Altamira

Altamira
	UNESCO maailmapärand
	Altamira koopamaalid
Asukoht	Hispaania
Tüüp	Kultuurimälestis
Kriteeriumid	I, III
Viited	310
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid	43° 22′ 39″ N, 4° 7′ 9″ W
Nimekirja arvatud	1985 (9. istung)
Laiendatud	2008
	* Regioon on UNESCO määratletud

See artikkel räägib Altamira koopast Hispaanias; teiste samanimeliste paikade kohta vaata lehekülge Altamira (täpsustus).

Altamira (hispaania keeles 'kõrge vaade') on koobas Hispaanias, kus asuvad noorema paleoliitikumi aegsed koopamaalid (Altamira koopamaalid).

Suur osa kujutistest on pärit ajast 14 800 – 14 400 aastat tagasi, seega keskmisest Madeleine'i ajastust, kuid koopas on ka vanemaid ja nooremaid kujutisi. Koobast on "kaunistatud" Solutré ajastust kuni Madeleine'i ajastu lõpuni, mil koopasuu sisse varises.

Altamira koobas avastati 1868. aastal, maalid 1879. aastal. Altamira oli esiaja kunsti tähtsaim leiukoht kuni Lascaux' koobaste avastamiseni Prantsusmaal 1940. aastal.

Asukoht

Altamira koobas asub Hispaanias Kantaabrias Santillana del Mari vallas Kantaabria keskusest Santanderi linnast 30 km lääne pool, Kantaabria ranniku keskosas.

Santanderist pääseb autoga Altamirale kõige paremini ligi Astuuriasse viivat maanteed mööda, keerates ära Santillana del Mari peale, et sõita läbi linna, või Puente San Migueli peale. Viimane tee on pisut pikem, kuid võimaldab jõuda suurt maanteed mööda 6 km kaugusele koopast.

Altamira koobas kuulub Vispierese mäe juurde. Santillana del Mari linn asub orus, mida ääristavad laugjad lubjakivikõrgendikud, millest ühe tipus on Altamira koobas. Koopa ainus avaus on suunatud põhja poole ning on merepinnast 156 m kõrgusel, 5 km kaugusel merest (Biskaia lahest) ja pisut üle 2 km Saja jõest põhja pool, 7 km kaugusel Saja ja Besaya jõe suudmest.

Viimase jääaja kõige külmematel aegadel (umbes 18 000 aastat tagasi, mil inimesed koobast kasutama hakkasid) oli meri umbes 120 m praegusest tasemest allpool, jättes katmata 5–6 km laiuse maariba. Altamira koopa elanikud võisid seega valitseda territooriumi, mis peale maismaa ökosüsteemide hõlmas randa, jõge ja jõesuuet.

Altamira muuseumist (Museo Nacional y Centro de Investigación de Altamira) põhja pool on rohelised aasad laugjate nõlvade ja oruga, kus asub Santillana del Mari linn. Lõuna pool paistavad selge ilmaga mäetipp Picos de Europa ja Kantaabria Kordiljeerid.

Muuseumi juures on taastatud 15 000 aasta tagune taimestik. "Uue koopa" lähedal on kase- ja sarapuusalu. Teistes kohtades kasvavad männid, tammed ja saared ning kanarbik, kõrrelised ja teised rohttaimed, moodustades tolleaegset tüüpi avamaastiku.

Altamira koopamaalide avastamislugu

Altamira koopa avastas 1868. aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas, kes oli Santillana del Mari lähedal koeraga rebasejahil. Koer sattus juhuslikult kitsa avausega koopasse, kust ta tuli välja päästa. Kuigi koopaid oli sealkandis palju, teatas Cubillas Sautuolale igaks juhuks oma leiust. Vahepeal sai Altamira koobas karjuste ja jahimeeste seas tuntuks.

Peremees läks seda vaatama 1875. aastal ning leidis, et koobas on palju suurem, kui ta oli arvanud. Entomoloogiast, ajaloost, geoloogiast ja botaanikast huvitunud peremees nägi seal luid ja joonistusi. Ta oli teadlik Euroopa ajaloolaste esimestest esiajaloo-alastest töödest ning tundis Hispaania geoloogi Juan de Vilanova töid. Sautuola hakkas regulaarselt koobast külastama ning kogus kolme aasta jooksul mitmeid arheoloogilisi esemeid. 1878. aasta Pariisi maailmanäitusel nägi ta esiajalooliste esemete kollektsioone, mis innustasid teda veetma kogu vaba aja Altamiras.

