Alpinism

Andrzej Bargiel ronis ilma lisahapnikuta K2 tippu ning oli esimene, kes sealt suuskadel laskus. 8-kilomeetrisele laskumisele kulus seitse tundi.

Alpinism ehk mägironimine on liikumine kõrgmägedes. Seda harrastatakse nii hobina, spordina kui ka elukutsena. Alpinism nõuab turvalisuse huvides eriettevalmistust ja -varustust.

Ameeriklased kasutavad alpinismi asemel sõna mountaineering ehk mägironimine ja sõnal "alpinism" on nende jaoks spetsiifilisem tähendus: mägironimine, mis on segu jääronimisest ja kaljuronimisest ning kus ronijad kannavad kogu oma varustust kogu aeg kaasas.

Ajalugu

Alpinismile eelnesid kultuslikud mäkketõusud (nt jaapanlaste Fudžijamale, inkadel Andide tippudele) ja uurimisretked (nt konkistadooride käik Popocatépetli vulkaanile 1519).

Alpinismi alguseks loetakse sageli Jacques Balmat' ja Michel-Gabriel Paccardi esmatõusu Mont Blancile (4810 m) 1786. aastal. Samas on esimeseks tehnilist oskuslikkust nõudvaks tõusuks peetud ka Mont Aiguille esmavallutamist 1492. aastal ning tänapäevase alpinismi algusena on nimetatud ka näiteks Ararati (5165 m) vallutamist 1829. aastal, mida juhatas Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot Eestist. Seega on alpinismi algusaja määratlemine keeruline.

Üle 8000 m kõrguse mäetipu vallutasid esimestena Maurice Herzog ja Louis Lachenal: Annapurna (8091 m) 3. juunil 1950. Maailma kõrgeima mäe Džomolungma esmavallutajateks said 29. septembril 1953 Edmund Hillary ja Tenzing Norgay.

Naised alpinismis

Pikemalt artiklis Naised alpinismis

Naismägironijad olid 19. sajandil ja 20. sajandi alguses harva esinev nähtus. Sellegipoolest mägedes käidi ja mäetippe vallutati. 1907. aastal asutati Londonis Leedide Alpiklubi. Kõrgtõusude rekordeid fikseeriti. Kuuetuhandelise tippu tõusis naisalpinist esimest korda 1903. aastal, seitsmetuhandelise tippu 1934. aastal.

1975. aastal vallutas jaapanlanna Junko Tabei naistest esimesena Džomolungma (8848 m) tipu. 20. sajandi edukaim naisalpinist oli poolatar Wanda Rutkiewicz.Ta tõusis esimese Euroopa naisalpinistina Everesti tippu (1978) ja esimesena 1988. aastal K2 (8611 m) tippu (seejuures ei kasutanud ta lisahapnikku). Rutkiewiczil oli kirjas 8 tipputõusu kaheksatuhandelistele, kui hukkus 1992. aastal katsel tõusta maailmas kõrguselt kolmanda mäe Kanchenjunga (8586 m) tippu.

Alpinism arenes kiiresti. Aastatel 2010–2011 tõusid juba kolm naisalpinisti oma 14. kaheksatuhandelise tippu.

Tehnikad

Lumi

Liustikud

Jää

Ööbimine

Mägedes liikudes tuleb rajada mitmesuguse iseloomuga välilaagreid, kus tavaliselt kasutatakse ööbimiseks telke.

Telklaagri lubatavus tuleb alati enne kindlaks teha, sest looduskaitselistel või piirkondlikel põhjustel ei pruugi need mõnes kohas lubatud olla.

Ööbimine telgis

Telklaager pinnasel

Kui liigutakse metsavööndis oru põhjal, siis pole laagripaiga leidmisega raskusi. Vähe mäes käinud kipuvad otsima maalilisi kohti jõgede läheduses. Kõige tähtsam põhimõte on hoopis ohutus. Mägijõgi on väga muutlik, öösel võib vihma sadada või kõrgel mägedes päevaga sulanud vesi alla jõuda ja väike jõeke võib muutuda möirgavaks mägihiiglaseks. Parem on panna laager püsti mõnevõrra eemale.

