Haagi kongress
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2021) |
Haagi kongressi peavad paljud esimeseks föderaalseks hetkeks Euroopa ajaloos. Kongressi peeti Hollandis Haagi linnas 1948. aasta 7.–11. maini ning seal osales 750 (teistel andmetel rohkem kui tuhat[1]) delegaati üle Euroopa. Lisaks olid kohal ka vaatlejad Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest.
Kongressil õnnestus koondada laia poliitilise spektri esindajaid, andes neile võimaluse arutada Euroopa poliitilise koostöö arenemise üle. Konverentsist võttis osa suur hulk olulisi poliitikategelasi: Konrad Adenauer, Winston Churchill, Harold Macmillan, Sir David Maxwell-Fyfe, Pierre-Henri Teitgen, François Mitterrand (mõlemad olid tollal Robert Schumani valitsuse ministrid), Paul Reynaud, Édouard Daladier, Paul Ramadier (kolm endist Prantsusmaa peaministrit), Paul van Zeeland, Albert Coppé ja Altiero Spinelli jpt.
Haagi kongressil mängisid aga lisaks poliitikutele aktiivset rolli ka filosoofid, ajakirjanikud, juhtivad kirikutegelased, advokaadid, professorid, ettevõtjad ja ajaloolased. Kongressi ajal käidi välja idee poliitilise, majandusliku ja rahalise Euroopa Liidu loomiseks. Sellel pöördepunktiks peetaval konverentsil oli suur mõju peagi loodava Euroopa Liikumise kujunemisele.
Hispaania riigimees Salvador de Madariaga pani kongressi ajal ette Euroopa Kolledži loomise. Tema nägemuses oleks tegemist olnud kolledžiga, kus paljudest riikidest pärit ülikooli lõpetanud noored, kellest osade kodumaad alles hiljuti omavahel sõdisid, saanuksid koos õppida ja elada.
Kongress arutles veel Euroopa Nõukogu tulevase ülesehituse ja rolli üle. Kongressil osalenud Teitgen ja Maxwell-Fyfe olid olulisel kohal Euroopa Nõukogu egiidi all vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni loomisel.
Kongress andis ka võimaluse tõsta üldsuse arvamust Euroopa ühtsusest. 1948. aasta 20. juulil toimunud Lääne-Euroopa Liidu ministrite kohtumisel käis Schumani valitsuse välisminister Georges Bidault välja idee Euroopa Assamblee (see realiseerus hiljem Euroopa Nõukogu näol) ning Euroopa tolli- ja majandusliidu loomiseks (millest kasvasid välja Euroopa Söe- ja Teraseühendus ning Rooma lepingutega loodud kaks ühendust). Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et kongressi lõppjäreldustest sai Prantsusmaa valitsuse poliitika alus ning seejärel ka kogu Euroopa valitsemise poliitika alus.
Kuigi toimunud kongressi olulisust ei alahinnata praegugi, on tänapäevased hinnangud toimunule sageli ka veidi tagasihoidlikumad. 2013. aasta 11. aprilli Sirbis kirjutab Hent Kalmo, et "tagantjärele näib 1948. aastal peetud suurejooneline Haagi kongress Euroopa lõimumises ehk olulise piirikivina, kuid tegelikult oli see nn Monnet meetodile alternatiivne tee, mis viis (siiani üsna hambutu) Euroopa Nõukoguni, mitte Euroopa Liiduni".[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Euroopa lõimimise loo põhidaatumid". Vaadatud 27.03.2014.
- ↑ Hent Kalmo (11.04.2013). "Olukorrast Euroopas". Sirp. Vaadatud 27.03.2014.[alaline kõdulink]
- Congress of Europe, May 1948. Council of Europe. 1999. ISBN 92-871-3918-0.