1879. aastal leidis koopasse kaasavõetud tütar María Justina koopamaalid. Ta oli avastanud kõrvalkäigu, mis laienes väikseks ruumiks, niinimetatud Polükroomide saaliks. Sautuola kirjeldas 1880. aastal oma töös "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" ("Lühikesed märkmed mõningatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis") koopamaale ning esitas argumente nende esiajaloolise päritolu kasuks. Muuhulgas sarnanesid need maalid paleoliitilistel väikevormidel (art mobilier) kujutatud piisonitega. Sautuolal ei olnud kahtlust, et maalid kuuluvad paleoliitikumi, kuid enamik juhtivaid arheolooge pidas maale võltsinguks. Võltsingute eesmärgiks peeti esiajaloo uurimise naeruvääristamist. Prantsuse arheoloogiaseltsi president kirjutas oma sõbrale Émile Cartailhacile: "See on Hispaania jesuiitide hookus-pookus. Nad tahavad esiaja uurijaid kompromiteerida." Paljud arheoloogid ja antropoloogid polnud nõus koopamaale vaatamagi minema. 1881. aastal käis Prantsusmaalt kaks korda kohal ekspert, insener Edouard Harlé, kes kinnitas, et tegemist ei ole esiajalooliste maalidega. Tema meelest olid maalid tehtud ajavahemikul 1875–1879. Tolle aja kujutelmad esiajaloolistest inimestest (neid peeti poolahvideks) välistasid, et nad oleksid võinud olla nende maalide autorid. Arvati, et kiviaja inimene, kes tundis ainult algelisi tööriistu, ei saanud (darvinismi seisukohast) sihitult maalida kuskil koopas, ja veel niisugusel kunstilisel tasemel, mis ei jää alla tänapäeva omale. See tundus imena, mis kinnitas inimese mitteevolutsioonilist päritolu. Kahtlust äratas ka see, et maalid olid väga hästi säilinud. Cartailhac ja Gabriel de Mortillet tunnistasid küll koopast leitud esemete, kuid mitte maalide paleoliitilist päritolu. Ka hispaanlaste hulgas oli koopamaalide esiajaloolisuse oponente. Eugenio Lemus pidas neid võltsinguks. Loodusloo Seltsi koosolekul 3. novembril 1886 ütles ta: «(...) ma tundsin rohkem kui pettumust, kui nägin neid maale, mida ta pidas esiajaloolisteks. End petetuna tundva inimese tuimus oli tunne, mida ma neid nähes tundsin." Pärast jutustas ta, et koopast väljudes ja kohtudes ühe sõbraga, kes saatis Vilanovat tema visiidil Altamirasse, tekkis tal kahtlus, kui ta sellelt teejuhilt küsis, kas ta mäletab, et koopa avastamise ajal oli sealkandis üks tumm maalikunstnik, mille peale too kinnitas, et kunstnik viibis teatava aja Sautuola lossis Puente San Miguelis. See oli prantsuse kunstnik, kellele omistati maalide reprodutseerimine Sautuola raamatu kolmandale tahvlile. Lemus arvas siis, et Ratier pidi maalima ka koopa laemaalid. See arvamus levis.

Sautuola teooriat ja tema ausust kaitses mitmel rahvusvahelisel kongressil kuni 1889. aastani geoloogiaprofessor Juan de Vilanova. Kuningliku Ajalooakadeemia avakõnes ütles ta: «Tõepoolest, tahumatutel kujutistel ning ookriga tehtud maalidel, mida seal näha saab ja mida ma olen uurinud rohkem kui üks ja kümme korda, on samad tunnused nagu neil, mis on leitud elevandiluutükkidel ja hirvesarvedel mitmetes Prantsusmaa koobastes...». Sautuolat toetas ka bioloogiaprofessor Augusto González de Linares. Koobast külastas ka kuningas Alfonso XII.

