Arnold Grimpel

Arnold Grimpel (ka Arnold Krimpel; 2. aprill 1901 Valga – 4. oktoober 1937 (teistel andmetel 1938) Kemi linna lähistel, Karjala ANSV, hukati) oli Eesti poliitik, III Riigikogu liige^[1].

Arnold Grimpel oli Narvas väljaannete Meie Elu ja Uus Põhja Kodu (mõlemad 1923) vastutav toimetaja. Tallinnas oli ta ajalehtede Oktoobri Kiir, Punane Kiir (mõlemad 1927) ja Töörahva Kiir (1928) väljaandja ja toimetaja.

1926. aastal kandideeris ja valiti Eesti Tööliste Partei rühma nimekirjas Riigikogusse.

4. detsembril 1928 tagandati Grimpel ametist^[2]^[3] ja tema asemele sai III Riigikogu liikmeks Mihkel Krents.

8. juunil 1928^[4] põgenes NSV Liitu, asus vangistuses Solovetsi saartel ja mõisteti kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine, mis viidi täide Novgorodis.^[5]

Jüri Ant: "Hinnangut A. Grimpeli poliitilisele tegevusele arutati põhjalikumalt EKP 1929. aasta jaanuarikonverentsil. Õigustatult jäi konverentsil kõlama Otto Rästase mõte, et oma viimasel tegevusperioodil jäi A. Grimpel revolutsioonilisest liikumisest maha, propageeris tihtipeale oma isiklikke poliitilisi vaateid partei poliitika asemel."^[4] Sõnavõtja Otto Rästas lasti maha Grimpeliga samal, 1938. aastal.

Ka Arnold Grimpeli vanem vend Johannes Grimpel (29. märts 1899 – 25. oktoober 1937) oli ETP aktivist, põgenes 25. juunil 1927 Nõukogude Liitu, arreteeriti seal 29. augustil 1930 spionaažikahtlusel, mille oli põhjustanud Antoń Mangmann, 9. septembril määrati 5 aastat laagrit Kemi rajoonis, hiljem hukati Novgorodis. Tema abikaasa oli Elfriede. Johannese esimene poeg suri 1. veebruaril 1932 Leningradis, teine poeg Bruno elas peale teist maailmasõda Tallinnas.

Arnold Grimpeli tegelik saatus oli N. Liidus selline – ta arreteeriti 26. juulil 1930 ja saadeti kümneks aastaks Belomorkanalit rajama, seal määras Karjala ANSV NKVD troika talle 20. septembril 1937 uueks karistuseks paragrahv 58-6 põhjal surmanuhtluse, mis viidi täide kahe nädala pärast Kemi linna piirkonnas. Mõlemad vennad rehabiliteeriti 25. aprillil 1959.

Nende õde oli Ella Grimpel (Krimpe), hilisema nimega Ella Karu-Teng, viimati Ella Volin või Voolin (18. august 1891 - 23. august 1963), kes mõisteti Eestis nn 115-protsessis 1922. aastal vangi, kuid vahetati välja NSV Liitu.

Viited

↑ "Juhatus ja liikmed". Riigikogu. Vaadatud 4. märtsil 2021.
↑ A. Grimpel antakse kohtuwõimude kätte., Päewaleht, nr. 320, 23 november 1928
↑ Vabariigi Valitsuse otsus Arnold Grimpel'i vangistamise kohta U.N.S. § 102, 128 ja 129' põhjal. Valitsuse otsused, www.ra.ee, (vaadatud 15.07.2022)
↑ ^4,0 ^4,1 Jüri Ant. Sõjariist kodanluse vastu. Tallinn, 1975, lk 41.
↑ Valdur Ohmann, EKP hädas provokaatoritega ja õpib tundma oma vaenlast, Tuna 1 / 2019, lk 86–94

Välislingid

Arnold Grimpel Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

[riigikogu.ee-1] "Juhatus ja liikmed". Riigikogu. Vaadatud 4. märtsil 2021.

[2] A. Grimpel antakse kohtuwõimude kätte., Päewaleht, nr. 320, 23 november 1928

[3] Vabariigi Valitsuse otsus Arnold Grimpel'i vangistamise kohta U.N.S. § 102, 128 ja 129' põhjal. Valitsuse otsused, www.ra.ee, (vaadatud 15.07.2022)

[juri-ant-s-4] 4,0 ^4,1 Jüri Ant. Sõjariist kodanluse vastu. Tallinn, 1975, lk 41.

[5] Valdur Ohmann, EKP hädas provokaatoritega ja õpib tundma oma vaenlast, Tuna 1 / 2019, lk 86–94

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]