Mine sisu juurde

René Magritte

Allikas: Vikipeedia
René Magritte
René Magritte'i autogramm
Sünninimi René François Ghislain Magritte
Sündinud 21. november 1898
Lessines
Surnud 15. august 1967
Brüssel
Rahvus belglane
Kunstivool sürrealism
Tuntud teoseid "Piltide reetlikkus", "Golconde", "Inimese seisund"
René Magritte.
Foto: Lothar Wolleh

René François Ghislain Magritte (21. november 1898 – 15. august 1967) oli Belgia sürrealistlik maalikunstnik ja graafik.

Tema varases loomingus ilmneb kubismi mõju, sürrealistidega liitus ta 1927. aastal, millest alates esindas verismi. Magritte'i maalidele on omased unenäolised ja isegi absurdsed seosed asjade vahel, suurt tähelepanu on pööratud ebahariliku illusiooni ja ruumilisuse efekti loomisele teostes.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

René Magritte sündis 1898. aastal Hainaut’ maakonnas Lessinesi väikelinnas, mis kuulus prantsuskeelse Valloonia piirkonda Belgias. Tema isa Leopold Magritte oli rätsep ja kaupmees ning vahetas tihti töökohti. Tema ema Régina Bertinchamps oli kübarsepp. René oli pere esiklaps. Hiljem sündisid veel vennad Paul ja Raymond.[1]

Nende pere kolis varsti Gillysse ning 1904. aastal edasi Châtelet’sse, kus René 12-aastaselt joonistama ja maalima hakkas.[2] 1912. aastal tabas Magritte’i perekonda tragöödia. Pereema Régina sooritas enesetapu, hüpates lähedalasuvalt sillalt jõkke.[1] Kui ta jõest leiti, oli tema nägu mässitud öösärki.[3] Kuigi René ei rääkinud oma ema surmast tihti, avaldas see sündmus suurt mõju tema elule ja loomingule.[1] Psühholoogid teoretiseerivad, et Magritte'i kunstnikukarjääris avalduv mäng reaalsuse ja ebareaalsusega tuleneb sellest, et ta peegeldab niiviisi oma "pidevat edasi-tagasi minekut sellele, mida ta soovib – "ema on elus" – ja sellele, mida ta teab – "ema on surnud".[4] Samasuguseid riidesse mähitud nägusid kujutas ta hiljem ka oma teostes (näiteks maal "Armastajad", 1928).

Karjääri algus

[muuda | muuda lähteteksti]

1916. aastal asus Magritte õppima Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse (Académie Royale des Beaux-Arts), kus ta tutvus luuletaja ja proosakirjaniku Pierre Bourgeois’ga, kellest sai tema parim sõber. 1918. aastal asus Magritte tööle plakati- ja reklaamikunstnikuna ning tema esimesed näitusel eksponeeritud teosed olidki reklaamid, mitte maalid.[3] Teise olulise tutvuse sõlmis ta 1920. aastal noore muusiku E. L. T. Mesensiga. 

Belgia kunstnikud juunis 1922: (Üleval vasakult) René Magritte, E. L. T. Mesens, Victor Servranckx, Pierre-Louis Flouquet, Pierre Bourgeois; (all vasakult) Georgette Berger, Pierre Broodcoorens ja Henriette Flouquet

1922. aastal abiellus Magritte Georgette Bergeriga, kellega ta oli tutvunud Charleroi laadal juba 1913. aastal, mil Magritte oli vaid 15-aastane. Naisest sai tema modell ja muusa terveks eluks.[1] Neil aastail otsis René Magritte oma stiili – ta oli kütkestatud küll futurismist, kubismist, fovismist ja konstruktivismist,[1] kuid selleks, et majanduslikult toime tulla, pidi ta maalima tapeete ja disainima plakateid.[2]

Umbes 1922. aastal tabas Magritte’i loominguline valgustus, mil ta nägi kunstnik Giorgio de Chirico maali "Armastuse laul", mis liigutas teda pisarateni.[1] Siis sai Magritte'ile selgeks, et just sellises stiilis tahab ka tema edaspidi maalida. Samal ajal tutvus ta ka teiste Belgia sürrealistidega, nagu Paul Nougé, Camille Goemans, Marcel Lecomte ja Louis Scutenaire. Magritte'i uue stiili näitena sündis 1926. aastal maal "Eksinud ratsanik", milles oli juba tuntavalt sürrealistlikke jooni. Järgnes viljakas periood, kus Magritte maalis peaaegu iga päev ühe maali.[2]