Sautuola suri 1888. aastal 57-aastaselt. Pärast koopamaalide avastamist Prantsusmaal (Pair-non-Pair, Font de Gaume, Les Combarelles; neid oli hõlpsam dateerida, sest nad olid kultuurkihiga kaetud) tekkis jälle huvi Altamira maalide vastu ning 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Kirjutises "Les cavernes ornées de dessins, la Grotte d'Altamira (Espagne): Mea-culpa d'un sceptique" ('Joonistustega kaunistatud koopad, Altamira grott Hispaanias: Ühe skeptiku mea culpa') tunnistas Émile Cartailhac oma 20 aasta tagust viga ja ebaõiglust Sautuola vastu. Ka Edouard Harlé tunnistas oma viga. Hiljem kirjutasid Cartailhac ja Henri Breuil Sautuola kohta: «Võimatu on jätta avaldamata austust hispaania uurijale: ta toimis metoodiliselt, arukalt ja kogu vajaliku rahuga; ta oli asjadega väga kursis ja tema töös ei ole ühtki viga.»

Tekkis koopamaalide avastamise ja uurimise buum, algul üksikisikute seas (Hermilio Alcalde del Río, Lorenzo Sierra, Henri Breuil ja Cartailhac ise), hiljem organisatsioonides (Institut de Paléontologie Humaine, Comisión de Investigaciones Paleontológicas y Prehistóricas). Praeguseks on Kantaabrias leitud ligi 100 maalidega koobast.

1906. aastal ilmus Cartailhaci ja Henri Breuil' (kes tegi maalidest koopiaid) töö La caverne d'Altamira, a Santillane, prés Santander (Espagne) ('Altamira koobas Santillanas, Santanderi lähedal (Hispaanias)'). Aastal 1935 ilmus Hispanic Society ja Junta de las Cuevas Altamira väljaandel hispaania ja inglise keeles Henri Breuil' ja Hugo Obermaieri töö La Cueva de Altamira, en Santillana del Mar, España (The Cave of Altamira at Santillana del Mar, Spain; 'Altamira koobas Santillana del Maris Hispaanias'). Paljud hilisemad käsitlused põhinevad ainult nendel töödel, lisamata olulist informatsiooni.

Koopa vestibüüli arheoloogiat uurisid algul Sautuola (1876–1880) ja Edouard Harlé (1881). Hiljem toimusid väljakaevamised Herminio Alcalde del Río (1904) ja Hugo Obermaieri (1924 ja 1925) juhtimisel. Esiajaloolist asustust hakati uuesti uurima alles aastatel 1980–l981 Joaquín González Echegaray ja L. G. Freemani juhtimisel. On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad vanemasse Solutré ajastusse ja nooremasse Madeleine'i ajastusse.

Koobas

Koobas on kokku 270 m pikk. Peakoridori kõrgus varieerub 2–12 meetrini, laius 6–20 meetrini. Keskmine vahemaa laest maapinnani koopa kogu pikkuse ulatuses on ligikaudu 11 meetrit.

Koobas on paleoliitilise asustuse ajast muutunud nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel: koopasuu on sisse varisenud ja sulgunud, mitmes galeriis on olnud varinguid, on ehitatud eraldus- ja kindlustusseinu ning tehtud väljakaevamisi.

Koopas on säilinud tööriistu, tulekoldeid ja toidujäänuseid. Altamira on ainuke koopamaalide koht, kus elamise märgid ulatuvad esimesse koopaosasse, kus asuvad maalid. Altamira koopa seintel ja lael puudub tahmakiht, mida leidub teistes sarnastes koobastes. See võib tähendada, et Altamiras oli pisut arenenum valgustamistehnika, mis andis vähem suitsu ja tahma kui tõrvikud ja rasvalambid, mida paleoliitikumis arvatavalt kasutati.

Vestibüülis elasid küttide ja korilaste rühmad. Asustus piirneski vestibüüliga. Koopasuu laius (umbes 15 m) võimaldas kasutada välisvalgust.

On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad vanemasse Solutré ajastusse ja nooremasse Madeleine'i ajastusse.

