Riigikohus
 |
| Eesti poliitika ja valitsemine |
,_1806-1841.a.JPG)
Riigikohus on Eesti Vabariigi kohtusüsteemi kolmanda astme ja kolmanda lülina kõrgeim kohus. Riigikohus täidab kassatsioonikohtu ülesandeid, millele lisanduvad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu funktsioonid. Samuti on Riigikohtul kaasotsustusõigus kohtunike ametissenimetamisel ning ametist tagandamisel.
Lisaks on Riigikohtul suur tähtsus kohtupraktika ühtlustajana ning õiguse tõlgendajana.
Riigikohus on võimude lahususe põhimõtte kohaselt Eesti Vabariigi kohtuvõimu esindav kõrgeim organ.
Riigikohtu esimees on alates 2019. aasta veebruarist Villu Kõve.
Riigikohus asub Tartus Toomemäel, aadressil Lossi tänav 17. Praegune klassitsistlikus stiilis kohtumaja ehitati algselt sõjaväekliinikuks.
Riigikohtu kohtunikku nimetatakse kohtute seaduse[1] järgi riigikohtunikuks.
Ülesanded
[muuda | muuda lähteteksti]Riigikohtu peamised ülesanded kehtiva õiguse kohaselt on:
- kassatsiooni korras kohtulahendite läbivaatamine (kontrollitakse üksnes kohtulahendite õiguslikku külge);
- teistmisavalduste läbivaatamine;
- põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu ülesannete täitmine.
Töökorraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Riigikohtusse kuulub 19 kohtunikku. Riigikohtu tegevust juhib Riigikohtu esimees, kes on ex officio ka Riigikohtu üldkogu eesistuja ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees.
Pikemalt artiklis Riigikohtu esimees
Riigikohtu kõrgeim organ on Riigikohtu üldkogu. Üldkogusse kuuluvad kõik riigikohtunikud ning selle kvoorumiks on 11 kohtunikku.
- Pikemalt artiklis Riigikohtu üldkogu
Riigikohtu üldkogu otsuse alusel kuuluvad kohtunikud ühte kolmest kolleegiumist: haldus-, kriminaal- või tsiviilkolleegiumisse. Kohtuasju vaadatakse läbi vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtuasju võidakse läbi vaadata ka kolleegiumide vahelises erikogus või üldkogus.
Põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusi vaatab läbi üheksaliikmeline põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.
Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik. Riigikohus otsustab asjade menetlusse võtmise või võtmata jätmise Riigikohtu määrusega. Varem otsustas sama süsteemi alusel kohtuasjade menetlusse võtmist Riigikohtu loakogu.
Kolleegiumid
[muuda | muuda lähteteksti]Riigikohtu tsiviilkolleegiumi esimees on kohtunik Urmas Volens ning liikmed kohtunikud Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu.[2]
Kriminaalkolleegiumi esimees on kohtunik Saale Laos ja liikmed kohtunikud Hannes Kiris, Paavo Randma, Juhan Sarv, Velmar Brett ning Heili Sepp.[2]
Halduskolleegiumi esimees on kohtunik Ivo Pilving ja liikmed kohtunikud Julia Laffranque, Viive Ligi, Heiki Loot ja Nele Parrest.[2]
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tööd juhib Riigikohtu esimees Villu Kõve.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]1. aprillil 1919 võeti vastu Ajutise valitsuse poolt seadus Eesti vabariigi Kõrgema riigikohtu asutatamise kohta.[3]
21. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu Riigikohtu seaduse. Vastavalt seaduse 1. paragrahvile Riigikohus "teostab vabariigis ülemat kohtu võimu endise Vene senati kohta käivate seaduste määratud piirides ja alustel, ühes nende täienduste ja muudatustega, mis teisiti otsustanud vabariigi seaduslikud valitsemise alused, vabariigis maksvad seadused ja määrused ning käesolev seadus[4]". Riigikohtu esimesed liikmed valis Asutav Kogu 31. oktoobril 1919.
14. oktoobril 1919 määras Asutav Kogu Riigikohtu asukohaks Tallinna, kuid kuni 1935. aastani tegutses Riigikohus ajutiselt Tartus Vanemuise tänav 35[5]. 14. jaanuaril 1920 toimus Tartu raekoja saalis esimene Riigikohtu istung. Hiljem tegutses Riigikohus Tallinnas Wismari tänav 7.
15. juunil 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse, mis sätestas Riigikohtu positsiooni riigi kõrgeima kohtuna.
.jpg)
31. detsembril 1940 peeti Tallinnas Nõukogude okupatsiooni tingimustes viimane istung. Eesti NSV kohturahvakomissari käskkirjaga 29. detsembrist 1940 lõpetati Riigikohtu tegevus ning riigiteenijad vabastati alates 1. jaanuarist 1941. Kohtu tegevus oli selleks hetkeks juba sisuliselt peatunud, mitmed Riigikohtu liikmed olid vangistatud.
1940 oli Riigikohtus kuusteist liiget. Riigikohtu esimees Kaarel Parts suri 5. detsembril 1940 loomulikku surma, samal aastal suri veel üks riigikohtunik. Kuus riigikohtunikku vangistati aastatel 1940–1941 (kõik nad hukkusid vangilaagrites) kaks vangistati pärast sõda, üks riigikohtunik hukkus sügisel 1944 Läänemerel Eestist põgenemisel. Vangistamisest pääses viis riigikohtunikku.
28. juunil 1992 võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis lõi alused taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kohtusüsteemi ülesehitamiseks.
27. mail 1993 toimus tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekojas.
Riigikohtu esimehed
[muuda | muuda lähteteksti]- Kaarel Parts 31. oktoober 1919 – 1. august 1940[6]
- Rait Maruste 8. detsember 1992 – 20. august 1998[6]
- Uno Lõhmus 9. november 1998 – 30. aprill 2004[6]
- Märt Rask 13. september 2004 – 12. september 2013[6]
- Priit Pikamäe 13. september 2013 – 3. veebruar 2019[6]
- Villu Kõve 4. veebruar 2019 –[7]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti Vabariigi Riigikohtu kohtunike loend
- Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuasi nr 3-4-1-6-12
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kohtute seadus. Riigi Teataja. (Kasutatud 7. jaanuaril 2021.)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Riigikohtunikud. Riigikohtu koduleht. (Kasutatud 7. jaanuaril 2021.)
- ↑ Nr. 55. Ajutise Walitsuse poolt 1. aprillil 1919. a. wastuwõetud seadus. Kõrgem riigikohus, Riigi Teataja, nr. 22, 9 aprill 1919
- ↑ https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1919/11/01/3 RT 1919, 82/83, 164.
- ↑ Vanemuise 35, https://e-ope.khk.ee/ (vaadatud 9.11.2019)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Endised riigikohtu liikmed, Riigikohus.
- ↑ Riigikogu nimetas Villu Kõve riigikohtu esimeheks, ERR.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]