Brüssel 1926–1927

[muuda | muuda lähteteksti]

Magritte’i teostes hakkasid ilmnema ebaloomulikes, unenäolistes olukordades inimesed ja elukad. Oma esimese sürrealistliku maali “Eksinud ratsanik“ (1926) puhul oli Magritte ainestiku jaoks saanud inspiratsiooni küll päriselust, kuid teatrikardinate vahel malenuppude keskel galopeeriv ratsanik mõjus siiski sürrealistlikult. Kunstiteadlase Patricia Allmeri sõnul on ratsanik justkui "kolme tasandi võrra reaalsest elust eraldunud".[5]

Magritte hakkas paljudele maalidele (nagu näiteks "Eksinud ratsanik", "Salajane päev", "Kohtumine") maalima eri viisidel bilboquet'-nimelisi mänguasju, kuna need esindasid perfektselt Magritte’i teoste ühte läbivat teemat: korduvust koos unikaalsusega.[6]. Neid kasutas ta oma järgnevates teostes tihtipeale lauajalgade, mannekeenide või malenuppudena, näidates nende kujutamisega, kuidas üks võrdlemisi lihtsakujuline mänguasi saab olla esindatud mitmel kujul erineva objektina, olles iga kord eelmisest teistsugune. Säärast korduvuse ideed esines Magritte’i teostes tihti.[7]

Magritte maalis Brüsselis mõned oma kuulsaimad maalid. Ta võttis kasutusele uusi meetodeid, ideid ja motiive. Bilboquet’id, topeldamine, kõvakübarates mehed ja unenäoline olustik olid kõigest mõned asjad, mida ta oma teostes ka edaspidi pidevalt kasutas.

23. aprillil 1927 avas ta oma esimese isikunäituse Brüsselis galeriis Galerie Le Centaure. Näitusel oli 49 maali ja 12 kollaaži (papier collé), millest vanim teos oli loodud 1926. aasta jaanuaris. Kuigi kohalike kriitikute vastukaja näitusele oli üldjoontes negatiivne, sai sellegipoolest sellest näitusest alguse Magritte’i karjäär Belgia juhtiva (õigemini isegi ainukese) sürrealistliku kunstnikuna enne tema Pariisi siirdumist 1927. aasta septembris.[5] Näitusest ja teostest oli näha, et 28-aastane Magritte oli selleks ajaks leidnud endale sobiva stiili.

Pariis 1927–1930

[muuda | muuda lähteteksti]

1927. aasta septembris kolisid Magritte ja tema naine Georgette Pariisi. Peagi tutvus ta sealsete sürrealistide nagu Salvador Dalí, Max Ernst, Joan Miró ja Hans Arpiga[1], kellest enim mõjutasid teda Max Ernsti teosed.

Pariisi perioodil ilmusid Magritte'i teostesse ka esimest korda välja kirjutatud sõnad. On leitud, et ta maalis Pariisis üle 40 teose, kus on kujutatud ka sõnu.[3] Kuulsam neist on "Piltide reetlikkus", mis kujutab piipu, mille alla on kirjutatud "See ei ole piip". Selle maaliga seab Magritte kahtluse alla kogu esitamise ja kujutamise protsessi.[2] Maali paradoks vastab aga tõele, sest see tõepoolest pole piip, vaid piibu kujutis. Magritte toonitab, et ükskõik kui realistlikult suudetakse kunstis asja kujutada, pole see kunagi sama mis asi ise.[3]

Kuigi Magritte'i Pariisi-periood oli tuntavalt mõjutatud sürrealismist, siis pikka aega ei pälvinud ta liikumise eestvedaja André Bretoni heakskiitu. Seda kuni 1929. aastani, mil mitu Magritte'i maali ning artikkel "Sõnad ja pildid" ilmusid Bretoni väljaannetes.[3]

1930. aasta märtsis lõpetas Magritte aga ajutiselt maalimise ning hakkas otsima oma majandusliku olukorra parandamiseks tööd reklaamikunstnikuna. Sürrealist Camille Goemans kavatses korraldada Magritte’i esimese Pariisi isikunäituse sama aasta sügisel, kus olnuks eksponeeritud Magritte’i kõige olulisemad maalid. See oleks olnud Magritte’ile suurepärane tuluallikas, ent Goemansi kunstigalerii sulgemise tõttu jäi näitus ära. Lisaks tõi hilisem Bretonist vastastikku võõrdumine ja ülejäänud sürrealistidega suhete halvenemine kaasa selle, et Magritte’il ei olnud enam ei majanduslikus ega sotsiaalses mõttes võimalik Pariisis elada.[6]

