Jevgeni Morgunov

Jevgeni Morgunov (vene Евге́ний Алекса́ндрович Моргуно́в; 27. aprill 1927 Moskva – 25. juuni 1999 Moskva) oli Nõukogude Liidu ja Venemaa teatri- ja filminäitleja, filmirežissöör.

Elukäik

Tema isa Aleksander jättis pere maha, ema kasvatas poissi üksi. 14-aastaselt alustas tööd sõjatehases, kus valmistati mürsukesti. Sõja ajal ja pärast sõda perekond nälgis. Kord sõi Jevgeni terve paki võid ilma leivata ning kaotas teadvuse. Pärast seda tekkisid tal ainevahetushäired ning 25-aastaselt, kui tal avastati diabeet, algas kehakaalu tõus.

1943. aastal kirjutas Jevgeni Morgunov kirja Jossif Stalinile, paludes ennast vastu võtta teatrikooli. Soodne vastus tuli ning mehe õpingute kohaks sai Ülevenemaaline Riiklik Kinematograafia Ülikool, mille ta lõpetas 1948. aastal. Hiljem töötas ta põhiliselt Moskva Filminäitlejate teater-stuudios, lühikest aega ka Väikeses teatris.

Esimese filmirolli, mis tõi ka tuntuse, tegi ta 1948. aastal filmis "Noor Kaardivägi", mis oli tehtud Aleksandr Fadejevi samanimelise teose põhjal. 1950. aastatel mängis nüüdseks vähe tuntud filmides.

Rolliga Bõvalõi filminovellis "Peni Barboss ja ebatavaline kross" (režissöör Leonid Gaidai) pani Morgunov aluse rollide reale, mis võitsid Nõukogude Liidus suure populaarsuse. Järgnesid filmid "Puskariajajad", "Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused", "Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused", kus mängis kuulus kolmik: Juri Nikulin, Georgi Vitsin ja Jevgeni Morgunov. Nimetatud filmid kujunesid Nõukogude Liidus kultusfilmideks. 1963. aastal tegi ta režissööridebüüdi filmiga "Kui kasakad nutavad" Mihhail Šolohhovi jutustuse järgi.

1970.–1980. aastatel mängis ta peamiselt kõrvalosades. Tuntuim film sellest perioodist on "Pokrovski väravad". Nõukogude Liidu lagunemise järgsel ajajärgul pakuti talle rohkem rolle, kuid peaosi ta ei saanud. Seeläbi jäi ta vene kinokülastajale endiselt Bõvalõiks ('kogenud mees'), mehemürakaks, kes ei hiilanud vaimuoskustega, vaid meenutas tavalist vene "mužikki". Oma tööalast kibestumist väljendas teravate väljaütlemistega nõukogude filmitööstuse kohta.

Iseloomult oli ta seltsiv ja sõbralik ning alati leidus palju sõpru, kes soovisid talle välja teha, kuid Morgunov alkoholi ei kuritarvitanud. Ta põdes aastaid diabeeti, elas üle tromboosi, kaks infarkti ja insuldi. Ülekaalu tõttu olid tal jalad haiged ning ta liikus ka väljaspool kodu toasussides. Kaaluti jalgade amputeerimist.

Jevgeni Morgunov suri teise insuldi tagajärjel Moskva Kliiniline Keskhaiglas 25. juunil 1999. Aasta varem hukkus autoõnnetuses tema poeg Nikolai. Mõlemad on maetud Moskvas Kuntsevo kalmistule.

Isiklikku

1950. aastatel elas Morgunov kümme aastat koos Moskva Suure Teatri baleriini Varvara Rjabtsevaga, kes oli temast 13 aastat vanem.

1963. aastal tutvus Morgunov Natalja Nikolajevnaga. Tutvus sai alguse liba-telefonikõnest, milles Morgunov esitles end kõrgkooli õppejõuna. Nad abiellusid 1965. aastal. 1966. aastal sündis poeg Anton ja 1972. aastal poeg Nikolai.

Tunnustus

• 1978 – Vene NFSV teeneline kunstnik

Harrastused

Morgunov oli kirglik spordisõber, tema lemmikvõistkond oli Moskva CSKA erinevatel pallimängu aladel.

Ta tundis tõsist huvi klassikalise muusika vastu. Morgunovi lemmikheliloojad olid Pjotr Tšaikovski, Sergei Rahmaninov jt. Kuigi ta polnud muusikat õppinud, oskas ta klaveril ette kanda klassikalisi teoseid.

Välislingid

• Могила на Кунцевском кладбище, уч. 10
• Nikulin-Vitsin-Morgunov[1]