Friedrich-Karl Pinka
| Friedrich-Karl Pinka | |
|---|---|
| Sünniaeg |
18. oktoober 1895 Murikatsi, Kärstna/Tuhalaane, Viljandimaa |
| Surmaaeg |
16. jaanuar 1942 Kirov, Venemaa |
| Teenistus |
Venemaa keiserlik sõjavägi 1915–1917 Eesti Vabariigi relvastatud jõud 1918–1940 |
| Auaste | Kolonel |
| Juhtinud |
Scoutspataljon Kalevi pataljon (1922–1924) Kaitseliidu Tallinna malev (1925–1934) Valga kaitseringkond (1934–1936) Lääne-Saare kaitseringkond (1938–1939) Viru-Järva sõjaväeringkond (1939–1940) |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Vabadussõda |
| Autasud |
Püha Anna ordeni IV järk Püha Stanislavi ordeni III järk, mõõkade ja lehviga Vabadusrist I/3, II/3 Kaitseliidu Valgeristi III klass |
Friedrich-Karl Pinka (18. oktoober 1895 Murikatsi, Kärstna/Tuhalaane, Viljandimaa – 16. jaanuar 1942 Kirov, Venemaa) oli Eesti sõjaväelane (kolonel), Scoutspataljoni esimene ülem.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Friedrich-Karl Pinka sündis Murikatsi (Põrga) karjamõisa rentniku Konrad-Johan Pinka peres. Õppis Tartus saksa õppekeelega R. Zedelmanni Eragümnaasiumis ja Tartu Reaalgümnaasiumis ning vene õppekeelega Valgas Reaalkoolis.
Astus 1915. aastal vabatahtlikult sõjaväkke, lõpetas 1915. aasta jaanuaris neljakuulised kiirendatud ohvitseride kursused Petrogradis Pauli sõjakoolis ja sai ohvitseri (lipniku) auastme[1]. Teenis Esimeses maailmasõjas Vene Keiserlikus sõjaväes aastail 1915–1917, Riia rindel 12. armee 56. Siberi kütipolgu nooremohvitserina. 1. juunil 1916 sai Riia all Miitavi kivitee juures lahingutes põrutada. Oktoobris 1916 ülendati ta alamleitnandiks ja novembris leitnandiks. 25. novembril 1916 määrati 25-aastane F. Pinka 72. Siberi kütipolgu rooduülemaks ja 21. märtsil ülendati ta alamkapteniks.
Teenistus Eesti rahvusväeosades
[muuda | muuda lähteteksti]Detsembris 1917 astus F. Pinka Viljandis asuvasse Eesti rahvusväeosadesse kuuluvasse 2. Eesti jalaväepolku, kus määrati polgu 2. marsiroodu ülemaks, kellena teenis kuni rahvusväeosade laialisaatmiseni Saksa okupatsioonivägede poolt 12. märtsil 1918.
Saksa okupatsiooni ajal viibis vanematekodus Murikatsil.
Vabadussõjas
[muuda | muuda lähteteksti]Vabadussõja alguses määrati ta formeerima koos Ameerikast pärit väliseestlase Harry Reissariga Viljandis Scout väeosa. 3. jaanuaril 1919 juhtis ta esimese kaitselahinguid pealetungiva Punaarmee üksuste vastu Karksi mõisa ja Taagepera lossi ning Helme ja Patküla all.
17. jaanuaril 1919 määrati Scoutspataljoni A kompanii F. Pinka juhtimisel Kitsarööpmelise soomusrongi nr. 2 dessantmeeskonnaks.
30. jaanuaril 1919 formeeritud pataljoni I pataljoni ülemaks ja polgu ülema abiks, olles polgu reaalne lahingutegevuse juht. KRSR nr. 2 osales F. Pinka Pikksaare raudteejaama vallutamises, mille käigus vallutas soomusrongi dessantmeeskond, kuhu kuulus Scoutspataljoni A kompanii 47 võitlejat raudteejaama, mida kaitses 524 punaarmeelast. Lahingu eest autasustati F. Pinkat 1920. aastal Vabadusristi II liigi III järgu aumärgiga. 29. juulil 1919 sai F. Pinka rindel Ostrovi lähedal raskelt haavata ning viibis kuni 15. novembrini ravil.
Detsembris 1919 osales F. Pinka Scoutspolguga Narva rindel enne Tartu rahulepingu sõlmimist Punaarmee ägedate pealetungirünnakute tõrjumisel.
1. mail 1920 ülendati Friedrich Pinka "kiiduväärt teenistuse eest" alampolkovnikuks.
Pärast Vabadussõja lõppu läbi viidud Eesti sõjaväe demobiliseerimist ja kaadriväeosade vähendamist liideti Scoutspolgu kaks pataljoni teiste väeosadega ja 16. jaanuaril 1921 määrati F. Pinka 10. Jalaväepolgu Kalevi maleva pataljoni ülemaks. Polk dislotseerus Tallinnas, Koplis. 1. juulil 1922 nimetati väeosa Kalevi pataljoniks, kolonelleitnant F. Pinka oli pataljoni ülem kuni 1. aprillini 1924.
Teenistus Kaitseliidus ja kaitseringkondades
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast 1. detsembri riigipöördekatset taastati Kaitseliidu tegevus ja F. Pinka teenis aastatel 1925–1934 Kaitseliidu Tallinna maleva pealikuna.
1934. aastal määrati ta Valga kaitseringkonna ja Valga garnisoni kt ja ülemaks[1], kellena ta teenis kuni haigestumiseni 1936. aastal.
F. Pinka lõpetas Kõrgema Sõjakooli aastal 1938. Alates 1. juunist 1936 oli ta Lääne-Saare kaitseringkonna ülem. Alates detsembrist 1939 teenis ta Viru-Järva sõjaväeringkonna ülemana koloneli auastmes.[1]
Represseerimine ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]1940. aastal, pärast juunipööret, Eesti okupeerimist ja annekteerimist saadeti Friedrich-Karl Pinka erru novembris 1940, seejärel töötas lihttöölisena Tallinnas.
F. Pinka küüditati 14. juunil 1941 Tallinnast koos naise Margoti, tütre Maylis-Elisabethi, poja Erik-Herberti ja tütre Piaga. Viidi Vjatlagi vangilaagrisse Kirovi oblastis. Kirovi oblastikohus mõistis Pinka 20. oktoobril 1941 surma (§ 58–2, 12 alusel). Hukati 16. jaanuaril 1942.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Erik-Herbert Pinka, Isa mälestades: "Kolonel Friedrich-Karl Pinka". Saku, 1997
- Jaak Pihlak, "Helme kihelkond ja Vabaduse Risti vennad" Viljandi Muuseum, 2007, lk 289-292
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ohvitseride andmekogu
- Scoutspataljon sõitis Kevadtormile sünnilinna Viljandi kaudu. Kaitseväe peastaabi pressiteade. 11. mai 2010.
- Biograafia ESBL-is