Jaan Siirak
| Jaan Siirak | |
|---|---|
| Sündinud |
14. august 1897 Sangaste kihelkond |
| Surnud |
30. jaanuar 1959 (61-aastaselt) Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Penza kunstikoolis |
| Tegevusala | sisearhitekt, mööblikujundaja |
Jaan Siirak (14. august 1897 Sangaste kihelkond – 30. jaanuar 1959 Tallinn) oli eesti sisearhitekt ja mööblikujundaja.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Jaan Siirak sündis Sangaste mõisa metsatöölise Jaani ja Juuli Siiraku pere kuuenda lapsena; ka õde Veera Sarapuust sai kunstnik.
Õppis aastatel 1904–1914 Valga alg- ja linnakoolis ning 1914–1918 Penza kunstikoolis maali- ja tarbekunsti.
1918. aastal naasis ta Eestisse ja andis algul Tartus joonistustunde. Sama aasta sügisel asus Tartu Reaalkooli joonistusõpetajaks, kus töötas 1924. aasta kevadeni, kui otsustas ennast täiendama minna Pariisi.
Siirak viibis Pariisis aastatel 1924–1931, õppis 1926–1929 École des Beaux-Artsis ja teenis selle kõrvalt leiba kujundustöödega. Selle perioodi loomingust on teada vähe, kuigi ta viljeles nii maali kui ka skulptuuri. Teada on, et Siiraku skulptuurid, üks kergelt konstruktivistlik naise pea ja konsul Damasius Treude pea, said 1925. aasta Prantsuse kunstiajakirjades kiitvaid arvustusi. Maalidest on teada ka Siirakule iseloomulikku esteetikat jälgiv maal Eiffeli tornist, kuid säilinud on vaid konstruktivistlike sugemetega maal "Verduni katedraal sõjapurustustes". 1925 organiseeris Pariisi Eesti Seltsi, oli korduvalt selle juhatuses ja esimees. Esindas eestlasi Prantsusmaal 2. ülemaailmsel eestlaste kongressil.[1]
1932. aastal naasis Siirak Tallinna ning pühendus peaaegu täielikult mööbli- ja sisekujunduskunstile. Ta on teinud kujundusi ka müügikioskitele, Tallinna kohvikutele Tallinn ja Moskva ning mitmele kauplusele (nt Araratile). 1936. aastal valmis tema käe alt magusavabriku Kawe esinduskaupluse sisustus Vabaduse väljakul Majaomanike panga majas.[2] 1936–1940 töötas ta ärisisustuse käitises Frankonia sisearhitektuuri tööde ja mööbli kavandajana. 1937. aastal ostis ta koos äripartneritega Frankonialt metallitöökoja ja puutööstuse sisseseade ning nad üürisid vabrikuhoones Narva mnt 13/15 tootmispinna, pannes aluse ruumide sisustuse ja sisedekoratsiooni toodete valmistamise ettevõttele "Vikeri tehased" J. Siirak ja Ko, mis tootis mööblikomplekte ja kauplusesisustust 1940. aastani.[3]
Nõukogude okupatsiooni ajal lõi Siirak kaasa Kunstnike Kooperatiivi organiseerimisel. Sealt kutsuti ta Kergetööstuse Rahvakomissariaati vaneminspektoriks, ülesandeks tööstustoodangu kujundusliku külje kontrollimine ja juhendamine. Saksa okupatsiooni ajal tegutses ta vabakutselise kunstnikuna. 1944. aastast oli ta Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu sekretär-korraldaja. 1948. aastal asus ta Tarbekunsti Keskuse Dekoratiivkunsti Ateljee juhatajaks.[4]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Oli aastatel 1922–1932 abielus Elma Siigiga.[1] 1940. aastal abiellus kirjandusteadlase Erna Tillemanniga. Tema õepoeg oli kunstnik Lembit Sarapuu.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Välis-Eesti tegelased: eluloolisi andmeid. Välis-Eesti ühingu väljaanne. Tallinn, 1939. lk 103
- ↑ "Äri ja näitus korraga. „Kawe" awas Tallinnas moodsaima kaupluse". Postimees (1886-1944), nr. 336. 12. detsember 1936. Vaadatud 21.03.2019.
- ↑ Jaan Siiraku isikuarhiiv Eesti Kunstimuuseumi arhiivis EKMA.65
- ↑ "Jaan Siirak". Sirp ja Vasar, nr. 6. 6. veebruar 1959. Vaadatud 21.03.2019.