Tavaliselt on käidavates kohtades kindlad telkimiskohad, mis on aastate jooksul tuntuks saanud just ohutuse tõttu. Ometi, ootamatult võib sealgi midagi juhtuda: laviin, seli või suureks paisunud jõgi, mis sööstab oma sängist välja.

Kõige sobivam telklaagriplats on suurest jõest eemal asuv rusuriba, mille läheduses pole suuremaid kivi- ja lumenõlvu ega seinu. Hea on omada läheduses värske vee allikat – väikest oja.

Telgiplatsil tuleb kiviklibu kirkaga tasandada ja suuremad kivid eemaldada. Tihtipeale nõuab see tunnikese kõva tööd. Platsi peaks saama enam-vähem horisontaalseks. Mägedes telgivaiu kasutada ei saa, seega pole neid mõtet kaasa võtta. Vaiasid asendavad seal kivid, mis kinnitatakse nööridega telgi külge.

Telklaager lumel

Kui telk tuleb lumele, tuleb samuti rajada horisontaalne plats, et telk ära ei libiseks, seda enam, et korralikuks kinnitamiseks pole kive. Telginööride kinnitamiseks saab kasutada kasse ja kirkasid, aga kui hommikul on teeleminek, telk jääb maha ning kasse ja kirkasid on tarvis, siis tuleb juba algselt kaasa võtta lumeplaadid, millega saab telginöörid lumme suruda. Võib kasutada ka lumekuubikuid, kui on sellist lund. Väga põhjalikult ei tule telginööre lumekuubikutesse matta, sest hiljem ei saa neid muidu eriti lihtsalt enam kätte.

Ööbimine ilma telgita

Kui telki ei saa püstitada, siis tuleb öö istudes mööda saata. Enda isoleerimiseks maapinnast istutakse vabale köiepuntrale või isoleermatile, kui võimalik, tõmmatakse üle pea ikkagi mingi riie või termokile. Tõelise külmööbimise korral on vaja aeg-ajalt rahvast kontrollida, üle küsida kõigi tervise kohta. Külmas üldiselt keelatakse magada, aga kui on olemas väljavahetatav valve, kes pidevalt teisi jälgib, polegi sellest midagi hullu. Külmööbimisel istutakse tihedalt üksteise ligi ja aeg-ajalt vahetatakse äärmisi.

Kui on aga väga suured kõrgused või madalad õhutemperatuurid, siis on targem öö mööda saata liigutades: midagi kaevata, rajada, lihtsalt rahmeldada.

Ööbimine lumekoopas

Lumekoobas on iseenesest väga mugav. Seda saab rajada nõlva sisse, kusjuures ööbijad asuvad kõrgemal ja ukseava ees on kõige madalam koht. Hea on tähistada oma koopa ülemine pool väljastpoolt kirkaga, mis ühtlasi on värske õhu juurdevoolukanaliks (see tuleb teha veidi suurem, et õhk pääseks liikuma). Ukseks võib panna lumekuubikud või seljakotid.

Marsruudil tuleb ette igasuguseid olukordi. Seepärast on hea, kui alati on kaasas väike istumismatt, veepudel ja nn taskusöök või avariisöögipakk (kiirsupike, puljong, suhkur, teepakk, spordijoogipulber), rühmal ka taskulamp. Kuna gaasipõleti ei kaalu palju, pole raske igaks juhuks see ja väike pott kaasa võtta.

Ohud mägedes

Kivivaringud ja kivilaviinid

Kivivaringud ja kivilaviinid on mägedes ühed levinumaid õnnetuse põhjuseid: õnnetusjuhtumitest kuulub kivivaringute arvele tervelt 15–17%. Vastu nõlva kukkudes võib ka väike ja üksik kivi lüüa lahti ja liikvele teisi nõlval olevaid kive, haarates kaasa pinnast ja purustades oma teel kildudeks kaljunukke. Nii tekibki kivivaring – laviin, kusjuures ohtu suurendab see, et kivide kukkumisteed on raske aimata. Kivide kukkumist soodustavad tuul ja vihm, inimeste lohakas liikumine või köitega töötamine, loomad, aga ka pikselöök. Kõige sagedamini on kivivaringute põhjuseks mägede kivipinnase lagunemine ehk "jäine tuuldumine". Kivivaringute koha tunnuseks on kuluaaride ja nõlvade seintel olevad värsked heledamad jooned ja kriimustused. Eriline väävlilõhn õhus on märk hiljuti toimunud varingust.

