem, siis see oleks nii jabur ja silmakirjalik, et parem oleks juba rakendada sundi. (Asi võib olla keerulisem, sest mõnes teises asjason võib-olla lõunaelanikel eelised.)

Mitte iga võimalik poliitika ei jäta inimestele tunnet, et kõigil on päästevahendile võrdne õigus. Kui näiteks nähakse ette, et arstiteadlastele, mõjukatele ärijuhtidele või üle 120 IQ-ga inimestele antakse prioriteet, siis on selge, et nad pole võrdselt koheldud. Kui elanikud leiavad, et neid ei kohelda võrdselt, on neil õigus niisugune poliitika tagasi lükata. Ja teatud tingimustel võivad nad tagasi lükata poliitika, mille järgi tuleb päästa võimalikult palju inimesi. Lõunaelanikud ei leia, et see kõigiga võrdselt arvestaks. Taurek arvab, et enamik inimesi nii mõtlebki, kui jutt on avalike vahendite kasutamise poliitikast. Kummalisel kombel aga ei mõtle nad nii, kui jutt on eravahenditest. Oletame, et saare elanikud on ostnud evakueerimislaeva. Teisel vulkaanilisel saarel seal kõrval elavad teised inimesed, kellel pole laeva ostmiseks raha. Need, kellel on laev ja kes ise pole ohus, on nõus aitama naabersaare elanikke. Tekib jälle poliitika küsimus. Oletame, et nad tahavad kohelda kõiki võrdselt. Kui jälle juhtub nii, et saare põhjaosas on palju rohkem elanikke kui lõunaosas, siis nad lepivad kokku saata laev kõigepealt põhjasadamasse, nagu enamik neist teeks. Lõunaelanikud ei saa kaevata, et nende omanikuõigusi on rikutud. Kas aga selline poliitika arvestab kõigi elanike võrdset muret ellujäämise pärast?

Publikatsioon

• Should the Numbers Count? – Philosophy and Public Affairs, 1977, 6, 293–316. Veebiversioon

Kirjandus

• Derek Parfit. Innumerate Ethics. – Philosophy and Public Affairs, 1978, 7(4), lk 285–301. Veebiversioon. Vaata Derek Parfit#Arvutusoskuseta eetika.
• Charles Fried. Correspondence. – Philosophy and Public Affairs, 1979, kd 8, nr 4.
• Derek Parfit. Correspondence. – Philosophy and Public Affairs, 1979, kd 8, nr 4.
• Gregory S. Kavka. The Numbers Should Count. – Philosophical Studies, 1979, 36, lk 285–294.
• William H. Shaw. Elementary Lifesaving. – Southern Journal of Philosophy, 1980, 18.
• James F. Woodward. Why the Numbers Count. – Southern Journal of Philosophy, 1981, 19.
• Frances Myrna Kamm. Equal Treatment and Equal Chances. – Philosophy & Public Affairs, 1985, kd 14, nr 2.
• John T. Sanders. Why the Numbers Should Sometimes Count. – Philosophy and Public Affairs, 1988, 17, nr 1, lk 3–14. Veebiversioon.
• Frances Myrna Kamm. Morality, Mortality, Volume I: Death and Whom to Save From It, Oxford: Oxford University Press 1993, ptk 5 ja 6.
• Michael Otsuka. Scanlon and the Claims of the Many Versus the One. – Analysis, 2000, 60(3), lk 288–293.
• Iwao Hirose. Saving the Greater Number Without Combining Claims. – Analysis, 2001, 61 (4), lk 341–342.
• Jens Timmermann. The Individualist Lottery: How People Count, but Not Their Numbers. – Analysis, 2004, 64 (2), lk 106–112.
• Frances Myrna Kamm. Aggregation and Two Moral Methods. – Utilitas, 2005, 17 (1), lk 1–23.
• Rob Lawlor. Taurek, Numbers and Probabilities. – Ethical Theory and Moral Practice, 2006, 9 (2), lk 149–166.
• Kirsten Meyer. How to Be Consistent Without Saving the Greater Number. – Philosophy and Public Affairs, 2006, 34 (2), lk 136–146.
• Michael Otsuka. Saving Lives, Moral Theory, and the Claims of Individuals. – Philosophy and Public Affairs, 2006, 34 (2), lk 109–135.
• Nien-hê Hsieh, Alan Strudler, David Wasserman. Pairwise Comparison and Numbers Skepticism. – Utilitas, 2007, 19 (4), lk 487–504.
• S. Matthew Liao. – Who Is Afraid of Numbers? – Utilitas, 2008, 20 (4), 447.
• Ben Bradley. Saving People and Flipping Coins. – Journal of Ethics and Social Philosophy, 2009, 3 (1), lk 1–13.
• Tyler Doggett. What Is Wrong With Kamm's and Scanlon's Arguments Against Taurek. – Journal of Ethics and Social Philosophy, 2009, 3 (3).
• Alan Thomas. Giving Each Person Her Due: Taurek Cases and Non-Comparative Justice. – Ethical Theory and Moral Practice, 2012, 15 (5), lk 661–676.
• Tyler Doggett. Saving the Few. – Noûs, 2013, 47 (2), lk 302–315.
• Iwao Hirose. Aggregation and the Separateness of Persons. – Utilitas, 2013, 25 (2), lk 182–205.
• Yishai Cohen. Don't Count on Taurek: Vindicating the Case for the Numbers Counting. – Res Publica, 2014, 20 (3), lk 245–261.

Välislingid

• Michael Thompson. Taurek's Three Arguments