Eesti alpinismi traagilised sündmused
Foto: Jaan Künnap
Eesti alpinismi traagilised sündmused on kronoloogiline ülevaade traagilistest sündmustest Eesti alpinismi ajaloos.
Mägironimine on väga riskantne ala. Mägedes ja mägironimisel võivad ohtlikuks osutuda näiteks kivivaringud, jäävaringud, lumelaviinid, liustikulõhed, järsud kaljunõlvad/-seinad, järsud jäänõlvad, järsud lumenõlvad (kaetud lõhed), ilmaolud (äike, lumetorm, vihm, udu) ning ebapiisav aklimatiseerumine ja sellega kaasnev mägihaigus.[1]
Mägironimine ehk alpinism on ekstreemspordiala, mis nõuab sellega tegelejalt head füüsilist ja tehnilist suutlikkust, kuid väga oluline roll on ka kogemustel. Mõnes olukorras võib otsustavaks saada ellujäämisoskus.
Traagiliste sündmuste kronoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]1972
[muuda | muuda lähteteksti]
Heino Paltser, kes 1970. aastal juhtis eestlaste esmatõusu NSV Liidu kõrgeima mäe Kommunismi tippu, hukkus 16. juulil 1972 Svobodnaja Koreja mäel Tian Shanis 5B-kaljumarsruudil juhusliku kivi tabatud löögist.[2]
1974
[muuda | muuda lähteteksti]1974. aastal toimus Pamiiris Ilmar Priimetsa juhtimisel ekspeditsioon Lenini mäetippu (7134 m). Üles roniti kahe grupiga eri marsruute pidi. Viieliikmeline grupp Enn Saare juhtimisel valis tippu tõusmiseks mitte tavapärase harja pidi marsruudi, vaid ronimise mööda kaguseina (marsruudi raskuskategooria Vene süsteemi järgi 5B). 6800 m kõrgusel tabas neid laviin, milles hukkusid 27. juunil gruppi kuulunud Tartu Alpiklubi Firn alpinistid Eerik Reino, Priit Vürst ja Tõnu Tennisson. Grupi ülejäänud liikmed Jaak Sumeri ja Enn Saar õnnekombel pääsesid. Jäänud ilma telgist, toidust ja kaaslastest, laskusid nad kurnatuna neli päeva, enne kui päästerühm nad leidis.[3][4]
1983
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
Jaak Sumeri, kes 1974. aastal pääses õnnekombel laviini alla mattumisest, suri infarkti tagajärjel 1983. aastal, töötades Lenini mäetipu all rahvusvahelises alpilaagris Pamir instruktorina.[5]
1985
[muuda | muuda lähteteksti]Pamiiris tõusul Lenini mäetippu hukkus Alpiklubi Firn alpinist Tiina Tamm (alpiklubi liige 1982. aastast), kes koos Veiko Tammega üritas mitteametlikku tõusu teha.[5]
2004
[muuda | muuda lähteteksti]2004. aasta juulis–augustis toimus Jaan Künnapi juhtimisel Eesti mägiekspeditsioon Han-Tengrile, kus 5. augustil 2004 toimunud maavärin põhjustas jää- ja lumelaviini. Hukkus 11 alpinisti. Laviini puhkemise ajal jäid Eesti ekspeditsiooni liikmed laviini alumisse ossa, kuid pääsesid õnnelikult ja organiseerisid laviini jäänute päästetöid. Nad päästsid kahe alpinisti elu ning aitasid päästetööle tõhusalt kaasa.[6][7]
2008
[muuda | muuda lähteteksti]2008. aasta juulis olid Alpiklubi Firn alpinistide grupp Andres Hiiemäe juhtimisel tegemas tõusu Alpides Mont Blanci mäemassiivil Aiguille du Chardonnet'le (3824 m), marsruudi raskuskategooria AD. Kõik jõudsid tippu. Laskuti tavamarsruuti mööda. Ilm oli selge ja suurepärane, kohati puhus harjal mõõdukas tuul. Harjalt tuli sooritada laskumine mööda tugeva jääkoorikuga kaetud umbes 40-kraadist lumenõlva umbes 200 m. Grupi ohutuse huvides otsustati mitte liikuda seongus. Nõlval liiguti umbes 5–15-meetriste vahedega. Selle lumelõigu alumises osas, kui laskumisköiteni oli jäänud olid vast paarkümmend meetrit, kaotas gruppi kuulunud Eva Liivak tasakaalu ning hakkas libisema. Tal ei õnnestunud pidurdusasendit sisse võtta ning mõne hetkega kasvas kiirus suureks. Põrkunud vastu kivi, hakkas ta rulluma ega saanud selle vastu midagi ette võtta. Hetk hiljem libises ta üle kaljuserva ning kukkus alla liustikule. Grupijuht organiseeris kiiresti päästekopteri. Päästjad jõudsid Liivaku juurde paarikümne minuti jooksul, kuid Liivak oli juba surnud.[8]
2015
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti alpinistide neljaliikmeline grupp koosseisus Tarmo Riga, Jane Riga, Allan Valge ja Annemai Märtson üritas 2015. aasta juunis tõusta klassikalist marsruuti mööda Peruus Andides Cordillera Blanca mäeahelikus Tocllaraju (6034 m) tippu. 7. juunil 2015 hukkusid lumesilla varisemise tõttu Jane Riga, Allan Valge ja toonane parim[9] Eesti alpinist (nii füüsilises kui ka tehnilises mõttes) Tarmo Riga.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Mägironimine. firn.ee
- ↑ 2,0 2,1 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
- ↑ Ajalugu 1970–1979. ajaveeb.alpinism.ee
- ↑ Kontrollaeg. reisikirjad.gotravel.ee
- ↑ 5,0 5,1 Ajalugu 1980–1989. ajaveeb.alpinism.ee
- ↑ Lood Han-Tengri laviinist. 07.08.2004. jkalpiklubi.ee
- ↑ Ajalugu 2000–2009. ajaveeb.alpinism.ee
- ↑ Eesti (nais)alpinismi ajalugu: Eva Liivaku mälestuseks. kaja.ekstreem.ee
- ↑ Alar Sikk: Tarmo ja Jane olid mu parimad sõbrad. delfi.ee