Selid ehk rusuvoolud

Selid ehk rusuvoolud tekivad vooluveekogu vooluhulga järsul suurenemisel. Jõed ja ojad kannavad endaga siis kaasa palju tahket murendmaterjali. Selid jagatakse kolme alaliiki: mudaselid, muda-kiviselid ja vesi-kiviselid. Levinuimad on mudaselid ehk mudavood, mis kannavad kaasas kergelt ärauhatavat pinnast: liiva, savi ja lössi. Tekkelt jagunevad selid liustiku- ja vihmaselideks. Liustikuselid saavad alguse liustikukeele otsa juurest. Vihmaselide korral küllastub murendmaterjal veega pikkade vihmaperioodide ajal ja tugev vihmahoog päästab seli valla. Selivoo kestus ei ületa tavaliselt 6 tundi. Seliohu korral tuleb püüda väljuda kitsastest orgudest laiematesse, tõusta liustikukeelele, kõrgemal olevale terrassile, laugele oruveerele, tehniliselt lihtsa külgribi harjale. Seliohtlikul alal ei tohi laager mingil juhul paikneda madalal jõekaldal ega orunõlval kuluaari suudmes. Laagrikoht peab olema kõrgendikul või veelahkmel.

Lumelaviinid

Lumelaviinid on suurim oht mägedes liikujale. Kõigist õnnetustest ligi 30% võib kirjutada lumelaviinide arvele. Põhiline laviinioht on talvel ja kevadel, aga teatud tingimustel ka suvel. Laviin võib tekkida isegi väikese kaldega (alates 15 kraadist) nõlvalt ja laviinioht on kõikides mägedes. Laviin liigub kiirusega kuni 300 km/h ja tema purustusvõimsus on kuni 9 tonni/m². Laviiniga võib kaasneda lööklaine, mis võib olla laviinist ohtlikumgi. Suurim oht on Alpides, Kaukaasias, Hibiinides, Kesk-Aasias ja kõikides Põhjamaade mägedes. Põhiline lumelaviiniohu tunnus on ohtrad lumesajud. Suurema osa lumelaviine päästavad aga valla inimesed ise, näiteks vale aja ja liikumistee valimisega või ohtliku nõlva läbilõikamisega. Statistika näitab, et 85% laviine tekitasid osavõtjad ise ja neis hukkus 45% mägedes hukkunuist.

Jäävaringud ehk liustikuvaringud

Mägede nõlvu katvad jäämassid liiguvad raskusjõu mõjul pidevalt allapoole. Nende kiirus kõigub mõnest meetrist aastas sadade meetriteni ööpäevas. Kohtades, kus liustikusängi kalle on eriti suur, hakkab jää murduma. Eriti ohtlikud on jäävaringud rippliustikelt, kuna seal ei näe nõlva kumeruse taga peituvat rippliustikku. Jäävaringuohtlikke kohti saab ära tunda liustikel või kaljudel lebavate jääkamakate, värske lume ja jääpuru järgi.

Karniisid

Karniisid tekivad järskude nõlvade allatuult asuvatele harjadele tuule mõjul. Karniis on nõlvast eenduv lumest ja jääst katus, mis on tuule mõjul tekkinud peenikesest lumetolmust. Karniisi pikkus mööda harja võib ulatuda sadadesse meetritesse, eendunud osa laius aga 15–20 meetrini.

Karniisid on mitmekordselt ohtlikud. Nad võivad purunedes tabada allolijaid, lumenõlvale langedes kutsuda esile lumelaviini või olla liustikuvaringu allikaks. Sageli põhjustab karniisi varingu matkaja oma tegevusega. Juba ühe-kahe inimese liikumine karniisil või selle all võib põhjustada varingu. Igal juhul tuleb vältida sattumist karniisialustele nõlvadele.

Mägijõed

Mägijõed on matkal tõsiseks takistuseks. Pärast suuri sadusid võib nende tormitsev voog sundida rühma loobuma plaanitud põhimarsruudist, ootama veetaseme langust või otsima uut jõeületamise kohta.

