Altiero Spinelli

Altiero Spinelli

Altiero Spinelli (31. august 1907 – 23. mai 1986) oli itaalia kommunist, poliitteoreetik ja euroopa föderalist.

Spinellil oli oluline roll Euroopa Liidu sünni juures: ta oli üks Ventotene manifesti autoreid, osales Euroopa föderalistliku liikumise algatamises ja mõjutas Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel eurointegratsiooni. Ta oli Euroopa Komisjoni volinik ja Euroopa Parlamendi liige. Euroopa Parlamendi põhihoone Brüsselis kannab Spinelli nime.

Noorus

Spinelli sündis Roomas ja astus nooruses Itaalia Kommunistlikku Parteisse, et vastanduda Benito Mussolini Rahvuslikule Fašistlikule Parteile. Pärast radikaalse kommunistliku ajakirjandusega tegelema hakkamist Spinelli arreteeriti 1927. aastal ja ta kaotas 16 aastaks vabaduse. Sõja ajal oli Spinelli koos veel 800 poliitilise oponendiga interneeritute laagris Ventotene saarel. 1937. aastal oli Spinelli Itaalia Kommunistlikust Parteist välja visatud tema radikaalsete ja veel vasakpoolseimate vaadete ehk trotskismi eest. Kogu oma elu oli ustav trotskismi internatsionalismi ideele.

Ventotene manifest

1941. aasta juunis, kui sõja tulemust polnud veel võimalik ennustada, said Spinelli ja kaasvang sotsialist Ernesto Rossi valmis Ventotene manifesti (esialgse pealkirjaga "Per un’Europa libera e unita" – "Vaba ja ühendatud Euroopa nimel. Ventotene manifest"), milles kirjutasid, et võit fašistlike jõudude vastu oleks asjatu, kui selle tulemus oleks vaid endise omavahelisi liite sõlmivate rahvusriikide süsteemi taastamine. See viiks paratamatult uuesti sõjani. Nad kutsusid demokraatlikke jõude üles sõja lõppedes Euroopa föderatsiooni asutama. Et manifesti tuli saladuses hoida ja korralikke vahendeid nappis, siis kirjutasid nad manifesti sigaretipaberitele ja peitsid seda konservikarbi võltspõhja all. Mandrile smugeldas manifesti Ursula Hirschmann. See ringles Itaalia vastupanujõudude käes ja kui Spinelli ja Rossi interneerimislaagrist vabaks said, asutasid nad koos mõttekaaslastega Euroopa Föderaalse Liikumise (Movimento Federalista Europeo; MFE), mille programmiliseks seisukohaks Ventotene manifest sai.Liikumise salajane asutamiskoosolek toimus 27/28. augustil 1943.

Manifest nägi ette riikideülese Euroopa föderatsiooni loomise eesmärgiga siduda Euroopa riigid omavahel nii tihedalt kokku, et nad ei saaks enam üksteise vastu sõtta minna. Liikumine föderalismi poole oli kui reaktsioon rahvusluse hävitavate liialduste vastu. Ühendatud Euroopa ideoloogiliste aluste jälgi ajades võib seega jõuda rahvuslusevastasuseni: "Kui pärast sõda kehtestatakse elukorraldus, kus iga riik säilitab täieliku rahvusliku suveräänsuse, siis oleks ka pärast natside saksa rassi Euroopas domineerima panemise püüde nurjamist alles aluspõhi Kolmandaks maailmasõjaks". (MFE asutamiskoosolek)

"Ainult rahvusriikide likvideerimisega saab võimalikuks traditsioonilise euroopa kultuuri kaotamine ja kaasaegse marksistliku kultuuri juurutamine (mis hoiab ära fašismi arengut). Alles siis saab alustada kommunistliku süsteemi loomist."[1]

Föderalismi pooldaja

Pärast sõda ergutas föderalistliku liikumise juht Spinelli väsimatult Euroopa lõimumist ja kritiseeris, et edasi liiguti liiga väikeste sammudega ja sooviti säilitada valitsustevahelise koostöö mudel. Ta kartis isegi, et võimalus Euroopa ühendamiseks oli käest lastud kuna taasasutatud suveräänseid riike sidusid vaid OECD eellane OEEC ja suuresti sümboolne Euroopa Nõukogu. Ka Euroopa Söe- ja Teraseühendust pidas föderalistlik liikumine liiga valdkonnakeskseks. MFE liikmed uskusid, et valitsused ei loobu kunagi oma võimust ilma rahvapoolse surveta. Nad pooldasid Euroopa Asutava Kogu kokku kutsumist, et see koostaks Euroopa Konstitutsiooni kava.

1950. aastate alguses veenis Spinelli itaalia peaministrit Alcide De Gasperit, et too nõuaks Euroopa Kaitseühenduse (EDC) lepingu läbirääkimistel sätet, mille järgi pandaks paika kava tulevase Euroopa riike ühendava föderatsiooni või konföderatsiooni moodustamiseks. Plaanid ei õnnestunud kuna Prantsusmaa ei ratifitseerinud EDC lepingut.

Euroopa poliitik

1958. aastal moodustati Euroopa Majandusühendus. Spinelli pidas seda ainukest reaalselt eksisteerivat Euroopa lõimumise vormi ebapiisavaks ja alustas "pikka marssi läbi institutsioonide". Aastatel 1970–1976 oli Spinelli Euroopa Komisjoni tööstuspoliitika eest vastutav volinik. 1979. aastal osales Spinelli sõltumatu kandidaadina Eurokommunistide partei (endise Itaalia Kommunistliku Partei) ridades europarlamendi valimistel. Parlamenti valituna töötas ta demokraatliku ja föderaalse Euroopa nimel. Ta hakkas enda ümber koondama föderalistlike vaadetega europarlamendi liikmeid. Et grupi esimene kokkusaamine toimus Strasbourgi restoranis Crocodile, hakati seda kutsuma Krokodilliklubiks. Klubi liikmed esitasid parlamendis ettepaneku luua erikomitee ülesandega valmistada ette uus liiduleping ja 14. veebruaril 1984 võttis Euroopa Parlament ülekaaluka häälteenamusega (237 poolt, 31 vastu, 43 mittehääletanut) vastu Euroopa Liidu lepingu eelnõu. Liikmesriikide valitsused Spinelli plaani ei toetanud, kuid siiski andis algatus hoogu läbirääkimistele, mis viisid 1986. aastal Ühtse Euroopa akti ja 1992. aastal Maastrichti lepingu sõlmimiseni.

Spinelli oleks soovinud näha Euroopa suuremat lõimumist, kui reaalseks on saanud. 15. septembril 2010 loodi Spinelli grupi nimeline algatus, et taaselustada püüdlusi riikideülese Euroopa Liidu suunas. Gruppi kuuluvat näiteks Jacques Delors, Joschka Fischer, Daniel Cohn-Bendit, Andrew Duff, Elmar Brok ja Ulrich Beck.