Magritte oli 1930. aastaks Pariisi sürrealistide ideedes pettunud ning kuna majanduskriisi tõttu oli kunstiturg kokku kuivanud ning paljud galeriid ja kollektsionäärid pankrotis, kolisid Magritte ja Georgette majanduslikel põhjustel tagasi Brüsselisse, kus Magritte hakkas töötama reklaamikunstnikuna.[6]

Tagasi Brüsselis ja Studio Dongo

[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastal Brüsselisse naasnult seadsid nad end sisse linnaäärses Jette’i piirkonnas aadressil Esseghemi tänav 135, kus tänapäeval asub René Magritte’i muuseum. Selles korteris elasid nad kuni 1954. aastani ning sellesse vahemikku jäi ka Magritte'i kõige viljakam ja loomingulisem periood. Korteri sisekujundus on Magritte'ile iseloomulikult värviline – roosad ja rohelised seinad ning erkpunane garnituur. Kuna kunstnik töötas kodus, siis kujutas ta oma maalidel mitmeid selle korteri osi, nagu kamin, elutoa ja magamistoa vahelised uksed, majaesised aknad ja trepp.[3]

Nende uus eluase sai ka Belgia sürrealistide peakorteriks. Kunstniku sõbrad said igal nädalal nende juures kokku ning korraldasid performance'eid. Nende kohtumiste tulemusel sündis raamatuid, ajakirju ja traktaate.[3]

Brüsselis olid Magritte’i teosed esil mitmel näitusel. Näiteks 1932. aastal korraldati Brüsseli Palais des Beaux-Artsi muuseumis suur näitus 57 Magritte'i teosega. Selle näitusega kinnistas ta end sürrealistlike objektide valmistajana, kuna publikule jäid silma kaks tema loodud objekti: sürrealistlik kuju Milose Venusest ja värvitud mask. Sürrealistlik objekt kui kunstižanr oli hakanud koguma aina rohkem populaarsust sellest ajast saadik, kui Salvador Dalí selle ideega 1931. aastal välja tuli.[7]

Samas piirkonnas elas ka Magritte'i muusikust vend Paul, kellega koos asutati reklaamifirma Studio Dongo selleks, et majanduslikest raskustest üle saada. Paul tegeles peamiselt äridetailidega ning Magritte omakorda disainiga. Neile andis nõu ka kolmas vend Raymond, kes oli edukas ärimees. Studio Dongo valmistas plakateid, reklaammaterjale kaubandusmesside väljapanekute ja vaateakende jaoks.[1] Magritte'i jaoks oli oluline tõhusus, läbipaistvus ja selgus, mistõttu nende reklaamid ja kujundused olid oma olemuselt lihtsad ja neutraalsed. 1936. aastal andis Magritte firma aga üle ja lahkus, et pühenduda täielikult maalimisele.[3]

Magritte'i kodu Jette'is, kus asub nüüd majamuuseum

Magritte'i selle perioodi tuntuim maal on 1933. aastal loodud "Inimese seisund", mis kujutab akent, mille ees seisab molbert lõuendiga, millel on kujutatud sama maastikku, mis paistab ka aknast. Oma olemuselt on see justkui maal maalis, millega Magritte jätkab tõelisuse ja kujutamise suhte lahkamist kunstis. Selles teoses viitab ta eelkõige sellele, et kunst on reaalsuse vahendaja. Maalil on küll äratuntav Magritte'i Brüsseli kodu elutuba, kuid aknast avaneva vaate on kunstnik asendanud hoopis metsateega.

1930. aastate teine pool oli Magritte'i jaoks näitusterohke. 1936. aastal toimus New Yorgis Julien Levy galeriis tema esimene isikunäitus. Kuigi näitusel olid peamiselt väljas varasemate teoste väikesemõõtmelised koopiad ja Magritte ise näitusel kohal ei käinud (kuna talle ei meeldinud reisida), vaimustusid mõned külastajad tema teostest siiski. Üks neist oli MoMA ehk New Yorgi moodsa kunsti muuseumi esimene juht Alfred H. Barr, kes veel samal aastal lisas Magritte'i muuseumi ekspositsiooni "Fantastiline kunst, dada ja sürrealism". Samal perioodil toimus ka kaks näitust Londonis. 1936. aastal leidis aset Londonis rahvusvaheline sürrealisminäitus, kus Magritte'i teosed võeti hästi vastu, ning kaks aastat hiljem toimus Londonis juba Magritte'i isikunäitus.[1]

