Mine sisu juurde

Gala Éluard

Allikas: Vikipeedia
Gala Éluard
Sünniaeg 7. september 1894
Surmaaeg 10. juuni 1982 (87-aastaselt)
Lapsed Cécile Éluard

Gala Éluard [elü'aar] (sünninimi Jelena Dmitrijevna (või Ivanovna) Djakonova [dj'akonova] (Елена Дмитриевна Дьяконова); arvatavasti 7. september 1894 Kaasan10. juuni 1982 Portlligat (Port Lligat)) oli Paul Éluard'i ja Salvador Dalí abikaasa.

Jelena isa oli ametnik, ema oli Moskva intellektuaal, kes kirjutas muinasjutte.

Hiljem levisid Gala kohta kuuldused, et ta on pärit Karpaatide mägikülast, kus inimesed toituvad jogurtist ja elavad saja-aastaseks.

1913 saadeti ta tuberkuloosihaigena Šveitsi Clavadeli sanatooriumi. Davosis tutvus ta prantsuse luuletaja Paul Éluard'iga, kes oli tema esimene suur armastus. Esimene maailmasõda lahutas nad. 1916. aastal saabus Gala Moskvast Pariisi. 1917 nad abiellusid.

Gala sattus Pariisi sürrealistliku liikumise keerisesse. Selles osalesid tema abikaasa ning selle sõbrad André Breton, Louis Aragon ja Max Ernst.

Suvel 1929 külastasid Éluard ja Gala koos René Magritte'i ja teiste sõpradega noort maalikunstnikku Salvador Dalíd tema Portlligati peidupaigas Cadaquési lähedal.

Gala kehastas Dalí jaoks tüdrukukuju Dullitat tema lapsepõlve unenägudest. Dalí tundis ta ära palja selja järgi. Samasugune kehaehitus on enamikul naisfiguuridel tema joonistustel ja maalidel.

"Tema kehaehitus oli lapselik, tema abaluudel ja nimmelihastel oli noorukitele omane pinge. Seljakõverus seevastu oli äärmiselt naiselik ning ühendas graatsiliselt energilise ja uhke torso oivaliste tuharatega, mille tema herilasepiht tegi veel ihaldatavamaks.

Salvador Dalí

Dalí püüdis ekstravagantsel viisil Gala tähelepanu võita: ta võttis kõige ilusama särgi ja tegi selle lühemaks, nii et naba paistis, siis käristas selle käiste ja rinna kohalt katki ning võttis ka krae ära. Ta pööras püksid pahempidi, raseeris oma kaenlaalused ja värvis need siniseks. Et ta ei olnud tulemusega rahul, siis ta eemaldas punase värvi, raseeris kaenlaalused uuesti ja värvis need veripunaseks. Et tal ei olnud muud parfüümi peale odekolonni, siis ta keetis kalaliimi, millesse oli segatud kitsemustust ja želatiini. Kui ta nägi aknast, et Gala tuleb, läks ta ruttu pesema, püüdes haisvat segu eemaldada nii hästi, kui sai. Ta vahetas riided ja jooksis Galale vastu, viskudes naeruhoos tema jalge ette. Galale tundus Dalí algul vastik ja talumatu, kuid ometi said nad sõpradeks.

Iga kord, kui Dalí tahtis Galaga rääkida, haaras meest naeruhoog, ja niipea kui Gala end pööras, väänles Dalí maas, püherdades naerust. Ühe jalutuskäigu ajal Creusi neemele avaldas Dalí ühes lahesopi käärus Es Cayalsis Galale armastust.

Dalí jutustab: "Ta oleks olnud minu Gradiva (edasitõukaja), minu võidujumalanna, minu naine. Selleks pidin ma terveks saama. Ja see ravis mind terveks tänu tema armastuse võitmatule ja põhjatule jõule, milles mõttesügavus ja praktiline oskus ületasid kõige auahnemad psühhoanalüütilised meetodid." Dalí küsis Galalt vabisedes: "¿Qué-quie-res-que-ha-ga?" (Mis sa tahad, et ma teen?). Gala vastas moondunud, kalgi ja türanliku näoga: "Tahan, et sa mind tapad!" Dalí mõtles: "¿Ja kui ma viskaksin ta Toledo katedraali kõrguselt alla?" Dalí jutustab edasi: "Gala vabastas mind minu roimast ja ravis mind terveks minu hullusest. Aitäh! Tahan sind armastada! Abiellun sinuga. Minu hüsteerilised sümptoomid kadusid üksteise järel nagu võluväel ja ma sain jälle oma naeratuse, oma naeru, oma näoilmete peremeheks. Uus tervis puhkes minu peast nagu roos."

