Franz von Roques
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| Franz von Roques | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
1. september 1877 Treysa, Saksamaa |
| Surmaaeg |
7. august 1967 Treysa, Saksamaa |
| Teenistus |
Saksa armee 1896–1919 Reichswehr 1919–1935 Wehrmacht 1935–1943 |
| Auaste | Jalaväekindral |
| Juhtinud |
6. diviis, 177. diviis Väegrupi Nord tagalapiirkond |
| Sõjad/lahingud |
Esimene maailmasõda Teine maailmasõda |
| Autasud | Raudrist, Saksa Rist, Hohenzollerni orden |
Franz von Roques (1. september 1877 Treysa – 7. august 1967 Treysa) oli Saksamaa sõjaväelane, alates 1941. aastast jalaväekindral.
5. juulist 1941 kuni 31. märtsini 1943 oli von Roques väegrupi Nord tagalaülem. Kuni kohalike kindralkomissariaatide moodustamiseni teostas ta sellel ametikohal ka tsiviilvõimu Saksa armee poolt okupeeritud Baltimaade üle, nimetades muuhulgas 15. septembril 1941 ametisse Eesti Omavalitsuse.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Franz von Roques alustas sõjaväelist karjääri 28. veebruaril 1896, liitudes Saksa keiserliku armeega lipujunkru auastmes. Ta määrati teenima Hessen-Kasseli markkrahvi Friedrich I nimelisse Kurhesseni 1. jalaväerügementi.
20. juulil 1897 ülendati ta nooremleitnandiks ja 20. sajandi esimestel aastatel (täpne aeg ei ole teada) vanemleitnandiks.
1911. aastal komandeeriti von Roques suure kindralstaabi teenistusse. 18. veebruaril 1913 ülendati ta kapteniks ja määrati alaliselt suure kindralstaabi koosseisu.
Esimese maailmasõja puhkedes suvel 1914 komandeeriti ta esmalt 18. armeekorpuse juurde ja teenis seejärel sõja ajal erinevatel teenistuskohtadel kindralstaabis. 18. augustil 1917 ülendati von Roques majoriks. Teenistuse eest autasustati teda Raudristi, Hohenzollerni ordeni mõõkadega rüütliristi ja mitmete muude autasudega.
Pärast Esimese maailmasõja lõppu jätkas ta teenistust Reichswehri maavägedes, olles esmalt 10. luurepataljoni ja hiljem 6. luurepataljoni komandör. 1. veebruaril 1923 ülendati ta kolonelleitnandiks ja viidi sama aasta 1. oktoobrist üle sõjaministeeriumi luureüksuste inspektsiooni staabiülemaks. Sellel ametikohal teenides ülendati von Roques 1. jaanuaril 1928 koloneliks.
1. aprillil 1929 nimetati ta luureüksuste inspektoriks. 1. veebruaril 1931 ülendati ta kindralmajoriks ja viidi üle Hannoveris paikneva 6. diviisi jalaväerügementide (Infanterieführer VI) komandöriks. 1. jaanuaril 1933 ülendati von Roques veel kindralleitnandiks ja arvati sama aasta 30. septembril reservi.
Seoses 12. augustil 1938 toimunud mobilisatsiooniga kutsuti von Roques tegevteenistusse tagasi ja nimetati 26. augustil 1939 Viinis paikneva 17. reservvägede üksuse komandöriks. Kui üksus nimetati sama aasta 4. novembril ümber 177. diviisiks, siis jätkas von Roques selle komandörina kuni 1. juunini 1940.
1. juunil 1940 ülendati ta esimeseks eriülesannetega kindraliks ning saadeti oma staabiga Belgia ja Prantsusmaa rinnetele. 15. märtsil 1941 nimetati ta 101. tagalapiirkonna juhatajaks ja määrati peatselt idarindel tegutseva väegrupi Nord koosseisu. 1. juulil 1941 ülendati von Roques jalaväekindraliks.
Eri andmetel kas 2. juulil või 5. juulil 1941 nimetati 101. tagalapiirkonna juhataja ametikoht ümber väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja ametikohaks. Märtsis 1942 muudeti taas von Roquesi ametinimetust, mis kõlas nüüdsest nii: julgestusüksuste komandeeriv kindral väegrupi "Nord" tagalapiirkonnas ja tagalapiirkonna juhataja.
See jäi ka von Roquesi viimaseks sõjaväeliseks teenistuskohaks. 1. aprillil 1943 andis ta oma ametikohustused üle jalaväekindral Kuno-Hans von Bothile ja määrati reservi. Sama aasta 30. aprillil autasustati teda veel Saksa Ristiga hõbedas, kuid 31. juulil 1943 saadeti ta lõplikult erru.