London 1937

[muuda | muuda lähteteksti]

1936. aasta Londoni rahvusvahelisel sürrealismi näitusel New Burlingtonis jäid Magritte'i teosed silma briti luuletajale, kunstipatroonile, ekstsentrikule ja sürrealistliku kunsti kogujale Edward Jamesile. Magritte ja James tutvusid varsti pärast näitust, seejärel käisid nad koos Pariisis muuseume külastamas.[6]

Magritte'i teosed avaldasid Jamesile niivõrd suurt muljet, et James tellis 1937. aasta alguses Magritte'ilt kolm maali oma kodu balliruumi jaoks. Jamesi kodu oli korduvalt tunnustatud fantastilise ja muinasjutulisena. Väidetavalt olid seal kombineeritud antiikse ja modernse kodusisustuse ideed. Säärane kodu oli Magritte'i teoste eksponeerimiseks perfektne. Jamesi mahukas tellimus oli tähtis, kuna tähendas Magritte'i jaoks klientide ringi laienemist enda lähiringkonnast väljapoole. Majanduslikult oleks edasine koostöö olnud Magritte'ile väga kasulik. Näiteks kõigest paar kuud enne tellimuse vormistamist oli Magritte pidanud rahapuudusel loobuma New Burlingtoni näitusele sõidust ning rügama selle asemel tööd oma reklaamifirmas Dongo.[7] Seega nägi Magritte Jamesi tellimust kui võimalust suuremaks pöördepunktiks oma elus, lootes, et tellimus võimaldab Magritte'i teostel kunstiturul silmapaistvamale kohale jõuda.[6]

Magritte kolis mõneks ajaks Londonisse Jamesi unikaalsesse majja ning maalis seal elades tema jaoks kolm suuremõõtmelist maali: "Noorus illustreerituna" ("Youth Illustrated"), "Vabaduse künnis" ("On the Threshold of Liberty") ja "Punane modell" ("The Red Model"). Maalid meeldisid Jamesile väga ning peagi riputas ta need oma balliruumi üles. Maalid olid kõrvuti ning täiendasid üksteist, kuna Magritte oli hoolikalt läbi mõelnud maalide kompositsiooni. Teosed said külalistelt palju komplimente ning James telliski Magritte'ilt veel mõned maalid. Just nende hiljem loodud maalide seas olid ka näiteks kuulsad "La Thérapeute", "La Reproduction Interdite" ja "La Durée Poignardée".[6]

Magritte avaldas korduvalt pahameelt selle üle, et James oli temalt koostöö vältel siiski võrdlemisi vähe maale ostnud. Lootus saada endale kindel patroon hääbus täielikult, kui James ostis Magritte'ilt tema viimase maali aastal 1939. See-eest avaldus koostöö mõju Magritte'i järgmistes teostes ja ka tema kunstnikuimagos. Jamesi maja sürrealistlik keskkond mõjus Magritte'i kunstile stimuleerivalt ning 1938. aastal leidiski aset Magritte'i isikunäitus Londonis. Ta hakkas füüsiliselt "suhtlema" oma teostega (nt embas maale, kehastus kõvakübaraga meheks, mängis teostega). Sellega ta julgustas publikut kujutama ette uuemat, füüsilisemat ja tugevamat suhet oma teoste ja ebareaalsusega. Kui varem olid tema teosed piiratud lõuendi ja objektidega, siis nüüd proovis ta tuua teosed ja nende mõju ka päris maailma, justkui oleks sürrealism osa reaalsusest. Lisaks kujundas ta ka enda imago täielikult ümber, võttes üle oma teostest tuntud dramaatilise kõvakübaraga mehe rolli. Magritte'i kõvakübaraga mehe imago sai ülemaailmselt kuulsaks.[7]

Kolinud tagasi Brüsselisse, pidas Magritte maha ühe tähtsa autobiograafilise loengu pealkirjaga "La Ligne de vie" ('Elujoon'). Magritte analüüsis loengus oma elukäiku sürrealistliku kunstnikuna. Ta rõhutas, et sürrealism võimaldab inimkonnal kaitsta end "keskpärase reaalsuse" eest ning et ainult sürrealismi kaudu on võimalik uurida igapäevaseid nähtusi ja objekte unenäolise vabadusega.[8]