Kõige ohtlikum veetakistuse ületamise viis on jõe läbimine. Mägijõed toituvad peamiselt lumesulamisveest. Veetaseme maksimum on pärast lõunat kella 15–16 paiku. Mida kaugemal ja allpool liustikest, seda hilisemale kellaajale maksimum langeb, kuni pimedani välja. Õhtust alates, kui temperatuuri langedes lume ja jää sulamine mägedes väheneb, hakkab veetase langema ja nii kuni päikesetõusuni välja. Seepärast on kõige soodsam jõe ületamise aeg varahommikul kell 5–7. Mägijõgede veetaseme suuri kõikumisi tuleb arvestada ka laagripaiga valikul, et ootamatu veetaseme tõus laagrit uputama ei ulatuks. Mägijõgede ohtudeks on tugev veevool, sogase vee tõttu jõe põhja mittenägemine, ebatasane põhi, järsud nõlvad ja külm vesi (2...6 °C).

Ilm

Temperatuur

Nii liiga kõrge kui liiga madal temperatuur on matkajale ebameeldiv. Kõrge õhutemperatuuri korral ähvardab ülekuumenemine ja madala temperatuuri korral külmumine. Õhutemperatuur langeb kõrguse tõustes. Kuumal suvepäeval võib õhutemperatuuri langus olla kuni 1 °C iga 100 meetri kohta. Väga madal õhutemperatuur võib põhjustada üksikute kehaosade külmumist. 90% külmumistest on seotud jalgadega (eelkõige märgade jalanõude tõttu) ja 5% kätega.

Tuul

Tuul on mägedes sagedane oht. Tugevate tuultega piirkonnad on laviiniohtlikumad. Tuul tekitab kivivaringuid, maskeerib liustikulõhesid, suurendab inimese soojusvahetust (külmumise oht). Tuule mõju inimesele iseloomustab ekvivalentne temperatuur ehk tuule-külma indeks, mis arvestabki külma ja tuule tugevuse koosmõju inimesele, st kui tugev külm organismile toimib ja milline on külmakahjustuste tekke oht. Tugev tuul, eriti aga mitu korda tugevamad tuulepuhangud, mõjuvad inimesele lisaks lükkava jõuna. Järsud tuulemuutused võivad inimese kergesti tasakaalust välja viia ja põhjustada kukkumise, eriti kui liigutakse järsul nõlval või teraval harjal. Tugev vastutuul vähendab liikumiskiirust 20–30%, segab hingamist, mõjub ärritavalt närvisüsteemile – lihtsalt segab.

Sademed

Sademed esinevad suvel kõrgustes kuni 3000 meetrit vihmana, kõrgemal lumena. Mägedes jaotuvad sademed väga ebaühtlaselt. Sademehulk kasvab (mäed peavad pilved kinni) kuni kõrguseni 2500–3000 meetrit, edasi aga väheneb. Viimane on tingitud vähesest veeauru kogusest õhus (5000 meetri peal on õhus 10 korda vähem veeauru kui merepinnal). Ilmamuutus koos sademetega toimub tavaliselt pärastlõunal, kui maapinnalähedane õhukiht on kuumenenud. Tekkivad vertikaalsed tõusvad õhuvoolud viivad pilvede ja seejärel sademete moodustumiseni. Sademed muudavad nõlvad ja kaljud libedateks. Seetõttu tasub kasutada julgestust ka seal, kus muidu ilma hakkama saab (näiteks rohunõlvade traavers). Libedatele jäätunud kaljudele minekut ja kive mööda liikumist tuleb vältida. Sademed hajutavad liikujate tähelepanu, vähendavad kuuldavust ja nähtavust, suurendavad laviini- ja seliohtu, aeglustavad liikumist (nt paks kohev lumi) jne. Mõistlik on jääda esimeses sobivas kohas laagrisse ja oodata ilma paranemist.