Professionaalne sõjaväelane oli ka Franz von Roquesi onupoeg Karl von Roques.
Tegevus Baltimaades
[muuda | muuda lähteteksti]Väegrupi Nord tagalaülemana jõudis kindral Franz von Roques Baltimaadesse 9. juulil 1941, seades oma staabi sisse Kaunases. Saksa vägede kiire edasitungi tõttu viis ta staabi juba 17. juulil 1941 üle Riiga. Tema volitused piirkonnas laienesid vastavalt sellele, kuidas rinne edasi liikus, sest tagalaülemana ei kuulunud rindealad tema juhtimise alla. Nii oli Eesti viimane piirkond, kus von Roques oma võimu kehtestas.
Kuigi väegrupi Nord ohvitserina allus ta ametlikult väegrupi juhatajale, kelleks aastani 1942 oli Wilhelm Ritter von Leeb ja alates jaanuarist 1942 Georg von Küchler, sai ta tagalaülemana tegelikult enamuse korraldustest otse maavägede kindralkortermeistrilt Eduard Wagnerilt.
Kuni Baltimaade lülitamiseni Ida-alade riigikomissariaadi koosseisu kuulus von Roquesile nendel aladel nii kõrgeim sõjaväeline kui ka tsiviilvõim. Nii nagu tema võim laienes samm-sammult, see ka vähenes samm-sammult: 25. juulil 1941 moodustati Leedu kindralkomissariaat, 1. septembril 1941 Läti kindralkomissariaat ja 5. detsembril 1941 Eesti kindralkomissariaat.
Pärast kindralkomissariaatide moodustamist säilitas von Roques kontrolli vaid tagalas paiknevate sõjaväeosade üle. Otseselt allus talle kolm julgestusdiviisi: 207. julgestusdiviis, 281. julgestusdiviis ja 285. julgestusdiviis.
Teda on kirjeldatud kui vana kooli elukutselist ohvitseri, kes ei teinud erilist saladust oma halvustavast suhtumisest natsionaalsotsialistidesse. Ta nimetas SSi eriüksusi "kolbaküttideks" ja viitas välisminister Joachim von Ribbentropile kui "idioodile". Ka tema staabiülem kindralleitnant Arno Kriegsheim jagas samu seisukohti.
Erilist vastumeelsest tekitasid von Roquesis julgeolekuorganite massilised repressioonid. Juulis 1941 Kaunases resideerides kaebas ta väegrupi juhatajale Ritter von Leebile juutide massiliste mahalaskmiste üle, mille tunnistajaks ta ise oli olnud, kuid muidugi ei olnud armeel võimalik selle vastu midagi ette võtta.
Kohalikele rahvustele autonoomia andmist pidas ta okupeeritud alade efektiivse haldamise eeltingimuseks ja tema suhet siinsete omavalitsusorganitega on kirjeldatud kui usalduslikku. See tekitas aga pahameelt mitmetes kõrgemates Saksamaa riigi- ja julgeolekuametnikes. Nii leidis idaalade riigiminister Alfred Rosenberg, et von Roques oli Eesti, Läti ja Leedu omavalitsustele andnud liiga laialdased volitused. Erinevad arusaamad okupeeritud alade haldamisest tekitasid konflikte ka operatiivgrupi Einsatzgruppe A juhi Franz Walter Stahleckeriga.
Karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]- 1896 – lipujunker
- 1897 – alamleitnant
- 190? – ülemleitnant
- 1913 – kapten
- 1917 – major
- 1923 – ooberstleitnant
- 1928 – ooberst
- 1931 – kindralmajor
- 1933 – kindralleitnant
- 1940 – eriülesannetega kindral
- 1941 – jalaväekindral
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- Raudrist
- Hohenzollerni ordeni mõõkadega rüütlirist
- Saksa Rist hõbedas
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Lumans, Valdis O. Latvia in World War II. Fordham University Press, 2006, p. 163–172.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Hiio, Toomas. Eesti kui Wehrmacht'i operatsioonipiirkond 1941–1944. Väegrupi Nord tagalapiirkond ja 207. julgestusdiviis. – Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2005 (nr 5). Viimsi : Laidoneri Muuseum, 2006, lk 115–152.
- Hasenclever, Jörn. Wehrmacht und Besatzungspolitik in der Sowjetunion. Die Befehlshaber der rückwärtigen Heeresgebiete 1941–1943. Paderborn : Verlag Ferdinand Schöningh, 2009.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Lexikon der Wehrmacht: Roques, Franz von (biograafia saksa keeles)