Renoir ja vache

[muuda | muuda lähteteksti]

Teine maailmasõda ja Saksa okupatsioon Belgias kutsusid Magritte'is esile tugeva soovi luua midagi, mis tooks hirmule ja meeleheitele vastukaaluks naudingut ja õnne. See oli selge poliitiline protest.[1] Talle sai kinnisideeks prantsuse impressionisti Auguste Renoiri maal "Suplejad", mida jäljendades sündis 1943. aastal tema esimene uues stiilis maal "Lõikusaeg". Seetõttu nimetataksegi seda perioodi Renoiri perioodiks, päikesepaisteliseks või impressionistlikuks perioodiks.[3]

Sellel perioodil loodud maalide eesmärk oli ülistada päikest, rõõmu ja küllust. Need sündisid suurest trotsist ning vastukaaluks sõjaaja psühholoogilisele ängile ja meeleheitele, sest Magritte uskus, et kunstil ja luulel on võim maailma muuta. Sellest tulenevalt olid maalid rõõmsad, lopsakad, värvilised ning sageli ka sensuaalse ja erootilise sisuga, kujutades alasti naisi.[2] Lisaks värvipaletile muutusid sel perioodil ka tema pintslilöögid keerduvaks ja vähem viimistletuks.[1]

Samal aastakümnel sündis Magritte'il veel teinegi stiil, mida ta nimetas vache'iks, mis prantsuse keeles tähendab 'lehma'. 1948. aastal anti Magritte'ile võimalus kauaoodatud isikunäituse korraldamiseks Pariisis. Kuna aga suhted Pariisi kunstiringkonnaga (eriti sealsete sürrealistidega) ei olnud kuigi soojad ning näitusepakkumine oli jäänud hiljaks, otsustas Magritte oma tuntud stiili ja teoste asemel luua täiesti uued maalid spetsiaalselt selleks näituseks. Vache'i-perioodi maalid olid karikatuursed, agressiivsed ja kohati isegi vulgaarsed[9], värvid olid toored ja metsikud ning meenutasid sajandi alguse foovide erksaid, elavaid värve ja tugevaid pintslilööke.[1] Teoste peamine eesmärk oli Pariisi sürrealiste pahandada ja šokeerida ning see ka õnnestus. Näitust ei võetud kuigi hästi vastu ning ühtegi teost ei ostetud. Seda tegu on tõlgendatud ka kui Magritte'i suurt vempu Pariisi kunstiringkonnale.[1]

Nii Renoiri kui ka vache'i-perioodi peetakse omamoodi kõrvalekaldeks Magritte'i muidu üsna selgelt väljakujunenud ja muutumatust stiilist. Kuna kumbki stiil ei pälvinud head vastukaja ning ta oli sunnitud tõdema, et uus tehnika lisab probleemide olemuse kujutamisele vaid ebavajalikke elemente, pöördus ta peagi tagasi oma varasema stiili juurde.[2]

1950 – elu lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnenud aastatel pöördus Magritte tagasi oma stiili juurde. Sündis mitu maalisarja, millel oli kujutatud kirste, ebaproportsionaalselt suuri igapäevaesemeid, kõvakübaratega mehi ja kive. Samuti jätkas ta oma varasemate teoste uusversioonide maalimist ja nii sündis mitmeid variatsioone kuulsast 1949. aastal loodud "Valguse impeeriumist".[3] 1953. aastaks, mil valmis tema tuntud maal "Golconde", said väga kuulsaks tema teosed kõvakübaratega meestest, kelle kandjate hulka kuulus ka Magritte ise.

1960. aastaks oli Magritte tuntud üle maailma ning tema näitusi ja retrospektiive korraldati Ameerika Ühendriikides, Hollandis, Belgias ja Prantsusmaal. 1965. aastal võttis ta koos abikaasaga vähidiagnoosist ja halvenevast tervisest hoolimata ette esimese ja viimase reisi Ameerika Ühendriikidesse, sest New Yorgi moodsa kunsti muuseumis avati tema retrospektiiv.[3]

Viimased aastad veetis Magritte koos oma naisega Brüsseli äärelinnas Schaerbeekis. Ta maalis kuni elu lõpuni ning nautis malet ja jalutuskäike oma koeraga.[3]

René Magritte suri 15. augustil 1967 68-aastaselt vähki ning ta on maetud Schaerbeeki kalmistule Brüsselis.[3]

