Andres Paas

See artikkel räägib Tammsaare tegelasest; muusiku kohta loe artiklist Andres Paas (muusik).

Andres Paas (Vargamäe Andres, rahvasuus Mäe Andres, talunime järgi Eespere Andres) on A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" tegelane, üks sarja I osa peategelastest ning V osa kõrvaltegelane, Mäe talu omanik.

Andres on väga tõsine ja kinnine mees, kes räägib vähe ning peab oluliseks kõva töötegemist ja haridust. Ta elab pidevalt justkui tulevikus ja vaatab asju sellisena, nagu need tulevikus olema peaksid, mitte sellisena, nagu need on.^[1]

Andres kolib koos oma naise Krõõdaga Vargamäele elama. Uues kodupaigas asub Andres aga kõike ümber korraldama, lähtudes seisukohast, et maa on inimese kasutusse antud ressursside allikas ja inimene võib seal talitada, kuidas aga heaks arvab. Ta on justkui looja ja oma tegevuses loodab ta jumalale, sest arvab, et ta täidab jumala tahet. Samas loeb talle vaid tema enda tahe, ta ei võta arvesse ei teiste inimeste ega ka looduse tahtmist, mistõttu muutub tema algne loometöö justkui võitluseks jumalaga. Nimelt sobib mehele jumala tahe vaid siis, kui see ühtib tema enda omaga. Andres otsib tõde ka Piiblist, kuid mitte jumala tahte täitmiseks, vaid enda õigusele kinnituse saamiseks. Peagi aga saab mehele selgeks, et kõik ei sõltu tema tahtest.^[2]

Andresel ja Krõõdal sünnivad esiklastena järjest tütred Liisi, Maret ja Anni (nimetatud ka kui Anna), kuigi Andres igatseb poega. Neljandana sünnibki poeg Andres, kuid Krõõt ei ela sünnitust üle ning sureb. Mõne aja pärast võtab vana Andres uue naise Mari. Neil sünnib poeg Indrek, kes on romaanisarja järgnevates osades peategelane. Abielust Mariga sünnivad veel Ants, Liine, Tiiu ja Kadri ning noorima pojana Sass. Tütar Anni sureb lapseeas kõrihaiguse tagajärjel.

Andrese tegelaskujus on nähtud nii juutide esiisa Aabrahami, Jaakobit kui ka Hiiobit.^[2] Ta sümboliseerib eestlaslikku kangust, töökust ja uhkust. Andrese tumedam pool, raskemeelsus ja kalduvus mäletada detailselt kõige hea kõrval ka palju halba, ei jäta teda ka raugaeas. Ta ei lähe vaatamata surma lähedust aimava Oru Pearu palvetele viimase surivoodile, öeldes, et temal pole naabrimehega midagi arutada või leppida. Hoolimata kõigest näeb Andres enne surma ikkagi ära oma unistuse teostumise – Vargamäe jõe süvendamise, mis lubab loota, et soode asemel hakkavad kunagi tõepoolest haljendama metsad ja põllud. Andres väsib pikal koduteel maaparandajate juurest, poeg Indrek kannab teda seljas. Andres heidab ühte heinaküüni ivakeseks puhkama, kuid ei ärka enam. Indrek kannab isa surnukeha kätel koju. Tammsaare kirjutab seejärel, et "nii palju oligi järele jäänud sellest igavesest inimesest" ning "Vargamäe vänged vanamehed olid läinud oma esiisade juurde".

Andrese prototüüp on Tammsaare isa Peeter Hansen.^[3], kes ostis talu Albu mõisalt, Järva-Madise kihelkonnas.

2019. aasta filmis "Tõde ja õigus" mängis Andrest Priit Loog.

Viited

↑ 'Kõvamees, Anneli 2007. "Minevik ja tulevik. Mälestus ja unistus."- "Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa." Koost Maarja Vaino. Tallinn: A.H.Tammsaare Muuseum, 2007.
↑ ^2,0 ^2,1 Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
↑ Treier, Elem. Tammsaare elu härra Hansenina.Tallinn, 2002. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "Treier, 2002" on määratud mitu korda erineva sisuga.

[Kõvamees,_2007-1] 'Kõvamees, Anneli 2007. "Minevik ja tulevik. Mälestus ja unistus."- "Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa." Koost Maarja Vaino. Tallinn: A.H.Tammsaare Muuseum, 2007.

[Vaino,_M,_2011-2] 2,0 ^2,1 Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.

[Treier,_2002-3] Treier, Elem. Tammsaare elu härra Hansenina.Tallinn, 2002. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "Treier, 2002" on määratud mitu korda erineva sisuga.

[1]

[2]

[3]