Koopa lähedal asuvat territooriumi kasutati aasta läbi. Mõlemast ajastust on leitud tapetud hirvekarjade jäänuseid ning tõendeid, et on jahti peetud mitut liiki sõralistele (suurtele veislastele, hobusele, kitsele ja mägikitsele) ning püütud kala jõest ja jõesuudmest. Madeleine'i ajastust on jälgi ka karploomadest (liudkodalased).

Altamira Madeleine'i kultuuri asustuse kohta on saadud kaks dateeringut tavalisel C¹⁴-meetodil. Mõõdeti sütt, mis saadi 1980. aastate väljakaevamistel. Tulemuseks saadi 15 500 ± 700 aastat tagasi ja 15 910 ± 230 aastat tagasi. Hilisem kiirendi-massispektromeetria andis samade proovide kohta tulemused 14 520 ± 260 aastat tagasi ja 14 480 ± 250 aastat tagasi. Solutré kultuuri proovi (luust kunstiese) kohta andis kiirendi-massispektromeetria vanusehinnanguks 18 450 ± 320 aastat tagasi.

Kaljukunsti ja väikeste kunstiesemete vahel on stiililisi paralleele. Mõnele emahirve abaluule on graveeritud sama looma kujutised, kelle pead on samas tehnikas ja stiilis kujutatud ka kaljujoonisel. Kiirendi-massispektroskoopia on dateerinud ühe niisuguse Madeleine'i kultuuri luugraveeringu vanuseks 14 480 ± 250 aastat.

Koopamaalid

Fail:AltamiraBison.jpg

Altamira piison

Mõned uurijad nimetavad Altamira koopa Polükroomide saali (Galerii I) esiaja kunsti Sixtuse kabeliks. See on üks pleistotseeniaja kunsti kauneimaid näiteid. Polükroomide saal asub koopasuu lähedal, vestibüüli kõrval, moodustades õieti osa vestibüülist. Pablo Picasso on öelnud: "Mitte keegi meist ei suuda midagi niisugust maalida."

Enne kui koopa sissepääs sisse varises ja enne kui ehitati piirdeseinad, mis eraldavad vestibüüli esimesest galeriist, oli see saal elamispaiga loomulik pikendus, kuhu paistis ka välist valgust.

Lagi, kus asuvad maalid, on kergelt kaldu (10 kraadi lõuna suunas) ning madal. Galerii pikkus on 18 m ja laius on 9 m.

Tegemist on esimese koopaga, millest leiti maalid. Maalid on säilinud tänu jahedale ja niiskele koopakliimale ning tänu sellele, et koopasuu noorema paleoliitikumi lõpus kokku varises.

Polükroomide saali laes paiknevad korratult maalid jääaegsetest loomadest. Seal on kujutatud põhiliselt piisoneid, samuti hobust ja emahirvi. Piisoneid on kujutatud söövatena, jooksvatena, lamavatena ja haavatutena. Loomafiguure on umbes 20. Figuuride pikkus ulatub kahe meetrini. On ka abstraktseid märke.

See, et maaliti põhiliselt piisoneid, näitab piisoni tähtsust jahiloomana. Piisonitele peeti jahti põhiliselt toidu pärast, kuid neilt saadi ka nahka, luud ja karvu. Arvatakse, et loomi maalisid kütid, lootes jahiõnne. Nende kujutiste juures võidi läbi viia jahieelseid rituaale. On arvatud, et Altamira võis olla küttide ja korilaste rituaalne keskus.

Figuurid on maalitud eri aegadel ja eri tehnikaid kasutades. Kõige vanemad figuurid selles laes on ilmselt punased maalid, millele hiljem on lisatud mitmeid musti maale, seejärel mitmevärvilisi ja lõpuks jälle mõned mustad figuurid.

Pildid on maalitud pruuni, kollase ja punase ookriga, musta mangaanoksiidiga ja musta söega, samuti mergli ja raudkarbonaadiga, osalt ka (kivist tööriistadega) graveeritud. Värvid on säilinud, sest nad põhinevad mineraalsetel pigmentidel, mis ei lagune. Et värvid peale jääksid, segati pigmente verega, loomarasvaga, uriiniga, kalaliimiga, munavalgega või taimemahlaga.

