Brasiilia sõjaväediktatuur
|
Brasiilia Ühendriigid 1964–1985 | |||||
.svg) | |||||
| Valitsusvorm |
föderaalne kaheparteiline presidentaalne vabariik (de jure) föderaalne autoritaarne presidentaalne vabariik sõjaväediktatuuri all (de facto) | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| President |
Pascoal Ranieri Mazzilli (esimene, 1964) João Figueiredo (viimane, 1979–1985) | ||||
| Pealinn | Brasília | ||||
| Religioon | katoliiklus (92%)[1] | ||||
| Rahvaarv | 94 508 583 (1970) | ||||
| Peamised keeled | portugali | ||||
| Rahaühik | Brasiilia kruseiro (1970–1986) | ||||
| Deviis |
"Ordem e Progresso" ("Kord ja areng") | ||||
| Hümn |
"Hino Nacional Brasileiro" ("Brasiilia rahvushümn") | ||||
| |||||
.svg)
.svg)
Brasiilia sõjaväediktatuur (portugali keeles ditadura militar) oli Brasiilia riigikord aastatel 1964–1985. Selle alguseks loetakse 1. aprilli 1964, kui sõjavägi kukutas Ameerika Ühendriikide toetusel president João Goularti. Kehtestatud sõjaväediktatuur kestis 15. märtsini 1985.[2][3]
Riigipöörde taga olid José de Magalhães Pinto, Adhemar de Barros (kes oli osalenud ka 1945. aastal Getúlio Vargase kukutamises) ja Carlos Lacerda, vastavalt Minas Geraisi, São Paulo ja Guanabara osariikide kubernerid. Võimupöörde viisid läbi Brasiilia armee kõrged ohvitserid, keda toetasid peaaegu kõik kõrgemad sõjaväelased ja ühiskonna konservatiivsed osad nagu katoliku kirik, kommunismivastased kodanikuühendused ning kesk- ja kõrgklass. Rahvusvaheliselt toetasid riigipööret Ameerika Ühendriigid.[4][5]
Vastupidi algsetele lubadustele kehtestas sõjavägi 1967. aastal uue põhiseaduse, millega lämmatati sõnavabadus ja opositsioon. Režiimi tunnusjooned olid rahvuslus, majanduskasvu taotlemine ja kommunismivastasus.
Sõjaväediktatuur oli hoolimata meediatsensuurist ja dissidentide väärkohtlemisest 1970. aastatel tänu riigi kiirele majanduskasvule populaarsuse tipus. Märtsis 1979 sai presidendiks João Figueiredo, kes andis amnestia kõikidele režiimi vastu ja režiimi kasuks tehtud kuritegudele. Figueiredo võitles valitsusesiseste kõva joone pooldajatega ning toetas riigi demokraatia poole pööramist, kuid ei suutnud ära hoida majanduslangust ega kroonilist inflatsiooni, lisaks olid samal ajal langemas ka muud Lõuna-Ameerika sõjaväediktatuurid. 1980. aastate alguses puhkesid suuremates linnades ulatuslikud meeleavaldused ning 1982. aastal valiti 20 aasta jooksul esimest korda parlamenti. 1985. aastal toimusid uuesti vabad presidendivalimised, mille võitis opositsioon. 1988. aastal võeti vastu uus põhiseadus ning Brasiiliast sai taas demokraatlik riik. Sellest ajast saati on Brasiilia sõjavägi olnud tsiviilkontrolli all.
Brasiilia sõjaväediktatuur oli eeskujuks teistele Ladina-Ameerika diktatuuridele, mis õigustasid sõjaväe tegutsemist riikliku julgeoleku eesmärgiga.[6] 2014. aastal tunnistas Brasiilia sõjavägi, et diktatuuri ajal piinati ja mõrvati dissidente.[7] 2018. aastal avalikustas Ameerika Ühendriikide valitsus memo 1974. aastast, milles tollane riigisekretär Henry Kissinger tunnistas, et Brasiilia juhtkond oli teadlik dissidentide tapmisest.[8] Hinnanguliselt hukkus või jäi režiimi käe läbi kadunuks 434 inimest ning 20 000 inimest piinati. Inimõiguslased on väitnud, et tõelised arvud on tõenäoliselt palju suuremad, eriti kui lugeda hukkunute hulka valitsuse tegevusetuse tõttu hukkunud pärismaalased, kuid sõjavägi on need süüdistused tagasi lükanud.[9][10][11]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Brazil's Changing Religious Landscape". Pew Research Center. 18. juuli 2013. Vaadatud 20. veebruar 2016.
- ↑ "Document No. 12. U.S. Support for the Brazilian Military Coup d'État, 1964" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. märts 2020. Vaadatud 26. novembril 2021.
- ↑ Blakeley, Ruth (2009). State Terrorism and Neoliberalism: The North in the South. Routledge. Lk 94. ISBN 978-0-415-68617-4.
- ↑ "Document No. 12. U.S. Support for the Brazilian Military Coup d'État, 1964" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. märts 2020. Vaadatud 26. novembril 2021.
- ↑ Blakeley, Ruth (2009). State Terrorism and Neoliberalism: The North in the South. Routledge. Lk 94. ISBN 978-0-415-68617-4.
- ↑ Gonzalez, Eduardo (6. detsember 2011). "Brazil Shatters Its Wall of Silence on the Past". International Center for Transitional Justice. Vaadatud 18. märts 2012.
- ↑ "Em documento, Forças Armadas admitem pela primeira vez tortura e mortes durante ditadura" (portugali). O Globo. 19. september 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2022. Vaadatud 2. november 2018.
- ↑ "Documento da CIA relata que cúpula do Governo militar brasileiro autorizou execuções" (portugali). El País. 10. mai 2018. Vaadatud 2. november 2018.
- ↑ Demetrio, André; Kozicki, Katya; Demetrio, André; Kozicki, Katya (märts 2019). "Transitional Injustice For Indigenous Peoples From Brazil". Revista Direito e Práxis (inglise). 10 (1): 129–169. DOI:10.1590/2179-8966/2017/28186. ISSN 2179-8966.
- ↑ "Índios, as maiores vítimas da ditadura - 31/03/2014 - Leão Serva - Colunistas - Folha de S.Paulo". m.folha.uol.com.br. Vaadatud 21. detsember 2020.
- ↑ "Massacre de índios pela ditadura militar". ISTOÉ Independente (portugali). 13. aprill 2017. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2022. Vaadatud 21. detsember 2020.