Nähtavus

Nähtavus. Lumesadu, vihm ja eriti udu vähendavad ja raskendavad orienteerumist. Udu on kõrgmägedes suur ohuallikas. Udu vähendab nii nähtavust ja võimalust teed leida kui ka kuuldavust ja silmsidet matkajate vahel. Udu korral on soovitatav teha iga 10–15 minuti järel lühike peatus, et vältida rühma hajumist ja liikmete kadu. Keegi ei tohi peatuda teisi hoiatamata, sest nii võib kaduda side rühma liikmete vahel. Kui inimene eksib mägedes ja tal ei õnnestu gruppi leida, on hukkumine tõenäoline. Siit tuleneb reegel: nähtavuse kadumisel peab rühm kogunema, otsima ohutu paiga ja jääma laagrisse, olenemata kellaajast. Alles udu möödumisel ja nähtavuse paranemisel tohib mõelda edasiminekule.

Valge pimedus

Omapärane nähtavuse halvenemise vorm lumel on nn valge pimedus, mil üldine valgustatus on veel küllalt suur, kuid maapind on valgustatud ainult hajuvalgusega. Nähtus esineb siis, kui päike paistab läbi pilvede või varjab teda mõni mäehari, eriti päikese loojudes. Tumedad reljeefiosad (ahelikud, kaljud, üksikud kivid, lõhed jäämurrus jne) on hästi nähtavad, kuid lumine pind on kaotanud täielikult reljeefsuse ja näib ühtlaselt tasasena. Sellises valguses näiteks kaetud liustikul liikudes on võimatu ette teada, mis ootab ees järgmisel sammul: järsk laskumine lohku või hoopis lumega kaetud kivi. Valge pimedus ei kesta üle 1,5-2 tunni ja seda kohtab mägedes peamiselt talvel.

Pimedus

Pimedus muudab takistused märkamatuks või moonutab tugevasti nende iseloomu, peites hädaohtu. Lisandub inimese ebapiisav füüsiline ja psüühiline ettevalmistus öiseks liikumiseks, päevane väsimus, raskused pimedas kauguste hindamisel, aeglane reaktsioon ohtu sattumisel – kõik see kokku on peamine öisest liikumisest tingitud õnnetusjuhtumite põhjus. Öine liikumine on õigustatud vaid erandjuhtudel: otsimis-päästetöödel, kannatanu kiire transportimise vajadusel jne. Põhjendatud on ka varajased tõusud eelnevalt uuritud ja hästi jälgitavat rada mööda.

Äike

Äike on üks ohtlikumaid ilmastikunähtusi, mis on eriti iseloomulik mägedele. Mägede tipud, harjad, väljaulatuvad reljeefielemendid ja inimesed moodustavad loodusliku piksevarda. Välgulöögist põhjustatud kivivaringutes ja kukkumistel saadakse traumasid, mis moodustavad ligi 50% rasketest õnnetusjuhtumitest äikese ajal. Äikese korral ei tohi asuda kõrgendikel, teravatel kaljustel mäeharjadel ega tippudel. Hea koht on üksiku kalju või kõrgendiku (samuti puu) kõrval, mis ületab inimese kõrguse 10–15 korda. Laager peab asuma varjekohast vähemalt 1,5–2 meetrit eemal ja mitte kaugemal tema kõrgusest. Eemale tuleb hoida niisketest kohtadest, samuti ei tohi teha lõket, sest soe suitsusammas juhib hästi elektrit. Kõik metallesemed, mis pole hädavajalikud, tuleb viia vähemalt 20 meetrit eemale alla ja kõrvale. Kirkad tasub kindlasti lähedal hoida, sest neid läheb pärast vaja varustuse äratoomisel. Telgi peale ei tohi piksevarrast konstrueerida. Telgis tuleb selga panna kuivad riided ja lamada rahulikult, ilma äärmise vajaduseta ei tohi püsti tõusta.

