Eneseregulatsiooni teooria
Eneseregulatsiooni teooria (inglise keeles self-regulation theory (SRT)) on teadliku enesejuhtimise süsteem, mis sisaldab enda mõtete, käitumise ja tunnete suunamise protsessi, et jõuda seatud eesmärkideni. Eneseregulatsioon koosneb mitmest etapist ning inimesed peavad panustama oma motivatsiooni, käitumisse ja arengusse vastastiku interakteeruvate mõjutuste võrgustikus.
Roy Baumeister, üks juhtivatest sotsiaalpsühholoogidest, kes on uurinud eneseregulatsiooni, väidab, et see koosneb neljast komponendist: soovitava käitumise normid, motivatsioon, mis vastab standarditele, olukordade ja mõtete jälgimine ning tahtejõud. [1] Baumeister koos teiste kolleegidega töötas välja eneseregulatsiooni kolm mudelit eesmärgiga seletada selle kognitiivset kättesaadavust, milleks on eneseregulatsioon kui teadmise struktuur, jõud või oskus. Läbi viidud uurimustes tehti kindlaks, et jõu mudel on üldiselt toetatud, sest see on ajus limiteeritud ressurss ja ainult teatud koguses eneseregulatsiooni võib ilmneda ressurssi ammendumuseni.[2]
Eneseregulatsiooni teooriat saab rakendada järgnevates aspektides:
- impulsikontroll, mis on lühiajaliste soovide juhtimine. Inimestel, kellel on madal impulsikontroll, on kalduvus tegutseda otsekoheselt.
- kognitiivne kallutatus, mis on tuntud kui kontrolli illusioon
- eesmärgi saavutamine ja motivatsioon
- haiguskäitumine
Baumeisteri ja ta kolleegide (2007) kirjeldatud neli eneseregulatsiooni komponenti:
- Standardid: soovitud käitumine
- Motivatsioon: standardite täitmine
- Monitooring: olukordade ja mõtete jälgimine
- Tahtejõud: sisemine jõud, kontrollimaks tunge
Ajalugu ja panustajad
[muuda | muuda lähteteksti]Albert Bandura
[muuda | muuda lähteteksti]Eneseregulatsiooni protsessiga on tegelenud mitmed uurijad, psühholoogid ja teadlased. Albert Bandural, kognitiivsel psühholoogil, kelle märkimisväärne panus oli keskendumine käitumise omandamisele, mis oli sotsiaal-kognitiivse teooria ja sotsiaalse õppimise teooria aluseks. Tema töös olid koondatud käitumuslikud ja kognitiivsed komponendid, milles ta leidis, et inimesed on võimelised kontrollima oma käitumist läbi protsessi, mida tuntakse eneseregulatsiooni nime all.[3] See viis ta tuntud protsessini, mis koosnes kolmest komponendist: enesevaatlus, otsustusvõime ja enesevastutus. Enesevaatlus on protsess, mis hõlmab oma mõtete ja tunnete hindamist, teavitamaks ja motiveerimaks indiviidi töötama oma eesmärkide nimel ja olema mõjutatud käitumuslike muutuste poolt. Otsustusvõime protsessi käigus võrdleb indiviid oma soorituse tulemust kas oma isiklike või loodud standarditega. Viimaks, enesevastutuse protsess, milles indiviid võib end vastavalt tasustada või karistada edu või ebaedu korral, mis on standarditega vastavuses. Näiteks enda tasustamine suure tüki pirukaga eksami sooritamise puhul.