Gala tegi kindla otsuse: "Enam me ei lähe kunagi lahku." ("Ya no nos separaremos nunca más.") Kui teised külalised, sealhulgas Éluard, läksid Pariisi tagasi, jäi Gala koos Dalíga Cadaquési.

Sürrealismi lühendatud sõnaraamatus, mille autorid on Breton, Dalí ja Éluard, on Gala kohta öeldud: "Vägivaldne ja steriliseeritud naine".

Dalí: "Gala andis mulle sõna tõsises mõttes struktuuri, mis minu elul oli puudunud. Varem ma ei eksisteerinud rohkem kui auke täis kott, lõtv ja ähmane, alati tugesid otsides. Gala näol leidsin selgroo ja temaga armastades täitsin uuesti oma naha. Kuni selle hetkeni läks mu sperma masturbatsiooniga asjatult kaotsi, Galaga sain selle tagasi ja see trööstis mind. Alguses uskusin, et ta neelab mu alla; aga vastupidi, ta õpetas mind sööma seda, mis on tõeline. Kui ma signeerin oma pilte Gala-Dalí, siis ma ei tee midagi muud kui annan nime eksistentsiaalsele tõele, sest mind ei oleks olemas ilma minu kaksiku Galata".

Gala oli Salvador Dalí modell, muusa ja lahutamatu kaaslane, kes saatis teda reisidel kogu Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Dalí hakkas isegi oma maale signeerima "Gala-Dalí". Nad elasid koos 52 aastat.

Dalí isa ei kiitnud tema suhet Galaga heaks ja katkestas suhted temaga. See jättis nad sissetulekutest ilma. Nad asusid elama hurtsikusse väikeses Port Lligati külas.

1934 sõlmisid Gala ja Dalí ilmaliku abielu.

Teise maailmasõja ajal põgenesid nad 1940 Acheronist (Prantsusmaa) Ameerika Ühendriikidesse. Laevapiletid tellis ja maksis kinni Pablo Picasso. Pärast sõda (1948) naasid nad Hispaaniasse.

1949 käisid Gala ja Dalí paavst Pius XII audientsil. Nad kinkisid paavstile ühe Dalí lõuenditest teemal "Port Lligati madonna". Sellel oli kujutatud Gala madonnana. Inspiratsiooni selleks maaliks sai Dalí Piero della Francesca maalilt Neitsi ja laps inglite ja pühakutega.

Samal audientsil küsisid nad paavstilt luba kiriklikult abielluda. See oli väga raske, sest Gala esimene abikaasa Paul Éluard oli elus ja abielu tühistamiseks ei olnud põhjust. Igatahes nad kuidagi nõusoleku said, sest 8. augustil 1958 sõlmisid nad kanoonilise abielu Gerona Mare de Déu dels Àngels 'i kirikus. Dalí toonasel sekretäril kapten John Peter Moore'il oli Vatikanis sidemeid.

Gala ja Dalí vaheline armastus, mida iseloomustas täielik sõltuvus, andis ainet spekulatsioonideks kunstniku vaimse tervise teemadel.

Kui Dalíl käis Pariisis külas holograafia leiutaja Dennis Gabor, olevat Dalí öelnud: "Ma tahaksin lasta Galast hologrammi teha, rebida selle tuhandeks tükiks ja ära süüa, et ma tunneksin, et olen teda täis, nagu armulaua puhul." Gabor vastas: "Ma ei soovita teil seda teha, sest emulsioon, mida hologrammide valmistamisel kasutatakse, on väga mürgine." Dalí vahetas ruttu teemat.

Aastatel 1971 kuni 1980 elas Gala hooti keskaegses Púboli lossis, mille Dalí talle ostis ja korda tegi. Sellesse lossi Gala ka maeti. Alates 1996. aastast asub seal Gala-Dalí loss-majamuuseum (Casa-Museo Castillo Gala-Dalí).

Gala suri 10. juunil 1982 pärast pikka agooniat Port Lligatis. Dalí viis koos oma autojuhiga Gala surnukeha salaja Púboli lossi, kuhu nad mõlemad tahtsid, et neid maetaks. Nad tahtsid jätta mulje, et Gala suri lossis, kuhu talle keldris oli valmistatud haud. Selles hauas ta puhkab üksi, sest Dalí on maetud Figuerese muuseumi.

Dalí veetis üle kahe aasta, väljumata Púboli lossist, kuhu ta Gala eluajal polnud kordagi sisenenud.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]