Päike

Päike, tavaliselt nii hea, soe ja sõbralik, tähendab mägedes palju ebameeldivusi. Päikese intensiivsus on seal tunduvalt suurem kui madalikel. Nii kiirgus ise kui tema mõju inimesele suureneb koos kõrgusega. Oluline on kiirguse summaarne mõju ning see koosneb järgmistest osadest: otsene kiirgus, hajutatud kiirgus (hajumine atmosfääris või pilvedelt peegeldumine) ja peegeldunud kiirgus (peegeldumine ümbritsevatelt esemetelt). Kui üldine kiirgus 5000 meetri peal on võrreldes 500 meetriga ligi 1,7 korda suurem, siis ultraviolettkiirguse osakaal selles on tõusnud juba 6 korda. Kuna õhk on kõrgemal jahe, ei panda sageli tähelegi, kuidas päike "võtab", ja ohustatud on kõik katmata kehaosad. Eriti kriitiliselt tuleb mägedes suhtuda päevitamisse: põletushaavad on kerged tulema. Pikaajalisel päikese käes katmata peaga viibimisel võib ootamatult tabada päikesepiste. Silmade kaitseks tuleb kasutada tumedate klaasidega prille, mis kaitsevad ka küljelt tuleva valguse eest.

Mägihaigus

Mägihaigus (morbus montanus, hypsonosus) ehk hüpobaropaatia on hapnikunälguse (hüpoksia) põhjustatud elutegevushäired, mis tekivad aklimatiseerumata tervel inimesel mägedes 2500–3500 meetrist kõrgemale tõustes. Iseloomulikud tunnused on peavalu, füüsiline ja vaimne väsimus, mõnikord ka eufooria, hingeldamine, südamepekslemine, iiveldus ja oksendamine. Kui inimene jääb sellest hoolimata kõrgmägedesse, võib tal areneda krooniline mägihaigus.

Inimtegur

Subjektiivsed tegurid ehk inimtegur on lisaks eelpool kirjeldatud ohtudele suur ohuallikas. Inimese enda tegevus võib ohuallikad reaalseks ohuks muuta.

Varustus

Alpinisti varustuse hulk sõltub suuresti raja raskusest ja tüübist. Üldiselt jaguneb varustus isiklikuks ja rühmavarustuseks.

Isiklik varustus

Igal mägedes liikujal peavad olema matkasaapad, soe jope, soojad kindad, suusamüts, soe pesu, villased sokid, magamiskott, magamismatt, seljakott, taskulamp (soovitatavalt laubalamp), päikesekreem, päikeseprillid, kerged jalatsid, kerge nokkmüts, veepudel, kauss, kruus, lusikas, kompass, kaart ja nuga.

Igal alpinistil ehk kõrgmägedes liikujal peavad olema alpinismi- või väga head matkasaapad, pikk soe pesu, tumedad prillid, soojad (tuulekindlad, voodriga) püksid, bahillid (säärekaitsed), näomask, abinöör (läbimõõt 6 mm ja pikkus vähemalt 5 m), sellele lisaks kõik A-kategooria nimekirjas loetletud esemed, mis ei kattu siinnimetatutega.

Alpinistil ehk kõrgmägedes liikujal võivad olla kassid, kirka või suusakepid, karabiin, julgestusvöö ja tumedad tagavaraprillid.

Rühmavarustus

Telk – soovitatavalt kahekihiline ja lumeservaga.
Köied – kasutatakse peamiselt julgestamiseks. Köied jagunevad staatilisteks ja dünaamilisteks (viimased venivad kuni 37%, et summutada kukkumise lööki). Põhiköis on enamasti 9–11,5 mm jäme ja 50–70 meetrit pikk.
Julgestus- ja laskumisvahendid kasutavad köie hõõrdumist vahendis selle liikumise blokeerimiseks või kontrollimiseks. Enamlevinud on laskumiskaheksa, ATC/shell, Gri-Gri ja nende variatsioonid. Vahend kinnitatakse ronimisvöö külge lukustatava karabiini abil.
Karabiinid on metallist erineva (üldjoontes ovaalse) kujuga ühenduslülid. Kasutatakse julgestuse organiseerimise kõigis etappides. Eristatakse lukustatavaid (keeratava muhviga) ja vaba käiguga karabiine.
Muu varustus – igasugune erivarustus, mida kaljuronimisel vaja võib minna: priimus, gaas, tikud, keedupotid jne.

Vaata ka

Välislingid

Alpinismiteemalised lingid
Raskuskategooriate võrdlustabel
Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost
Mägironimise ehk alpinismi teemaline ajalooWiki
Valge surm mägedes: lumelaviinid
Laviinidest üldiselt (PDF-fail, 1,9 MB, arhiiviversioon)
Ohutusvarustus laviinide korral
Raamatuid alpinismist