Friedrich Wilhelm Foerster
Friedrich Wilhelm Foerster (2. juuni 1869 Berliin, Preisi kuningriik – 9. jaanuar 1966 Zürich, Šveits) oli saksa katoliiklik kasvatusteadlane, pedagoog, patsifist ja filosoof, avalik natsivastane. Foerster kirjutas peamiselt eetikast seoses hariduse, seksuoloogia, poliitika ja rahvusvahelise õigusega.
Friedrich Wilhelm Foersteri isa oli Berliini observatooriumi direktor ja Humboldti Ülikooli professor, astronoom Wilhelm Julius Foerster. 1893. aastal kaitses Foerster doktoritöö "Der Entwicklungsgang der Kantischen Ethik bis zur Kritik der reinen Vernunft" ("Kanti eetika areng "Puhta mõistuse kriitikani""). Aastatel 1898–1912 pidas ta loenguid Zürichi Ülikoolis ja muudes Šveitsi kõrgkoolides, hiljem ka Viini Ülikoolis ja 1914. aastast Müncheni Ülikoolis.
Esimese maailmasõja ajal kritiseeris Foerster teravalt Saksa militarismi, natsionalismi ja Otto von Bismarcki poliitilist pärandit, mis viis tema töölt kõrvaldamiseni kaheks semestriks. Selleks ajaks sõitis ta Šveitsi, kus uuris, mil määral oli Saksamaa süüdi Esimese maailmasõja puhkemises. Foerster jõudis järelduseni, et Saksamaa oli end ise rahvusvaheliselt isoleerinud, takistades 1899. ja 1907. aasta Haagi konventsiooni toimimist.
1917. aastal Šveitsist naasnult pidas Foerster endiselt sõja peasüüdlaseks Saksa militaarset eliiti. See seisukoht kutsus esile konservatiivide pahameele ning tegi temast ühe vasttekkinud natsionaalsotsialistliku liikumise peavaenlase. 1920. aastal avaldatud raamatu "Mein Kampf gegen das militaristische und nationalistische Deutschland" ("Minu võitlus militaristliku ja natsionalistliku Saksamaa vastu") vastukajana saabus Foersterile rida tapmisähvardusi, mistõttu ta kolis 1922. aastal Šveitsi, kust siirdus 1926. aastal Prantsusmaale. Berliinis 10. mail 1933 korraldatud raamatupõletamise käigus mõisteti hukka tema teosed ning sama aasta 23. augustil sai Foersterist üks esimesi sakslasi, kellelt siseministri korraldusel võeti ära Saksamaa kodakondsus.
Foersterile anti Prantsuse kodakondsus, kuid kui Saksamaa 1940. aastal Prantsusmaale tungis, oli ta kohe Gestapo tagaotsitavate nimekirjas. Šveitsi piiri lähedal elanud Foerster põgenes algul Šveitsi, kuid kui seal keelduti talle asüüli andmast, õnnestus tal põgeneda Portugali ja edasi USA-sse, kus ta 1963. aastani elas New Yorgis. Viimased eluaastad veetis Foerster taas Šveitsis Zürichi lähistel. 1953. aastal ilmusid tema memuaarid pealkirjaga "Erlebte Weltgeschichte, 1869–1953" ("Läbielatud maailmaajalugu, 1869–1953").
Fr. W. Foersteri pedagoogikas on suur roll katoliiklikul eetikal, mille ühe näitena esitab ta keskaegseid rüütliideaale.
Eesti keeles on ilmunud kolm Foersteri pedagoogilist raamatut: "Elujuht" 1924 ("Lebensführung"; tlk Valter Kaaver), "Oska elada! Raamat poistele ja tüdrukutele" 1933 ("Lebenskunst"; tlk Alma Selge) ja "Kool ja iseloom : koolielu kõlbluspedagoogilisi probleeme" 1937 ("Schule und Charakter: moralpädagogische Probleme des Schullebens"; tlk Edgar Oissar). "Saksavastasuse" tõttu kanti Foersteri eestikeelsed teosed 1941. aastal Saksa okupatsioonivõimude keelatud kirjanduse nimekirja. Kirjandusteadlase Endel Nirgi uurimuse kohaselt avaldas Foersteri "Elujuht" silmapaistvat mõju eesti kirjaniku Karl Ristikivi vaadetele.[1][2][3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Endel Nirk "Teeline ja tähed: eurooplase Karl Ristikivi elu" Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 24–27
- ↑ Arvo Mägi, Karl Ristikivi: lühimonograafia. (Meie kirjanikke 1). Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962, lk 8
- ↑ Jaan Undusk "Rüütel, humanist ja eksistentsialist: Sisseminek "Hingede öösse"" – "Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I" Toim Pärt Lias. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 1988, lk 59–104; Foerster lk 80–81)