Dale Schunk ja Barry Zimmerman
[muuda | muuda lähteteksti]Kaks arengupsühholoogi, Dale Schunk ja Barry Zimmerman, on teinud koostööd ning uurinud eneseregulatsiooni sotsiaalse ja õpetliku muutujate efekte. Nad on läbi vaadanud, kuidas spetsiifilised strateegiad parandavad indiviidi õppimisprotsessi ning kuidas see suhestub eneseregulatsiooni ja saavutusprotsessidega (sealhulgas enesevaatlus, eneseanalüüs, enesereaktsioon ja enesetõhusus). Enesevaatlust võib pidada ebapiisavaks sellepärast, et motivatsioon sõltub indiviidi ootustest tulemustele ja efektiivsusest. Eneseanalüüsi puhul võrdleb indiviid oma praegust tulemust soovitud tulemusega. Schunk ja Zimmerman väidavad, et konkreetsed eesmärgid täpsustavad eduks vajalikku pingutuse mahtu ning suurendavad enesetõhusust, sest progressi on lihtne mõõta. Nad kirjeldavad eneseanalüüsi kui absoluutset või normatiivset standardit. Absoluutne standard on näiteks akadeemiline hindamisskaala, samas kui normatiivne standard on iseenda soorituse tulemuse hindamine.[4] Enesereaktsioon on kolmas element, milles indiviid on motiveeritud teiste inimeste reaktsioonide kaudu. Näiteks kui indiviidi soorituse tulemust on positiivselt tunnustatud, siis tema enesetõhusus kasvab, samas kui negatiivne eneseanalüüs motiveerib inimest rohkem tööd tegema. Enesereaktsioon võimaldab inimesel oma eesmärkidega seotud saavutusi ümberhinnata. Viimaks, enesetõhusus on usk, et seatud eesmärgi lõpuleviimine on iseenesest piisav motivatsioon ja viitab sellele, kuidas inimestel on eelarvamuslikud otsused oma võimete kohta ülesannete täitmisel.[3]
Roy Baumeister
[muuda | muuda lähteteksti]Eneseregulatsiooni teooriasse on panustanud ka Roy Baumeister. Ta kirjeldas eneseregulatsiooni kui piiratud võimet ja sellega pani ta aluse ego kurnatuse terminile. Baumeister väidab oma uuringus, mis vaatleb eneseregulatsiooni ebaõnnestumisi, et eneseregulatsiooni protsess on keeruline ja mitmetahuline.[1] Baumeister tõi välja kolm komponenti, mis esinevad eneseregulatsiooni ebaõnnestumise korral. Esimene sisaldab standardeid, kus ilma kindla normide ideaalideta võivad esineda vastandlikud dilemmad, mis viib eneseregulatsiooni katkemisele. Teine komponent on monitooring. Juhul kui seda ei esine, siis võivad indiviidid kaotada kontrolli edu üle ja tähelepanu käitumise üle. Näiteks indiviidid, kes alahindavad oma pädevust täita ülesannet, ei püüagi saavutada seatud eesmärki. Kolmas komponent on mõnevõrra keerulisem. Kui hetkeseis või käitumine on ebapiisav eesmärgi või normi saavutamiseks, siis teatud kognitiivne protsess aktiveerub, et seda vastu võtta. Eneseregulatsioon on protsess, mis võib olla reguleeritud, valesti reguleeritud või tähelepanuta jäetud, ja sellepärast võib seda vaadelda kui ajus olevat jõudu. Baumeister võtab kokku oma tööd teooriaga, milles indiviid peab olema võimeline läbi töötama kohesed olukorrad, võttes arvesse pikaajalisi mõjusid ning omades struktureeritud lõdvestumise tunnet ja tervet mõistust impulsikontrolli üle.[5]
Uuringud
[muuda | muuda lähteteksti]Mitmeid uuringuid on läbi viidud, et testida eneseregulatsiooni erinevaid muutujaid. Näiteks Albert Bandura lõi vastastikuse determinismi kolmnurga, mis hõlmab inimest (kognitiivsed, emotsionaalsed ja füüsikalised tegurid), tema käitumist ja keskkonda, mis kõik mõjutavad üksteist. Bandura järeldas, et eesmärgi saavutamise ja motivatsiooni protsess tuleneb enesevaatluse, enesereaktsiooni, eneseanalüüsi ja enesetõhususe võrdsest interaktsioonist.[3]
Lisaks Bandura tööle, on psühholoogid nagu Muraven, Tice ja Baumeister viinud läbi uuringu, kus vaadeldi enesekontrolli kui piiratud ressurssi. Nad leidsid, et eneseregulatsiooni protsessil on kolm peamist mudelit: eneseregulatsioon kui jõud, teadmiste struktuur ja oskus. Jõu mudelis näitasid nad, et eneseregulatsiooni on võimalik pidada jõu osaks, sest see nõuab tahtejõudu, mis on piiratud ressurss. Suutmatus ennast reguleerida võib seega olla tingitud ressurssi ammendumisest.[6] Eneseregulatsioon kui teadmiste struktuur sisaldab teadlaste teooria järgi kindlat hulka teadmisi, et kasutada enesekontrolli nagu igat teist õpitud tehnikat, kuid suutmatus ennast reguleerida võib olla tingitud vähestest teadmistest. Eneseregulatsioon kui oskus, mida ei saa kahandada, areneb aja jooksul. Seega, suutmatus kasutada eneseregulatsiooni, oleks seletatav oskuste puudulikkusega.[2]
