Johannes Nyman
| Johannes Nyman | |
|---|---|
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
29. aprill 1893 Harku vald, Harjumaa, Eestimaa kubermang, Venemaa keisririik |
| Surmaaeg |
19. veebruar 1966 (72-aastaselt) Stockholm, Rootsi |
| Rahvus | eestlane |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
Johannes Nyman (29. aprill 1893, Harku mõis, Harku vald, Harjumaa – 19. veebruar 1966, Stockholm) oli Eesti poliitik, Korp! Fraternitas Estica vilistlane ja Eesti Punase Risti direktor.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Haridustee
[muuda | muuda lähteteksti]Nyman omandas keskhariduse Tallinna Õhtugümnaasiumis, lõpetas 1917. aastal Odessa Õpperingkonna Eksamikomisjoni.[2][3]
Vabadussõja ajal teenis Tallinna Kooliõpilaste Pataljoni adjutandina, sellel ajal oli ka viis aastal õpetajana tööl mitmes koolis: Tallinna Reaalkoolis, Kaarli gümnaasiumis ja Õhtugümnaasiumis ning Tartus Eesti Noorsoo kasvatusseltsi tütarlaste gümnaasiumis ja Tartu õhtugümnaasiumis.[2][3][4]
Pärast sõda õppis Tartu ülikoolis kõigepealt arstiteadust, hiljem õigusteadust. Akadeemiliselt liitus Korp! Fraternitas Esticaga.[2]
Karjäär iseseisvas Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Iseseisvas Eestis ehitas Nyman ülesse Eesti Punase Risti organisatsiooni, mille direktoriks ta 1923. aastal valiti, ja oli selle üks olulisematest tollastest juhtidest. Ta oli Konstantin Pätsi nimelise vabaõhukooli, preventooriumi, mõtte algataja ja teostaja Kose-Lükatil, mis kujunes esimeseks sellelaadseks kooliks Põhjamaades. Nyman oli ka 25 000 liikmega Eesti Noorte Punase Risti juhiks ja ajakirjade Eesti Punane Rist ja Meie Noorus toimetaja. Ta käis Punane Risti kongressidel ja oli kontaktis Läti-, Leedu-, Soome- ja Rootsi Punase Ristiga.[2][3]
Lisaks tegutses Nyman mitmes teises organisatsioonis: Eesti Lastekasvatuse Selts (abiesimees), Eesti Lastekaitse (juhatuse liige), Ühisabi, Tallinna Skautide Malev, Õdede koolide kuratoorium, Samariitlaste organisatsioon, Kultuurnõukogus, Kultuurfilm ja Eesti Ajakirjanikkude Liit.[4] Ta tegutses ka EELK assessorina ja oli kauaaegne Tallinna Kaarli koguduse nõukogu- ja juhatuse liige, viimase esimees.[2]
1938. aastal valiti Nyman Rahvarinde esindajana Riigivolikokku, ta valiti 5. ringkonnast (ehk Tallinnast) I Riigivolikogu koosseisu.[4][5]
Paguluses
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude okupatsiooni alguses pidi lahkuma EPR-i direktori ametikohalt.[3] Saksa okupatsiooni ajal tegutses 1942. aasta 1. juunist Eesti Rahva Ühisabi peajuhi asetäitjana.[6]
Septembris 1944 põgenes koos perekonnaga Rootsi, kus võttis osa tähtsamatest rahvuslikkudest organisatsioonidest. Paguluses oli ta riigikoguliikmete grupi eestvedajaks ja esimeheks, 1950. aastate alguses nimetati teda vanimaks vabaduses viibivaks riigivolikogu liikmeks.[3][7] Teda loeti ka paguluses Eesti Punase Risti juhatuse liikmeks.[8]
Ta oli Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu üks organiseerijatest ja esimees, tegutses veel Väliskomisjoni ja Rahvusfondi juhatuse liikmena.[2] 1956. aastast Stockholmi meeskoori auliige.[3]
Nyman suri 19. veebruaril 1966 Stockholmis, varisedes kokku Högalidi kiriku juures toimunud matusetalitusel. Hoolimata elustamiskatsetest Nyman ei taastunud, haiglas hinnati tema surma tõenäoliseks põhjuseks olevat rabandus.[9]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti Punane Rist määras talle teenete eest 7. veebruaril 1929 Eesti Punase Risti II järgu I astme teenetemärgi ja 12. veebruaril 1934 Eesti Punase Risti mälestusmärgi I järgu II aste.[3]
Nyman valiti väljapaistvate teenete eest sotsiaal- ja tervishoiu alal Inglise ülikooli poolt audoktoriks. Prantsuse haridusministeerium annetas talle „Officier d’Academie” tiitli.[2]
1932. aastal sai Nyman Püha Laatsaruse Ordu esindajaks Balti riikides.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kutsar, Kuulo (2019). "Eesti Punase Risti asutamisest 100 aastat. Eesti Punase Risti tegevuse kõrgperiood 1919–1940". Eesti Arst. 98 (2).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Ekbaum, A. (29. aprill 1953). "J. NYMAN 60-AASTANE". Meie Elu. Lk 8.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "vil! Johannes Nyman". Korp! Fraternitas Estica. Vaadatud 24. oktoobril 2024.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Tallinna ja Nõmme Rahvarinde kandidaate Riigivolikogusse". Uus Eesti. 28. jaanuar 1938. Lk 6.
- ↑ "Meie esimene riigivolikogu". Maa Hääl. 28. veebruar 1938. Lk 8.
- ↑ "ERÜ peajuhi asetäitja Joh. Nyman 50-aastane". Eesti Sõna. 29. aprill 1943. Lk 3.
- ↑ "MARIE UNDERILE LOORBERIPÄRG". Meie Elu. 15. aprill 1953. Lk 7.
- ↑ "Eesti Punane Rist 35 aastane". Välis-Eesti. 28. veebruar 1954. Lk 8.
- ↑ "Joh. Nyman surnud". Meie Kodu. 10. märts 1966. Lk 4.