Eriti piisonite puhul on värvidel palju toonivarjundeid, mille tõttu loomad mõjuvad hämmastavalt loomutruult, plastiliselt ja realistlikult. Seinu on ühtlasi graveeritud, radeeritud ja pestud. Lamavad piisonid on maalitud looduslikele kaljukühmudele, mistõttu nad paistavad ühtlasi reljeefidena. Mitme värvi kasutamine ja kalju reljeefi ärakasutamine annavad tunnistust Altamira maalide kõrgemast tehnilisest tasemest võrreldes enamiku teiste koopamaalidega. Tehnilistest oskustest annavad tunnistust ka kujutatud loomade õiged proportsioonid.

Koopa ülejäänud osas on veel üheksa galeriid. Keskmistes galeriides leidub mustaga maalitud või graveeritud piisoneid, kitsi, tarvaid, hobuseid, hirvi ja metssigu. Peale loomafiguuride võib mainida ristkülikukujulisi, koonusekujulisi, võtmekujulisi ja trepikujulisi märke, peopesa jäljendeid ja "makarone". Viimased kujutavad endast savisele seinale käega (viie sõrmega) veetud jooni. Need on võib-olla Altamira koopa vanimaks "kaunistuseks".

Nendes galeriides paikneb enamik maale karniisides, mis on tekkinud lubjakivikihtide äärte lahtimurdumisel.

Lagedes olevaid maale on kohati parem vaadata lamades.

Viimane galerii on tuntud "Hobusesaba" (Cola de Caballo; Galerii X) nime all. See on väga kitsas 50 meetri pikkune koridor, mille seintel ja laes on kõikvõimalikud märgid, selged mustad jooned ning graveeritud või mustaga maalitud loomad (hobused, kitsed, hirved, piisonid ja "maskid"), mis sarnanevad Castillo ja La Garma koopamaalidega.

Mõnel juhul paistab tegemist olevat kompositsiooniga, mis ühendab erinevaid "maske". "Maskide" puhul on kunstiline sekkumine toetunud looduslikele moodustistele.

Loomad on kujutatud isoleeritult, ilma maastikuta ja maapinnata.

Figuure ja märke on kogu koopas ligikaudu ühepalju. Figuuride seas on 66 hirve (20 emahirve ja 46 isahirve), 40 hobust, 40 piisonit, 8 tarvast, 16 kitse, 2 metssiga ja kaks mägikitse, millele lisandub vähesel määral inimfiguure ja "maske". Märkidest paistavad Polükroomide saalis silma võtmekujulised märgid, käed ja "onnid", ning teistes galeriides ristkülikukujulised ja trepikujulised märgid.

Maalide dateering

Maalide vanust on uuritud C¹⁴-meetodil ja kiirendi-massispektromeetria abil. 1991. aastal võeti pigmendiproovid kolmelt mitmevärviliselt figuurilt ning nende vanuseks saadi C¹⁴-meetodil 14 330 ± 190 ja 13 570 ± 190 aastat. See kinnitas, et tegemist on Madeleine'i ajastuga, kuid näitas, et need maalid pärinevad eri aegadest. Mõõtmistes leiti siiski metoodilisi küsitavusi ning 1996. aastal tehti samade proovidega kiirendi-massispektromeetria abil uued mõõtmised. Nüüd saadi tulemuseks 13 130 ± 120, 14 800 ± 150 ja 14 820 ± 130 aastat tagasi.

Uuriti ka sisemiste galeriide musti maale. Ühe musta joone puhul graveeritud emahirve all saadi vanuseks 14 650 ± 140 aastat ja teise, mustade joontega emahirve vanuseks saadi 15 050 ± 180 aastat. Ühe neljakandilise märgi puhul saadi dateering 15 440 ± 200 aastat tagasi.

Osutus, et suur osa kujutistest pärineb ajast 14 800 – 14 400 aastat tagasi, seega keskmisest Madeleine'i ajastust, kuid koopas on ka vanemaid ja nooremaid kujutisi. Koobast on "kaunistatud" Solutré ajastust kuni Madeleine'i ajastu lõpuni, mil koopasuu sisse varises.

Muinsuskaitse ja muuseum

1910. aastal moodustas Santillana del Mari linnanõukogu Altamira koopa konserveerimis- ja kaitsenõukogu ning määras 1911. aastal ametisse koopa giidi.