Dewall ja ta kolleegid (Baumeister, Gailliot & Maner, 2008) viisid läbi erinevaid eksperimente, paludes katseisikutel sooritada ego kurnatuse ülesandeid, et vähendada enesereguleerivat ressurssi (glükoos) ajus. Katse koosnes erinevatest ülesannetest, kus osalejatel paluti esimeses ülesandes lugeda läbi essee ja seejärel tõmmata ring ümber sõnadele, mis sisaldasid "e" tähte. Hiljem paluti neil tõmmata ring ümber sõnadele, mis sisaldasid "e" ja/või "a" tähte. Pärast katset jagati katseisikud kahte gruppi: nii-öelda glükoosigrupp, kus osalejad jõid ühe klaasi suhkruga limonaadi ja kontrollgrupp, kus joodi limonaadi, mis oli valmistatud Splendast. Seejärel paluti katseisikutel kirjeldada, kuidas nad eri olukordades (hüpoteetiliselt) aitaksid oma sugulasi ja mittesugulasi. Tulemustest järeldus, et kontrollgrupis olevad inimesed olid vähem tõenäoliselt valmis aitama teisi abivajajaid, välja arvatud sugulasi. Samas kui nende ajus oleks glükoosi tase olnud kõrgem, siis oleksid tulemused olnud tõenäoliselt vastupidised. Antud uuring toetab eneseregulatsiooni jõu mudelit, mis kinnitab, et eneseregulatsioon on piiratud ressurss.[7]
Erinevate uuringute tulemustele toetudes määrasid Baumeister ja ta kolleegid neli eneseregulatsiooni komponenti: soovitava käitumise standardid, motivatsioon, mis oleks standarditega vastavuses, situatsioonide ja mõtete monitooring ning tahtejõud.[8]
Kokkuvõte
[muuda | muuda lähteteksti]Eneseregulatsiooni saab igapäevaelus kasutada paljudes aspektides, sealhulgas sotsiaalsetes olukordades, isiklikus tervisejuhtimises, impulsikontrolli üle jne. Kuna jõu mudel on üldiselt toetatud, siis ego kurnatuse ülesannete täitmine on piiratud. On arutletud, et eneseregulatsiooni kurnatus on seotud valmisolekuga aidata abivajajaid, välja arvatud indiviidi sugulasi.[7] Paljud uurijad on panustanud nendesse uurimustesse, kaasaarvatud Albert Bandura, Roy Baumeister ja Robert Wood.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Baumeister, R., Schmeichel, B., & Vohs, K.(2007). Self-regulation and the executive function: the self as controlling agent. In Arie W. Kruglanski & E. Tory Higgins (Eds.) Social psychology: Handbook of basic principles. New York: Guilford Press.
- ↑ 2,0 2,1 Muraven, M., & Baumeister, R. F. (2000).Self-regulation and depletion of limited resources: does self-control resemble a muscle? American Psychological Association. doi:10.1037/0033-2909.126.2.24.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Bandura, A. (1991).Social cognitive theory of self-regulation. Organizational Behavior and Human Decision Processes, 50, 248–287. (PDF).
- ↑ Redmond, B. F. (October 11, 2015).Self-efficacy and social cognitive theories. Confluence.
- ↑ Baumeister, R. F., & Heatherton, T. F. (1996). Self-regulation failure: an overview. Psychological Inquiry, 7, 1–15. http://persweb.wabash.edu/facstaff/hortonr/articles%20for%20class/baumeister%20and%20heatherton.pdf
- ↑ Muraven, M., Tice, D., &; Baumeister, R. F. (1998). Self-control as limited resource: regulatory depletion patterns. American Psychological Association. 74, 774–89. doi:10.1037/0022-3514.74.3.774. PMID 9523419.
- ↑ 7,0 7,1 DeWall, N., Baumeister, R. F., Gailliot, M., & Maner, J. (2008). Depletion makes the heart grow less helpful: helping as a function of self-regulatory energy and genetic relatedness". Personality and Social Psychology Bulletin.
- ↑ Baumeister, R. F., Vohs, K., & Tice, D. (2007). The strength model of self-control. Current Directions in Psychological Science.