Magritte'i mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

René Magritte on sügavalt mõjutanud kaasaegset kunsti, sealhulgas popkunsti. Otseseid vihjeid Magritte'i teostele leiab kaasaegsest kunstist palju ning tema mõju võib näha selliste kunstnike teostes nagu Andy Warhol, Jasper Johns, John Baldessari, Ed Rucha, Marcel Broodthaers ja Martin Kippenberger.[3]

Magritte’i mõju on äratuntav ka reklaamides ja reklaamidisainis. Magritte suutis luua kergesti meeldejäävaid pilte, mis andsid vaatajale edasi võrdlemisi lihtsalt ideid. Magritte'i salapärast kujundlikkust on proovitud jäljendada erinevates kohtades, eriti just heliplaatide ümbristel.[10]

Valitud teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1926 – "Kadunud ratsanik", "Kohtumine", "Kesköine abielu"
  • 1927 – "Öö tähendus", "L'Assassin Menacé", "Salajane mängija", "Mõrvarlik taevas", "Salajane duubel", "Tüdruk söömas lindu (Nauding)“, "Lõpp kaalutlemisele“
  • 1928 – "Armukesed", "Titaanlikud päevad", "Proovimas võimatut“, "Spioon“, "Akrobaadi ideed“, "Fantoom-maastik“, "Ilmutus“
  • 1929 – "Piltide reetlikkus“, "Väär peegel", "Kuus elementi“
  • 1930 – "Igavikuliselt enesestmõistetav", "Taevalikud perfektsused", "Teatamine“
  • 1932 – "Skulptuuride tulevik“
  • 1933 – "Inimese seisund"
  • 1934 – "Vägistamine“
  • 1935 – "Kollektiivne leiutis“
  • 1936 – "Filosoofi lamp", "Selgus“, "See on tükk juustu“
  • 1937 – "Mitte jäljendada", "Rõõmu printsiip", "Ravitseja", "Punane modell", "Vabaduse künnis", "Noorus illustreerituna", "Skulptuuride tulevik"
  • 1938 – "Peatatud aeg"
  • 1952 – "Kuulamistuba“
  • 1953 – "Golconda"
  • 1955 – "Horisondi müsteeriumid“
  • 1956 – "16. september“
  • 1964 – "Mehe poeg", "Mees kõvakübaras"

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Allmer Patricia (2016). This is Magritte. London: Laurence King. Lk 6, 8, 13, 20, 29, 34, 48, 53, 55, 56, 63, 67.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Gablik Suzi (1992). Magritte. London: Thames & Hudson. Lk 18, 20, 41, 75, 145–147.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 "Matteson Art". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. veebruar 2021.
  4. ↑ Collins Bradley I. Jr. "Psychoanalysis and Art History". Art Journal, Vol. 49, No. 2, College Art Association. lk 182-186.
  5. ↑ 5,0 5,1 Allmer Patricia (2010). Magritte: Beyond Painting. Manchester University Press. Lk 42
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Stephanie D’Alessandro (2013. Magritte: The Mystery of the Ordinary. Museum of Modern Art. Lk 27, 28, 84, 195, 203–207.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Sylvester David (1992). Magritte: The Silence of the World. Houston and New York: Menil Foundation. Lk 14, 27, 71-72, 115–121, 249.
  8. ↑ Sylvester David (1997). Magritte, Catalogue Raisonne. Art Books Intl Ltd. Lk 9-22.
  9. ↑ Meuris Jacques (2004). Magritte. Köln: Taschen. Lk 181.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Pih Darren (2011). Magritte’s Idiotic Work. https://web.archive.org/web/20180501230242/http://www.tate.org.uk/context-comment/blogs/magrittes-idiotic-work Vaadatud 01.05.2018
  11. ↑ Levy Silvano (1997). Surrealism: Surrealist visuality. Edinburgh: Keele University Press. lk 105.
  12. ↑ Bertolucci Bernardo; Gerard, F.S.; Kline, T. J. (2000). Bernardo Bertolucci: Interviews. Jackson: Miss.
  13. ↑ Fragola, Anthony; Smith, Roch C. (1995). The Erotic Dream Machine: Interviews with Alain Robbe-Grillet on His Films. SIU Press.
  14. ↑ "Dakota - Koolhaus (Official Music Video". Armada Music. 6. september, 2010. Vaadatud 01.05.2018

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=René_Magritte&oldid=6720058"