1924. aastal tundis Altamira koopa vastu huvi kuningas Alfonso XIII ja koobas kuulutati rahvuslikuks mälestiseks. 1925. aastal loodi Altamira koopa haldamise ja uurimise komisjon. Koopast leitud esemete eksponeerimiseks ja konserveerimiseks ehitati kohalikus stiilis hoone, mis oli ühtlasi valvuri eluase.

1940. aastal asutati koopa patronaat.

1955. aastal käis koopas umbes 50 000 külastajat. Ilmnesid esimesed märgid, et maalide värvid hakkavad tuhmuma. Kunstlik valgustus ja inimeste hingeõhk mõjusid maalidele halvasti.

Et külastajate arv kasvas, ehitati 1960. aastatel kolm uut paviljoni.

Tekkis oht, et koopa mikrokliima muutub, ja vajadus piirata külastusi. 1973. aastal ulatus külastuste arv 174 000-ni. Koopa sisetemperatuur tõusis, niiskus vähenes ja tekkis mikrobioloogiline saaste.

1977. aastal suleti koobas turistidele, sest tuhandete külastajate hingamisest oli koopaseintele tekkinud valge hallitus. Koopa endine sissepääs on kinni pandud.

1979. aastal asutas kultuuriministeerium koopa haldamiseks ja konserveerimiseks Altamira Rahvusliku Muuseumi ja Uurimiskeskuse (Museo Nacional y Centro de Investigación de Altamira). Santanderi ülikool hakkas tegema uurimistööd koopa säilitamiseks.

1982. aastal määrati kindlaks, et aastane turistide arv ei tohi ületada 8500 (päevas umbes 20). Sellest ajast peale tekkis vajadus koobast asendava imitatsiooni järele.

Koopa imitatsioon, mis asub tõelisest koopast mõnesaja meetri kaugusel, võtab aastas vastu 200 000 inimest.

Tõelise koopa külastamine

Tõelise koopa külastamiseks tuleb eelnevalt registreeruda. Ooteaeg on umbes neli aastat. Tulla tuleb täpselt ettenähtud päeval. Külastustaotlused tuleb saata kirjalikult aadressil Museo de Altamira, Santillana del Mar, 39330 Cantabria, España või Hispaania faksinumbril 942 84 01 57.

UNESCO kultuuripärand

1985. aastast kuulub Altamira koobas UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Ekspositsioon

Muuseumi ekspositsioon koosneb kahest osast. "Uues koopas" (Neocueva) on imiteeritud elu koopas 15 000 aastat tagasi, arheoloogilist väljakaevamist, koopamaalija töökoda, karukoobast ja koopamaale. Teises osas on ulatuslik ekspositsioon Altamira-aegsest igapäevaelust.

Polükroomide saali imitatsioon leidub ka Saksa Muuseumis (Deutsches Museum) Münchenis ja Madridi Arheoloogiamuuseumis. Mõlemas kohas on Saksa Muuseumi tehtud täpsed koopiad.

Novembris 1993 avati Altamira maalide imitatsioon Jaapanis Hispaaniale pühendatud muuseumis.

Õpikojad

Muuseumi õpikodades saab õppida odaotsa valmistamist ja harjutada piisonijahti ning õppida tule saamist puupulkade hõõrumise teel ja kivist tule väljalöömist ning luuüdilambi valmistamist.

Muuseumihoone

Minimalistliku muuseumihoone on projekteerinud Juan Navarro Baldeweg.

Väljakaevamised Kantaabrias

Altamira muuseum valmistab ette uurimisprojekti "Altamira aeg" uute teadmiste kogumiseks Solutré ja Madeleine'i kultuuri kohta Kantaabrias. Et Altamira koopas konserveerimise tõttu väljakaevamisi teha ei saa, siis kaevatakse sarnase kronoloogiaga koobastes 2–5 km kaugusel Altamirast: El Linari koopas (La Busta), Las Aguase koopas (Novales) ja Cualventi koopas (Oreña), mis kõik asuvad Alfoz de Lloredo valla territooriumil.

Välislingid

Koopamaalidest ja nende uurijatest

Koopamaalide reproduktsioonid