Helju Sirel

Helju Sirel (26. september 1931 Massu vald, Hanila kihelkond, Läänemaa – 18. veebruar 2011 Tallinn) oli eesti arhitektuuriajaloolane.

Sündis meieri perekonnas. Ta lõpetas 1950. aastal Pärnu 2. Keskkooli ja õppis aastatel 1951–1956 Tartu Riikliku Ülikoolis, lõpetas selle etnograafia erialal (diplomitöö "Põllutööriistad Lääne-Eestis ja saartel feodalismi perioodil"). Kaitses 1982. aastal Leningradis Ilja Repini nimelise Maali-, Skulptuuri- ja Arhitektuuriinstituudis kunstiteaduste kandidaadi väitekirja "Историко-архитектурное исследование небольшого города как основания реконструкции его центра. (На примере города Пярну ЭССР)".

Ta töötas aastatel 1956–1960 Tallinna Linnamuuseumis, 1963–1973 Vabariiklikus Restaureerimisvalitsuses ja alates 1974. aastast Ehituse TUI-s teadurina.

Looming

Käsitlenud arhitektuuri- ja linnaehitusajalugu. Uurinud Tartu, Pärnu, Viljandi, Kuressaare, Paide, Põltsamaa ja Lihula linnaehitust, tema uurimistulemuste põhjal kehtestati seal ajalooliste linnakeskuste kaitsetsoon.

Osalenud restaureerimisprojektide koostamises:

• 1965–1966 Tartu Ülikooli peahoone
• 1968 Kõljala mõis
• 1971 Mõdriku mõis
• 1973 Palmse mõis
• 1974 Sagadi mõis

Oli aastatel 1987–1996 aastaraamatu "Arhitektuurikroonika" koostaja koos Oleg Kotšenovskiga ja üks raamatu autoreid.

Teoseid

• "Rahvakunstimeistrite koondis "Uku". Koostaja Helju Sirel. Tallinn: Perioodika, 1975
• "Palmse õpperada. Mõisaansambel ja park". Koostajad Helju Sirel ja Veljo Ranniku. Tallinn: Eesti Raamat, 1978
• Avaldanud artikleid:
  • Ehituse TUI kogumikus "Linnaehitus ja arhitektuur" (1978, 1981, 1983–1984, 1990–1991)
  • ajakirjas "Ehitus ja Arhitektuur" (1983, 1988)
  • Eesti TA Kodu-uurimise Seltsi kogumikus (1991)

Tema kohta

• Oleg Kotšenovski. "Sirel, Helju, arhitektuuriajaloolane". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 479

Välislingid

• Haud Tallinna Pärnamäe kalmistul