Puhta mõistuse kriitika
|
See artikkel räägib teosest; üldmõiste kohta vaata artiklit Puhta mõistuse kriitika (üldmõiste) |
"Puhta mõistuse kriitika" ("Kritik der reinen Vernunft", originaalis Critik der reinen Vernunft; ee Ainult mõistusest lähtuva kriitika) on saksa filosoofi Immanuel Kanti tuntuim filosoofiline teos, tema tunnetusteoreetiline peateos.
Königsbergi filosoof kirjutas selle teose oma kolmest kriitikast esimesena (järgnesid "Praktilise mõistuse kriitika" ja "Otsustusvõime kriitika"). "Puhta mõistuse kriitikaga on seotud veel "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena" (1783).
"Puhta mõistuse kriitika" ilmus esimeses trükis (A) mais 1781, kui Kant oli 57-aastane. Teine, oluliselt muudetud ja laiendatud trükk (B) ilmus 1787. 1790ndatel ilmusid uued trükid, milles pole võrreldes teise trükiga olulisi muudatusi.
Käesolevas artiklis on aluseks peamiselt teine trükk.[1]
Teose tekkelugu
[muuda | muuda lähteteksti]"Puhta mõistuse kriitika" on Immanuel Kanti filosoofias põhjapanev pöördepunkt. Varajane Kant oli oma õppejõudude mõjul ratsionalist. Ta tegeles loodusteaduslike küsimustega ja Isaac Newtoni füüsikaga. Tema varajase perioodi peateos on "Üldine looduslugu ja taevateooria", milles ta töötas välja Kanti-Laplace'i teooriana tuntud teooria Päikesesüsteemi ja kosmose tekkimise kohta, mida tunnustasid ka astronoomid ning mis oli aktuaalne üle saja aasta.
Kanti varajane metafüüsika
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi on tavaks olnud paigutada järsk pööre Kanti metafüüsilistes vaadetes umbes aastasse 1772, oli tema kaugenemine Christian Wolffi filosoofiast palju pikaajalisem protsess. See ilmneb juba tema magistritöös "Principiorum primorum cognitionis metaphysicae nova dilucidatio" ('Metafüüsilise tunnetuse algprintsiipide uus selgitus'; 1755), mis oli tema esimene puhtfilosoofiline kirjutis.
Kirjutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Mida enam Kant tegeles metafüüsiliste teemadega, seda enam hakkas ta ratsionalistlikus positsioonis kahtlema. Teda ei huvitanud niivõrd süsteemi väljatöötamine kui selgitamine, miks "metafüüsikas peab menetlema täiesti analüütiliselt, sest tema asi on tegelikult segased tunnetused ära lahendada." (II, 289)[2] Kant, kes oli kuni oma professuuriväitekirjani "Meelte- ja arumaailma vormist ja nende alustest" ("De mundi sensibilis atque intelligibilis forma et principiis"; 1770) regulaarselt avaldanud arvukalt kirjutisi, katkestas nüüd kirjutiste avaldamise kümneks aastaks (väheste eranditega).
Algul tahtis Kant vaid oma väitekirja avaldamiseks viimistleda. Tolleaegsetes kirjades kirjutas ta sageli, et teos saab varsti valmis. Ent mida enam ta tunnetusteoreetilistesse küsimustesse süvenes, seda enam tuli tal varasemaid seisukohti revideerida, mistõttu avaldamine viibis. Seejuures äratas Hume'i lugemine Kanti "dogmaatilisest unest" ning andis tema uurimistööle "spekulatiivse filosoofia alal hoopis teise suuna." ("Prolegomena", IV, 260)
Pärast sellist ümberorienteerumist suutis Kant raamatu "umbes nelja-viie kuuga, otsekui lennates" kirja panna. Ent pärast raamatu ilmumist oli reaktsioon väga reserveeritud. Moses Mendelssohn nimetas seda "närvimahla neelavaks teoseks". Üldine arvamus pidas "Puhta mõistuse kriitikat" hämaraks ja arusaamatuks. Kant oli väga pettunud ning kirjutas seepeale "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena" (1783), kus ta ei esitanud oma filosoofilist positsiooni sünteetilist, vaid analüütilist meetodit kasutades. Aegamööda arusaamine teosest edenes, ja kui aastal 1787 ilmus raamatu põhjalikult ümbertöötatud teine trükk, sai Kantist oma aja juhtiv ning diskuteerituim filosoof, kes peagi pälvis tähelepanu ka välismaal.
Aastal 1827 paigutas katoliku kirik selle raamatu keelatud raamatute nimekirja.
Märkused
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Nagu kirjanduses tavaks, tsiteeritakse "Puhta mõistuse kriitikat" siin originaalpaginatsiooni järgi. Kui leheküljenumbri ees on A, on tegu esimese trükiga, kui B, siis teise trükiga.
- ↑ "Uurimus loomuliku teoloogia ning moraali printsiipide selgusest"; tsitaadid Kanti teistest teostest järgivad Akadeemia väljaannet, kusjuures Rooma numbrid tähistavad köidet ning järgnevad araabia numbrid lehekülge.